... A ...

Kaua on sellest juba...

Hakkasin täna mõtlema, et sellest on juba seitse aastat. Seitse aastat on sellest, kui Sind enam ei ole. Seitse aastat on see pilt mu laual seisnud ja oodanud väljavahetamist. Vahel ma kahtlen, kas see kunagi seal vahetuma saabki...

Kui kunagi arvasin, et tuleb vahetada, siis nüüd olen sellest vist juba loobunud. Ma ei räägi Sinuga juba kaua. Vahel tunnen puudust sellest, tunnen kõigest Sinuga seonduvast puudust. Tundud nüüdki veel tagasi vaadates lihtsalt ideaalne. Minu jaoks järelikult siis olidki.

Siiani vannun veelgi, et kui peaksin teada saama, kes Su minult võttis, värvin ta aknad mustaks, et ka tema teaks, kui pimedaks mu elu muutus kui Sina mu elust kadusid... Vahel soovin isegi, et ka tema kannataks nii nagu Sina seda pidid. Samas aga, ei soovi ma seda isegi oma kõige hullemale vihavaenlasele. Ei, mitte tulemuse pärast - me kõik sureme kord. Selle piina ja alanduse pärast hoopis, mida Sa enne seda tundma pidid...

Igatsen Su järgi ikka veel. Oled ikka veel nii tihti mu mõtteis...

dreaming, just dreaming...

Uni...

Pärisune retsept:

• kolmas päev pidutseda

• pool Bacardi superiori

• pasta kodujuustu ja koorega

• voodi parem pool

• madalam padi

• Sinu käed

Sega kõik komponendid kokku ning lase veidike seista. Ütle endale, et kõik saab korda ning sulge silmad. Lase sel kesta umbes kaheksa tundi. Ava silmad ning naudi puhanud pead ning südames peidusolevat õnnetunnet.

Ei mäletagi, millal see viimati oli, kui tõusin hommikul nii, et poleks kordagi öösel ärganud, poleks millegi pärast muretsenud enne uinumist ega tundnud, et ei oota eesootavat hommikut. Täna magasin nii. Magasin sügavamalt kui ammu olen maganud, magasin paremini kui ammu... Ma magasin!

Hall Adi

Segaste segaduste segunemine...

Enamasti on kõigil keegi, kellest nad väga hoolivad, ja siis veel on inimesed kellest hoolitakse rohkem kui tavalistest sõpradest ja siis on ka veel inimesed, kellest lihtsalt hoolitakse. Ei tasu valesti aru saada, ka need, kellest "lihtsalt hoolitakse" on tavaliselt väga tähtsad kõikide nende "hoolijate" jaoks, inimene on aga kord juba selline loom, kes isegi endale seda tunnistamata seab asju nõnda ritta. Kõik need, kes mulle praegu mõttes vastu vaidlevad, mõelge ikka hoolega järgi ja ma olen täiesti kindel, et umbes üheksa kümnest leiab lõpuks ikkagi, et mul on õigus. Samamoodi on ka sellega, mis need inimesed sulle ütlevad. Kui midagi ütleb inimene sellest kõige ülemisest "kastist", läheb see sulle ikka oluliselt rohkem korda kui siis, kui seda ütleks keegi kuskilt mujalt - nõme liigitus, ma tean. Kui aga kellegi sõnad sealt "kuskilt mujalt" lähevad sulle kuidagi kahtlaselt palju korda, on jama majas. Minul igatahes küll. Oleks see närveldamine, siis head laadi - ei ole. See paneb kõigis selle inimese motiivides kahtlema, muudab küsitavaks pooled tema varasemad teod ja ütlemised. Samas aga toob kuidagi selguse kõiges praeguses.

Kas tõesti on siis nii, et alateadlikult juba ammu ära teinud mingi otsuse, hakkab inimene selle poole tüürima ka teadlikus elus? Ütlema sõnu ja tegema tegusid, mis paratamatult mingi tulemi suunas rihib. Kui ma enne seda ei uskunud, siis nüüd päris kindlasti. Kõik minuga viimasel ajal toimunu tõestab seda mulle...

Käest kinni astraalprojektsioon

Katsusin siis ka kolamas käia... Nagu hiljem selgus, jõudsin kas väga valesse kohta või kujutasin lihtsalt asju endale liiga elavalt ette. Mõtlesin isegi Ermannile helistada ja küsida, kuidas see asi tegelikult käib. Igatahes creepy oli... Selle asja jätan vist ikkagi Sulle kallis K, mis aga ei tähenda, et ma seda enne veel mitu korda ei prooviks :P...

