Nice...

Nõiutud näivad kõik majad ja puud
[Tanel Padar & The Sun - Tüdrukune]




Kallis Ehitusmees,

Palun ehita nendest lauajuppidest, mis Sul meie fassaadi ja rõdude renoveerimisest üle jäid, meie maja ette üks pink. Üle on sul ju neid juppe jäänud palju, seda on maja ümbergi näha. Ja selles konteineris. Ma ei küsigi mingit viimasepeal nikerdustega üllitist, palun, et oleks koht kus istuda, kui ei taha tuppa minna, sest on midagi rääkida veel kellegagi, kes ka ammu juba magama peaks. Palun...

Aitäh!




Tegelikult on jah seda pinki vaja. Eile näiteks... It was so good.

Oligi ju nädala lõpus ülekaalus siiski kõik see hea. A juures käisin, piljardit mängisin ja nautisin. Tõsiselt nautisin. Vähem väsinud oleksin tahtnud ainult olla. Reedel oli töölgi selle võrra lihtsam olla. Ja õhtul R sünnipäev. Hea, tõeliselt hea. Head inimesed, hea muusika, head joogid - kõik oli hea. Ja siis see üllatus. Jah, ilus ja hea. Ma ei teagi, mida ma lõpuks tuppa jõudes siis mõtlesin aga selles olen ma kindel, et... Tegelikult ma ikka veel ei tea...

Ja siis täna. Põnev oli täitsa see esmaabi. Tõesti põnev. Palju asju oli küll varem kuuldud juba aga oli ka neid asju, mis täiesti uued olid. Ja siis õhtu lõpp. Tannu kontsert. Tõsiselt või!? Oeh, hea hea, hea.

Kõige parem on aga vist see, et vaikselt kogunevad juba ka plaanid edasiseks. 4. oktoober ja 10. oktoober ja 15. november ja veelkord 10. oktoober ja 16. november. Ja siis mõned tähtpäevad/tähtajad, mis ei ole pooltki nii toredad, aga vähemalt on plaanid.

Aga tegelikult, päris tegelikult, tahaks lihtsalt puhata natukene. Ja siis veel õige veidike.

I said I know

If I could stick my pen in my heart
And spill it all over the stage
Would it satisfy ya, would it slide on by ya
Would you think the boy is strange? Ain't he strange?
[The Rolling Stones - It's Only Rock'n'Roll (But I Like It)]

It's one of those days again... Nendest tõeliselt pahadest. Mitte midagi nagu ei olegi juhtunud aga juba ärgates oli selline tunne. Ega jah, öö oli juba nõme, sest unenägudes kummitas mind keegi, kellele ma üldse mõelda ei tohikski. Ja vaatamata sellele, et ma kaks korda üles ärkasin ja endamisi mõtlesin, et aitab, oli ta ka järgmises unes kohe tagasi. Ja kui eelmisel korral oli kõik isegi OK, lõppesid tänaöised uned kõik ühtemoodi - kurvalt, nii kurvalt. Hell, kui väga ma Sind põlgama olen hakanud...




No kust kohast see nüüd siis?

Päeva tipphetkeks võib vist ikkagi lugeda Haabersti ringi ja kõiki neid teisi. Ja neid fooridega ristmikke ja auto väljasuretamist jne. Faaaak, ma mõtlesin, et ei saagi autost välja astuda, sest jalad ei kanna ja jumala eest oli tunne, et esimese asjana läheb süda pahaks.

Hästi, koolini pidasin ilusasti vastu aga siis... Kõnnin mina mööda tänavat ja järsku tunnen, kuidas pisarad lihtsalt voolavad. Ja voolavad, ja voolavad, ja voolavad. Ja siis see koer... Põrgusse raisk. Ja veel rohkem voolavad. Tegelikult ma tean küll, juba kodust välja astudes oli olemine kuidagi nõrk. Kurat küll, ja jäävadki voolama või?!

Ja niiviisi iga asja peale. Kõige!




Homme on äratus jälle kuuest. Aga vähemalt on usutavasti üheks kõik juba.




Praegu tunnen, et vaja oleks lõhkuda nagu eelmisel reedel. Endast välja ajada kõik see jama, mis minusse sedasi kuhjunud on, et enam endas ei jaksa hoida.




Pärast siis...

Ja nüüd on kuidagi nii palju lihtsam olla. A käis. Tuli, oli ja nüüd läks. Ja nii ta mulle mõjubki. Lihtsalt võtab ära selle paha ja kurja. Wish I could have done the same. Hope I did.

valged jänkud, värvilised jänkud, minu unenägude jänkud

So I held my head up high
Hiding hate that burns inside
Which only fuels their selfish pride
We're all held captive
Out from the sun
A sun that shines on only some
We the meek are all in one
[Creed - My Own Prison]

Elagu vihm ja külmad ilmad! Elagu nohu ja ragisev hääl! Elagu, et meil suve pole olnudki!
See, et need asjad inimesi närvi ajavad, on ju tegelikult täiesti tavaline aga see, et mina neid ütlen, on paigast ära. Mina, kes ma jumaldan kolletuvaid lehti ja kelle arvates pole ilusamat ilma kui vihm. Mina, kes ei jaksa talve ära oodata. Võib-olla asi selles just ongi, et talve pole ju ka oodata. Arvatavasti on tulemas ainult sellise lära jätkumist veel 9 kuud. Palun mulle päikeselampe, neid, millega valgusteraapiat tehakse.




