"tervitusi reaalsusest"

Tavaline ring...

Täiesti tavaline siis! Vaatasin kõik oma ülevaatamised ära. No teada ju, et alustasin A'st ja viimane oli Ellutadi... Kuskil seal poole peal on ka Ann ja lapates ta blogi juhtus pilk korra tema selle "about me" peale: "Music is all I need!" Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult on tal nii õigus. Ma vist loobun täielikult reaalses elus elamisest.

Koperdasin ringi ja mõtlesin, mida kirjutada, ja siis mulle plahvatas - ma võiksin kõik oma viimase aasta elu praktiliselt erinevate lugudega kirja panna. Masendav, ma tean! Mis kuradi pärast ma siis üldse ise veel pingutan siin originaalne olemisega?! Nagunii on juba ammu, väga ammu, selge, et midagi ülearu originaalset nagunii keegi enam välja ei mõtle/ütle/korda saada. Ja kui siis asjad öeldakse lühidalt ja õigesti ja otse ja tabavalt ära, mis mina siis veel sipeldan...

Lubadusi jälle terve virn.

Lubasime H'ga, et peale Sovhoosi hakkame korralikeks jälle. Ma küll ei kujuta ette, kuidas see mul välja hakkab nägema. Lülitan ennast vist tervest maailmast välja selleks... Peaks vähemalt. Täna küsiti mu käest (tegelikult teenitult) minu "teoreetilise kooliskäimise" kohta... Valus oli... Ma ju tean, et tegelikult ongi nii, aga ikkagi... Kas nii siis peabki kohe? On ju näha, et haiget teeb.

Hakkan vist jälle nende nimekirjadega jaurama. Oeh! Oleks sellest siis vähegi abi... Loodetavasti seekord on, vahel ikka on olnud. Tuleb ju pikk nädalavahetus ja ei ole kedagi segamas ka. Poisid vist järgmine nädal üldse ei tulegi. Ma lihtsalt pean...

Kurat see tuju ka nii s*** peab olema!

Barricades in time

Eyes are still red
Coming apart
The lies won't take me far
Body aches
These hands shake
Dealing comes with scars
It's hard to sleep with all that's questioned

Can I find, peace of mind
Barricades in time
Can I find, peace inside
And let love come save my life

Tried to forget
Feelings of death
Invading panic spawns
Can't concentrate
No one relates
Stealing all the light
Spreading thin the soul in sections

Can I find, peace of mind
Barricades in time
Can I find, peace inside
And let love come save my life

The enemy's my own thinking
I never let it show
The weight of me I am sinking
I fight this more than you know

Can I find, peace of mind
Barricades in time
Can I find, peace inside
And let love come save my life
Everything is fine

Can I find, peace of mind
If you ask, everything is fine
Can I find, peace inside
As I deal with my own strife

The enemy's my own thinking
I never let it show
The weight on me I am sinking
I fight this more than you know

Ja ongi kõik...

Keelud keeldudeks!

Lugesin täna enda kohta „Saab veel rohkem endale haiget teha arvestades, et...” Tahtsin selle peale vastata, et saab, ja kuidas veel saab. Vist midagi sellist vastu kobisesingi aga selleks see ka jäi...

Kõik nagu seisaks paigal ja samas jookseks eest ära sellise kiirusega, et ei jõua tähelegi panna, mis juhtus...

Kevad on jälle käes!

Nõme, ma tean! Mootorrattad ja ilusad autod, oranžid mantlid ja külmad käed, vesipiip ja isiklik jahutusaparaat – jalutada on ilus ja hea. Ja ega kevadpäevadki nendest palju maha jää... Sel korral peab küll aga ütlema, et nad on lahjad kuidagi. Ei ole seda sära ja lusti, mis eelmisel korral oli. Ainus, mis seegi kord oli hea, oli laulupidu. Saadan Sulle varsti ka sõnad, luban...

Haiglad on nõmedad, ma ei väsi kordamast. Ma ei taha enam kunagi veeta nädalat iga päev haigla vahet joostes...

Kalli tahan...

kevadkevadkevadkevadkevad

Aga vist polegi palju vaja...

Viimased päevad... Ahhhh... Ei oskagi kuskilt alustada suurt... Kõik laused jäävad kuidagi pooleli kui nendest rääkima hakkan.

Neljapäev - chill.

Reede - S.S.O.W.P. Aga kodus ongi ju ka hea olla...

Laupäev - lahe lahe lahe LAHE! Paul lissalt... See on üks kõige paremaid sünnipäevi kus üldse käia olen oma elu jooksul jõudnud. Terve Glehn liiga toredaid inimesi täis ja sünnipäevalaps ise... Lihtsalt pole sõnu... Bigband ja kolm bandi veel lisaks. Kes veel saaks enda veerandajandi tähistamist nõnda kirjeldada?! Mina sellega kardetavasti küll hooplema ei saa sedasi, vähemalt mitte sellises mastaabis... Söök ja jook ja tants ja piibud... No päriselt ka, lihtsalt ei ole sõnu!