Kohvi ja õunad

"Thinking...over..under...through...about...with...of..." Tuleb aga välja, et hommikud on õhtutest palju targemad ikkagi. Enam ei valuta südant sellepärast, mis minusse ei puutu ja närvis ka ei ole. Heh, äkki see ka sellega seotud, et kohe ärgates ootas mind sõnum... Aga ikkagi!

Samas ma ei leia, et lähedaste pärast muretseda oleks imelik. Ok, sellisest poole ööni helistamisest võiks ehk tõesti loobuda aga ega seegi suurt muuda ju asja, mure on ikkagi. Tegelikult tuleb siis piir ette, kui kell pool kaks veel mõtled helistada lauatelefonile, sest mobiil lihtsalt ei vasta ja siis kujutad ette, kuidas seda seletama hakkaks kui siis keegi teine vastu võtaks (mis ka tõenäoliselt juhtunud oleks). Nüüd ajab ennast ka juba naerma :D. Närvihaige bitch ma ütlen!

Tegelikult on häid asju ka...

Päike on ilus ja soe ja hea. Proovisin täna siis esimest korda sel kevadel "rõdutamise" ära. Päris hea! Varsti võib padjad tagasi panna ja seal istuma hakatagi. R, kallis, maratonide ajaks saabki see tehtud. Ma tegelikult juba täiesti ootan seda. Imelik mõelda, aga tõesti ootan seda närvilist õppimist ja pingutust. Sellel semestril peaks sellega aga varem algust tegema, et ei oleks seda närvilisust nende asjade taga. Samas aga peaks säilima see asjade tõsidus ja tihedus. Ah sa tead küll mis ma mõtlen... Tule Pärnust ära Tallinna juba, mul on praegu juba hullumaja koolis. Ma ootan. Aitäh!

One for your pain and one for your mind...

Muretseda on väsitav...

Päev otsa ringi tuiata nagu peata kana ja siis õhtuga terve oma kuu vastamata kõnede norm täis helistada paneb pea valutama! Mu vaene peakene pole ammu nõnda tulitanud kui täna. Nagu vastu kiviseina oleks jooksnud - korduvalt! Diclac'i ma isegi ei kaalu võtta, poleks lihtsalt mõtet, ma arvan. Närvipeavalu pole võimalik ühegi ravimiga parandada, sellele aitaks ainult uni. Kui seda und vaid oleks. Kuidas on võimalik magada, kui keegi lähedastest on katki?!

See vist ongi mu kõige suurem viga, et ma ei suuda isegi siis minna lasta asjadel, kui on täiesti selge, et ma ei saa midagi teha nende parandamiseks või muutmiseks. Peab mainima, et see teeb elu äraütlemata keeruliseks. Aga eks ma ole alati ju öelnud, et kui omal elu pole, tuleb teiste omale kaasa elada... :D

Siiski peaks vist end voodisse vedama ja klapid muusikat täis ennast magama sundima. Kurat küll, ma ei peaks üldse nii palju muretsema selliste asjade pärast. Ja kurat Sind võtku, et Sa niiviisi mul põdeda lased! Võta see pagana telefon kasvõi ainult selleks vastu, et öelda, et Sa rääkida ei taha. Niiviisi tulistel sütel istuda on palju hullem.

Helista, kurat võtaks!

Väsinud aga õnnelik...

Kell on ammu juba üle südaöö tiksunud ent mina istun endiselt oma valutavate silmadega arvuti taga ning muudkui aga kirjutan... Küll blogi, küll aruannet, küll protot...

Nii hea on asju teha, kui positiivne laeng on all! Avatud uksed läksid hästi! Isa sünnipäev oli tore! Üle kahe aasta, vist, nägin Virksi ja jumal teab mis aja tagant Hillarit, Elo ja pisipudinaid. Lihtsalt hea oli!!!

Aula tühjaks neljandasse korpusesse!

