Õues on soe!
Jalutad läbi Tamme pargi ja tunned, kuidas päike näkku paistab ja Sind lihtsalt armastab. Jah, armastab! Armastab rohkem ja paremini kui keegi kunagi on armastanud ja tõenäoliselt ka kunagi armastada suudab. Hea ja soe on olla armastatud. Armastatud millegi nii suure ja ilusa ja tugeva ja hea poolt. Muidugi on alati ka võimalus, et see on lihtsalt minu ego, et ta mind armastas täna nõnda. Üks suur ego ma ju olengi tegelikult ainult! Ego, et päike mind armastab, ego, et kõik peab kulgema minu plaanide järgi, ego, et ma tahan ja saan kõik mis südamelähedane.
Ego on hea olla!
Istud kohvikusse maha ja kukud tuttavaid läbi helistama: „Hallo! Jah, mul on tõesti igav. Ei, ma ei viitsi üksi passida! Tule siia!” Ja vehel nad tulevadki! Tulevad ja on head ja toredad. Lahendavad x-poosides matemaatika ülesandeid ja ei ütle ühtegi paha sõna, kui sa lolli juttu nende targale jutule vahele ajad, et vähegi targem välja paista. Õudne on vaadata kui targad nad on! Aga ei, mina olen ka tark. Oskan asju, mida nemad ei oska, tean, mida nemad ei tea. Aga ma armastan neid selle eest! Armastan, sest nad on just täpselt sellised nagu nad on...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar