Väsinud aga õnnelik...

Kell on ammu juba üle südaöö tiksunud ent mina istun endiselt oma valutavate silmadega arvuti taga ning muudkui aga kirjutan... Küll blogi, küll aruannet, küll protot...

Nii hea on asju teha, kui positiivne laeng on all! Avatud uksed läksid hästi! Isa sünnipäev oli tore! Üle kahe aasta, vist, nägin Virksi ja jumal teab mis aja tagant Hillarit, Elo ja pisipudinaid. Lihtsalt hea oli!!!

Aula tühjaks neljandasse korpusesse!

Hirm, mis veel neljapäeva õhtut painas, sai siis täna hommikul esimese poole tunniga leevendatud! Paanika, et ekskurssioonile ei tule kedagi, oli tõeline ülemõtlemine! Esimese labori uksest ei mahtunud kõik sissegi ja edasi olla sama lugu olnud. Ka laua taga sai vahutada ikka piisavalt ja lõpuks oli taaskord kõik nagu luuletus peas. Ehk siis jälle oskan ma kõneleda midagi kõikidest erialadest, jälle tulevad välja need naeratused et "ma olen NIIII rahul oma valitud erialaga!" ja "ei, see oli minu jaoks ju kõige õigem valik!" Polekski uskunud, et veel peale Teeviita nii palju inimesi Avatud uste päevale tuleb aga vähemalt ei näinud me seda suurt vaeva päris asjatult :P... Ja tegelikult on mul parim tiim, kellega kõik asjad tehtud saab. Ma olen teie üle nii uhke! Ja särgid on nii ilusad - üldse oli kõik lõppkokkuvõttes PERFECT!

Ja ikkagi on mul õigus!

Üks kordaläinud üritus on nii palju parem motivatsioon kui mistahes läbu/pidu/oleng mistahes eesmärgil. See adrenaliin, mis siis pähe lööb, on sedavõrd joovastavam, mida kahtlasem enne asja algust (või isegi lõppu) kogu õnnestumine näib. Loogiline ju, et ennast hästi tunned kui vaatamata lõhkisele kolonnile, sobimatule jahutile ja purukskeenud kolvile veel kõik hästi läheb ning dekanaat ja sisuliselt ka kooli poolne peakorraldaja kogu üritusega rahule jäävad.

Pärast kõike seda, jõuab lõpuks pärale ka see, kustkaudu tunned ühte äraütlemata armsat noormeest, kes sinu lauast mööda jalutas ning kellega hiljem kogu trollisõidu juttu jõuad ajada. Ja kui siis see sama noormees vannub pühalikult, et tuleb ka ÜN'i kui peaks TTÜ valima, ongi ju mot missugune!

Jumal, kui vähe on ikka õnneks vaja!

Side lõpp...