Hirm, mis veel neljapäeva õhtut painas, sai siis täna hommikul esimese poole tunniga leevendatud! Paanika, et ekskurssioonile ei tule kedagi, oli tõeline ülemõtlemine! Esimese labori uksest ei mahtunud kõik sissegi ja edasi olla sama lugu olnud. Ka laua taga sai vahutada ikka piisavalt ja lõpuks oli taaskord kõik nagu luuletus peas. Ehk siis jälle oskan ma kõneleda midagi kõikidest erialadest, jälle tulevad välja need naeratused et "ma olen NIIII rahul oma valitud erialaga!" ja "ei, see oli minu jaoks ju kõige õigem valik!" Polekski uskunud, et veel peale Teeviita nii palju inimesi Avatud uste päevale tuleb aga vähemalt ei näinud me seda suurt vaeva päris asjatult :P... Ja tegelikult on mul parim tiim, kellega kõik asjad tehtud saab. Ma olen teie üle nii uhke! Ja särgid on nii ilusad - üldse oli kõik lõppkokkuvõttes PERFECT!

Ja ikkagi on mul õigus!

Üks kordaläinud üritus on nii palju parem motivatsioon kui mistahes läbu/pidu/oleng mistahes eesmärgil. See adrenaliin, mis siis pähe lööb, on sedavõrd joovastavam, mida kahtlasem enne asja algust (või isegi lõppu) kogu õnnestumine näib. Loogiline ju, et ennast hästi tunned kui vaatamata lõhkisele kolonnile, sobimatule jahutile ja purukskeenud kolvile veel kõik hästi läheb ning dekanaat ja sisuliselt ka kooli poolne peakorraldaja kogu üritusega rahule jäävad.

Pärast kõike seda, jõuab lõpuks pärale ka see, kustkaudu tunned ühte äraütlemata armsat noormeest, kes sinu lauast mööda jalutas ning kellega hiljem kogu trollisõidu juttu jõuad ajada. Ja kui siis see sama noormees vannub pühalikult, et tuleb ka ÜN'i kui peaks TTÜ valima, ongi ju mot missugune!

Jumal, kui vähe on ikka õnneks vaja!

Side lõpp...

Laiskus, kõtt!

Kevad on tõesti käes!

Nägin siis eile oma esimese kevadekuulutaja ka ära. Mootorrattad on tänavatel tagasi! Nagu palsam oli see hingele... Ma ei tea mis minu ja nende tsiklitega on aga no kurat, kui ma peaksin ükskord lube tegema hakkama, teen kindlasti ka rattaload ja tõenäoliselt enne veel, kui endale auto soetan, saab mul ratas olema. Oeh, heldimus tuleb peale, kui mõtlen selle vabaduse peale, mis sellega kaasneb...
Niipalju siis minu maalembusest :P Näen ühe suure ja kurja häält tegeva masin ära ja kohe ongi selle lillede ja liblikate lembusega ühel pool. Ei, aga ega ma ei kurda. Nagu on hea Adema ja ilus sinine, on ka kõige paremad mootorrattad!

Kevad või sõbrad või kurat teab mis...

Hea on tunda, et "ise" hakkab tagasi tulema. Ehk siis see, kui tunned, et hakkad endiseks muutuma! Täna on jälle täiesti minu enda tunne. Tahaks kohe teha midagi - olengi teinud juba tegelikult. Ja väsimust ei ole. Ma tahan tagasi endaks!!! Saan ka, täna olen positiivne!

lirts, lärts - käes on märts

Uduloori tagant...

Ma pole kunagi mõelnud sellele, millal algab see, et aeg läheb kiiresti. Täna siis oli see esimene kord. Täiesti jäljetult on kadunud paar viimast nädalat. Mitte midagi nagu poleks toimunud aga samas kui mõelda, sellele, mis muutunud selle ajaga on, tekib tunne nagu mööda oleks saanud kõige teguderohkem aeg üldse. Võib-olla sellepärast ei mäletagi ma pooli päevi, rääkimata öödest, mis sellesse ajavahemikku on jäänud. Mäletan ainult tipphetki ja seda kuidas nädala lõpus surmväsinuna voodisse vajudes tänan jumalat, et ta jälle otsa sai. Samas on busy olla hea! Peakski vist sellist elu 24/7 elama hakkama...

Õhus on tunda kevadet!