Ja mis mõttes on mu viimane kuulatud lugu rohkem kui kuu aega tagasi!? Täna on teemaks Creed. Kõiges oma headuses ja eheduses. Hea, nii hea, nii hea , nii hea... Kui nüüd veel ilusad saapad ka kuskilt leiaks, oleks elu jälle lill. Tegelikult ju ongi lill olla. Tõesti on. Ainult hommikuti ei tahaks nii vara ärgata. Aga kui igal õhtul magama jõuaks nii nagu peab, poleks ju probleemi. Jõuaks ainult. Ja ma nägin unes jänkusid. Tervelt kaks jänkut. Kes viitsib, otsib ise neile seletuse netist. Mina olen igatahes rahul. Ja kaamera oli ka hea.

Kõnnin nelja vihma vahel

I've been thinking too much about you
See the sunset with no sleep at all
Constantly thinking about you
And i can't get through this at all

I've been thinking too much about you
I've been staring at the floor
I've listened to all the tunes i love
But made me feel quite blue
[Trentemoller - Moan]

Hommikul on töö aga kas ma hoolin sellest? Hommikul on lausa surm ärgata, aga kas ma hoolin? Kas hoolin, et pikk päev, mis mind ees ootab, saab olema surmav ühes oma liikluseeskirja ja koristamismaratoniga. Kas hoolin, et emale on raske silma vaadata?

Tõenäoliselt isegi hoolin, kõigest sellest. Ka sellest, et nii ju ainult ennast hävitan ja ei kedagi teist. Aga kas loobun sellepärast millestki? Ei, kindlasti mitte. Nii on hea. Nii on lihtsalt hea ja õige, vähemalt tundub nii praegu, usun et ka hiljem ja ka siis, kui sellest on kaua juba möödas. Armastan...

/---/

Naljakas on tühja istuda...

Nädal on täielikult lebotamise tähe alla alanud. Kas siis selline saabki mu september olema? Aitäh, aga ei, aitäh! Kell 10.00 on töö juures nagu telefonid väja lülitatud ja ometigi on ju teisipäev. Teisipäev! Väga kummaline on istuda nõnda, et ei ühtki kõnet, ei ühtki tegemist, mis eelmist taga ajaks. Samas on vahel ka nii hea olla. Saan lõpuks lõpuks lõpuks ka siia kirjutada midagi. Tegelikult on seegi üks paras pähkel, sest otseselt ju ei ole juhtunud suurt midagi. Näed, ja juba valetangi. Jälle!

"It's not the way I'm wired so..."

Pikk nädalavahetus, mis seljataha jäi, oli tegelikult ju rohkemgi kui sündmusterohke. Reedel siis X ja kuueni kodus veel aftekat. Mõnus oli. Kuigi jah, mõningad asjad said siis vist lõplikult mullegi selgeks. Hommikul takkajärgi magada oma magamatus välja kõik oli ka rohkemgi kui mõnus.

Õhtul isa juurde, kuhu ka minu jope jäi (ühes kodu võtmetega muidugi!). Ime täitsa, et selle paduvihma üle elasin, mille kätte ma ka ju otse loomulikult jäin, ja kohe haigeks ei jäänud.

Pühapäev oligi üks suur lebo ainult. Ja terve päeva kummitasid mind K sõnad, et kolmandal puhkepäeval tahaks juba tööle tagasi. Ainuke vahe oli aga selles, et mitte kolmandal päeval ei ole see tunne, vaid siis kui teise järjestikuse puhkepäeva hommikul üles ärkad punkt 06.00 ja mõtled, et tegelikult võiks ju ikkagi tööle ka minna.

Esmaspäev ja 01.09 möödus minu jaoks tervenisti siiski sõidu tähe all. Kuigi reaalselt kestis see vist ainult 52 minutit, olid jalad autost välja astudes küll nagu vatist ja reageerimisvõime kõigele ja kõigile kaduvväike. Ikkagi oli aga hea. Nii hea, nii hea, nii hea. Õige pea on siis olemas veel üks juht, kes kainekas on kõigile nõus aasta olema, antagu ainult autot, millega sõita.

Kooliga on ikka nii nagu on. Kohe üldse mind ei tõmmanud sinna proua Ebu Tamme loengusse. Järgmine esmaspäev. Siia räägivad nad juba asjast ka ja on mõtet sinna kuulama minna. Küsin ta käest ehk ka seda, kas varem saan teha oma asjad ära, sest no tegelikult ma ju oskan seda kõike, tõsiselt.

Mõned materjalid tahaks veel I ja teiste käest tagasi saada ja võiks ka füüsika kohe ära teha. Iseasi, kuidas mul selle viitsimisega on muidugi.

Kõige ilusam asi, mida oodata sel nädalal, on vist aga neljapäevane koori esimene proov. Ma tõesti ootan seda kohe. Laulupeol tundsin sellest nii väga puudust, et enne polnud saanud harjutada. Ootan, ootan, ootan.

Tunne on jälle selline, et The Outsider on kõige õigem laul üldse. Ja süda igatseb raamtute järgi. Ometigi aga ma tean ju, et enne, kui asjad on tehtud ja valmis, ei suuda ma ennast vabaks lasta piisavalt, et võtta ette ja terve nädalavahetuse ainult lugeda. Samas, ilmad on ju just täpselt sellised. Peakski ehk Tartusse hoopis minema nagu A kutsus, sest tema järgi igatsen ma tõesti väga.

pfffff, pffffff, pfffff

Ikka endiselt ei ole veel kõik... :(