Pühapäev - jah, jälle chill ja maraton ka aga ma olen mõnusalt alla ikka käinud oma võimetelt. Ei suuda enam rabeleda nii nagu enne, või ei taha - ei teagi. Midagi sai siiski tehtud ja see kahepäevane pohmakas ka üle elatud - päris edukas, irw.

Ja siis täna... Minu kallis pinkar on emme - pisikese plikatirtsu emme!!! Niipalju siis sellest, et "tunnet küll veel ei ole" - muigama paneb. Kuidas küll Sina, kallis, sellega nüüd hakkama said, ma siiani vist päris täpselt ei usu seda veel aga no ju ma siis homme usun juba rohkem kui Sind näha jõuan ja ka uuele ilmakodanikule silma saan vaadata. Sa oled ikka nii tubli. Ja mul jälle pole sõnu lihtsalt! Ei oska öelda asju nii tublide inimeste kohta kui Sina.

PALJU ÕNNE, KALLIS!

Tirts:
Mul on Sulle midagi. Avastasin siin asju ja leidsin midagi head. Võta ikka kindlasti oma mõlemad mälud kaasa homme, usutavasti maandun ikkagi korra ka esindusse, kui vähegi jõuan. Ma usun, et Sulle meeldib...

Päike ja armastus

Õues on soe!

Jalutad läbi Tamme pargi ja tunned, kuidas päike näkku paistab ja Sind lihtsalt armastab. Jah, armastab! Armastab rohkem ja paremini kui keegi kunagi on armastanud ja tõenäoliselt ka kunagi armastada suudab. Hea ja soe on olla armastatud. Armastatud millegi nii suure ja ilusa ja tugeva ja hea poolt. Muidugi on alati ka võimalus, et see on lihtsalt minu ego, et ta mind armastas täna nõnda. Üks suur ego ma ju olengi tegelikult ainult! Ego, et päike mind armastab, ego, et kõik peab kulgema minu plaanide järgi, ego, et ma tahan ja saan kõik mis südamelähedane.

Ego on hea olla!

Istud kohvikusse maha ja kukud tuttavaid läbi helistama: „Hallo! Jah, mul on tõesti igav. Ei, ma ei viitsi üksi passida! Tule siia!” Ja vehel nad tulevadki! Tulevad ja on head ja toredad. Lahendavad x-poosides matemaatika ülesandeid ja ei ütle ühtegi paha sõna, kui sa lolli juttu nende targale jutule vahele ajad, et vähegi targem välja paista. Õudne on vaadata kui targad nad on! Aga ei, mina olen ka tark. Oskan asju, mida nemad ei oska, tean, mida nemad ei tea. Aga ma armastan neid selle eest! Armastan, sest nad on just täpselt sellised nagu nad on...

Midagi head...

Kooserdasin täna Orkutis ringi ja leidsin, või noh, õigemini mulle leiti, üks luuletus, mis on lihtsalt liiga...

Aga nii ju tegelikult ongi. Ükskõik kuiväga me seda ka eitada püüame...

¤¤¤

i smoke and i drink
and every time i blink
i have a tiny dream

but as bad as i am
i'm proud of the fact
that i'm worse then i seem

¤¤¤

Millimallikad

Vahel on kõik hea!

Istuda esinduses ja laulda täiel häälel kaasa laule, mis juba ammu on edetabelitest kadunud ning mida vaid mäletamise järgi saab otsida youtube'st, on hea. Töödki on kergem teha nõnda. Hale on tegelikult mõelda, et reede õhtul kaheksani koolis jaksan/tahan/viitsin passida aga samas oli ju ka seltskond hea. Aitäh Ki ja Anette ja Riho teile selle eest, et mu kriiskamist välja kannatasite ja mu olemise nii mõnusaks tegite, et raske oli koju minna...

Aga kodus on hea...

Mida veel seletada kui pildist juba aru ei saa :P...
Ei saagi seletada asju, mis on niigi seletamiseta selged! Lõbus oli! Kui kaks kõige kallimat on sinuga, siis polegi midagi muud suurt tahta ju! Naerad nii, et silmad märjad, räägid ja kuulad lollusi, mis ise ja teised suust välja ajavad, palud Jumalat, et ükskord saaks otsa, see Isaac Levitani eufooria ja mõtled, et parem vist on ikkagi inglise kui vene keel.
Naudid head Itaalia kööki ning endagi üllatuseks punast veini.
Alkohol ei hakka üldse pähe ja kui hakkabki, siis mõnusa kirsi järelmaitsega, mis kõik selle ainult paremaks teeb.
Uni tuleb kiiresti ja rahulik ning olgugi, et hommikul on tõusta oi kui õudne, on siiski see reedene päev korda läinud nii üldises kui ka isiklikus plaanis.

Aitäh teile Riin ja Jamie!