Lausa patt on praegu toas olla! Täna pidin kaks korda ennast välja vedama kodust. Ei, mitte selles mõttes vedama, et oleks raske olnud õue minna, lihtsalt väsimus annab tunda ja see kuradi süütunne tegemata asjade pärast, mis jalaga armutult peesse taob. Samas ei suutnud ma ka toas olla. Kuidagi kitsaks jäävad mulle kevadel, just sellisel ajal, toa neli seina. Siis on vaja, et põrandaks oleks lumest vabanev maa, laeks sini-sinine taevas ja seinteks lehte minevad puud-põõsad. Olen jah maalaps kevadeti! Ja imelikul juhul just kevadel. Päikest ei näe ja tuju on kehv, jalutama ei jõua ja enesetunne on alla igasugust arvestust. Maamärkidele vist peabki kevad niiviisi pähe lööma, oleme me ju temaga nii tihedalt seotud. Ei ole see asi mitte kevadväsimus, mis meile peale tuleb, me peame lihtsalt oma varbad maamulda saama korraks ja päikese käes veetma paar tundi, et ennast jälle laetuna tunda.

Ah, kes mõistab, see mõistab!

Missing...

"I am only here because of You because You never left me behind saying thanks in my own way I say it with a song that soon will fade away You keep me from breaking apart You understand the chaos in my head only You understand every word I say You restore my soul and erase all hurt the hurt that only You can take away You keep me from breaking apart"

Ei jää ükski heategu karistamata...

Kohe esimese asjana hommikul siis...

Ei tasu ikka inimestele vastu tulla!!! Kurat, on siis tarvis alalõpmata oma asju unustada!!! Mina olen nii kaua juba siin elanud ja pole kordagi oma asju maha kuskile unustanud. Ok, korra olen. Tekitasin ise endale paanikat aga sellepärast ei jäänud kellelgi kuskil käimata!!! Ma ei tea juba mitmes kord see on, kui R järgi oodatakse millegi pärast. Nii viha teeb selline asi! Õnneks on M lausa ingel. Musi Sulle!

Nädala algus on vähemalt ilus!!!

Pühapäev

Kohe üldse mitte hommikute inimene...

Kirjutad poole ööni protokolli, siis heidad voodisse vaid selleks, et pool viis sealt tõusta ning kakaod jooma minna teise Tallinna otsa - lahe! Kuskil poole kaheksast jõuad koju, et üheksast ärgata ning end pulma- ja peomessiks valmis seada ning seda ainult selleks, et selles väga pettuda. Kolad paar tundi kaubanduskeskuses, et koju kokkama minna ning siis koosolekule. Kaheksast kaheteistkümneni. Peale seda kirjutad veel kaks tundi kirju ning kui umbes kolmest taaskord voodisse saad, uinud teadmisega, et kell üheksa heliseb taas kell, ning seekord on siis valima minek. Sellised hommikud ei saagi ju ilusad tunduda, mitte kellelegi. Otsus sai siiski tehtud ning oma esimeste valimiste auks isegi bling-blingi ostetud - mu issil on hea maitse!!! Ja nagu kõikidele headele tüdrukutele, teevad ka mulle issi tehtud kingitused rõõmu. Ning voilà! Tuju oligi nullist kohe tunduvalt kõrgemal.

Tegelikult on pühapäevad ilusad ja head!

Vahel on lihtsalt liiga hea keuemaks teki alla jääda ja oma mõtteid mõelda. Kuulad kuidas ka teised ärkama hakkavad tasapisi ning tunned köögist värske kohvi lõhna. Vahel harva, kui väga hästi läheb, kuuled ka panni särisemist ning sinuni jõuab arusaamine, et kullakallis teeb pühapäevaseid pannkooke... Nende õndsate hetkede taustal kaob kogu eelneva nädala väsimus, kaob masendus, et kohe-kohe algab jälle üks rabelemisest ja unepuudusest tulvil nädal. Just sellistel hetkedel ongi hea olla õnnelik...
Selliseid nädalavahetusi võiks aga ette tulla tihedamini kui kord oi oi kui pika aja tagant. Võib-olla nad tegelikult nii ilusad just sellepärast tunduvadki - sellist hommikut pole olnud juba kuid...

Vahel tuleb laisk ka olla...

Jah, just selliste asjadega ma oma tegevusetust õigustangi! Hale, kas pole? Aga samas pole mõtet ka asja enda jaoks keerulisemaks mõelda kui ta juba on. Mis ma siis teha saan, et laisk olen - mitte enam laisk olla? Jube lihtne öelda, ma leian. Aga samas ongi tore olla üliõpilane :P...

Asjalikkusest on asi kaugel.

Ainus asi siis, millega täna olen suutnud hakkama saada, on siia kirjutamine, kuigi vahel tundub seegi ääretult kahtlase väärtusega tegevusena. Eile olin ju ometi nii tubli, kirjutasin oma biokemi proto valmis ja puha. Täna ei viitsinud seda isegi ühest arvutist teise tõsta, et ära saata. Jah, mu kiisupoeg on ikka samas seisus. Ikka ei leia netti, ikka ei suhtle minuga. Nüüd siis veel uuendusi - ei taheta enam filme ka mängida. Ma ei saa enam temast üldse aru. Mu tibukallis on isegi kapriissem kui mina. Oi neid naisi!!!

Plaanimajandus...

Kirjutasin taaskord nimekirja asjadest, mis tarvis oleks ära teha. Jõudsin kuskile poole peale ja siis juba ajas ennastki naerma... Ma ikka ei õpi! Ikka iga natukese aja tagant kirjutan neid nimekirju ning siis ei tee neis olevatest asjadest pooligi ära. Nagunii teen asju, mis mind õnnelikuks teevad ja mis südant lõpuni pahaks ei aja. Ei ole mina enam see tüdruk, kes põhikoolis ja gümnaasiumis... See tüdruk, kes hambad risti kasvõi tulest läbi läks, et asjad, mis to-do listi said, tehtud saaks. Nüüd ongi sellest alles vaid see nimekirjade kirjutamise harjumus... POINTLESS!!!

Tegelikult mulle tundub, et see tüdruk, kes kõike korralikult tegi ja muidu tubli oli, on mattunud selle nõmeda TTÜ alla. Ei ma ei ütle ühtki paha sõna TTÜ kui kooli kohta ... Väga bro, lihtsalt minule vale. Ehk kui sealt tulema saan ja loodetavasti ka enam-vähem midagi sellist tegema saan hakata, mis tegelikult ka mulle meeldib, läheb asi oma rööbastesse tagasi, sest kui nüüd pärs lõpuni aus olla, ei meeldi mulle endale ka see tüdruk mitte üks raas, kes asju lõpuni ei tee! Sellepärast ma vist peangi lootma, et mitte päris segi minna!

Samas ütles neiu X, et ma pole mbes aasta enam ma ise olnud, mulle tundub küll kauem. Aga ehk siis hakkas välja paistma. Mine sa võta kinni...

40 uut kirja postkastis, väsimus ja 700.- telefoniarveks...

Nüüd on see siis käes!

Nii palju siis sellest, et vannud endale, et millegagi tegelema ei hakka... Läheb nagu ikka - tahad parimat aga... Nojah... Tegelikult, ega ma väga ei kurda. Ei olnud mulle sellest uudist, et mind kandidaadiks esitatakse, uudiseks aga see, et sain. Tegelikult... Suuremaks uudiseks vist isegi see, et sellele nüüd sellist vastukaja olen kuulnud ... vierd!

Palju tahan teha...

Ma olen jälle tõenäoliselt selline tibin, kes loodab, ja ootab, ja teeb illusioone... Ma loodan ainult, et see mulle piki pead ei lenda täie (sry) pasaga. Naljakas on mõelda, aga tegelikul on mul täiesti visioon olemas, ma ju tean tegelikult väga hästi, mis halvasti on, tean milliste probleemidega kõigepealt tegelema peab hakkama - nad on isegi üles kirjutatud juba :)...

Ma luban, ma proovin tubli olla!


Kiire on olnud ...

Ma tean, mul pole Su jaoks piisavalt aega olnud. Ma tean, sa oled kuri. Aga tea, ma ei ole kellegi jaoks viimasel ajal suurt olemas olnud. Ma tean, see ei vabanda, aga selgitab ehk...
Igatsen...

Arusaamised on lahedad!

Mõistsin esmaspäeval, et käin koolis valedel põhjustel ja otsustasin, et magistrisse ei lähe. Pole lihtsalt mõtet koormata end asjaga, mis tegelikult absoluutselt huvi ei paku. Kurat küll, miks ei võiks inimene käituda oma sisetunde järgi... Ma ju tean, et olen humanitaari inimene ... aga noh, vahet pole. Baka saan kätte, edasi vaatab siis. Vähemalt on KÜN...

Biokeemi rokib sajaga!!!