Otse Tartust

Hommikul on hea
Päeval väga hea
Õhtuti on erakordselt hea
Võin poris tallata
Võib vihma kallata
Ikkagi on tralla-lalla-laa
[Jaan Tätte - Hümn]

"Oi, mulle meeldib hiilida!"

Mu lemmikus öeldi kord: "Live your life without regret, and You will survive". Ma nüüd ei teagi kuidas seda võtta aga avastasin, et kahetsen aeg-ajalt ikka liiga paljut. Oleks siis, et asju, mis tegemata, ei, ikka neid, mis tehtud. Ma tean ju küll, et kahetseda tuleb seda, mis tegemata jäänud ja lollusi üha uusi peale teha, ent ikkagi nääd tuleb see kahtluseuss kuskilt sisse ja ongi süütunne platsis ja kahetsus sinna takkajärgi. Eile näiteks oli nii kahju, et L'ga kokku ei saanud aga ma puht füüsiliselt ei jõudnud enam lõpuks. Siis oli kahju, et ma ei viitsinud lihtsalt "kodust" läbi tulla ja retsepti võtta, sest magama oli oi kui raske jääda öösel. Panga kontojääki vaadates oli aga vist kõige rohkem kahju - absoluutselt igasugune teotahe tänaseks nulliti selle mõnekümne sekundiga, mis ma oma seb'i kodulehel olin. Seda ma selle sõitmise juures kõige rokem vihkangi - ma lihtsalt lülitan selleks mõneks päevaks oma materiaalse mõtlemise lihtsalt välja.




Küpsetasin hommikul pannkooke ja vaatasin aknast, kuidas inimesed vastsmajast sisse-välja voorivad. Mõnus oli, täiesti sellline suve tunne tuli, kus midagi ei pea tegema, millegi eest vastutama. Ja siis jõudis millalgi reaalsus ka järgi mu mõtlemisele. Mul on ju Tallinnas rohkem asju teha kui kunagi varem on olnudki. Iseasi, kas sellest kõigest ka korraga midagi välja tuled aga teha tahaks need asjad ikkagi kõik ära, mis plaanis on. Ehk siis taaskord - tänasest hakkan tubliks!




Aga tegelikult mulle meeldis, et vahepeal oli talv. R ütles, et vanarahval olla ikka õigus, et ega tali taeva jää ja näädsa ongi nii. Mulle nii meeldis lumes sumbata ja keset tuisku seista nii, et mitte midagi ei näe. Ei saa küll öeld, et mulle meeldiks see, kui kallid mulle ütlevad, et sõidavad autoga, millel juba suverehvid all aga samas üsna lõbus oli vadata, kuidas muidu nii ülbed mehepojad oma autosid hangest välja kaevates kiunuvad nagu kutsikad. Jah, ma tean, ma olen kuri, aga on siis vaja just trepiette oma auto parkida, et rööbastesse kinni jääda!?

Lumi on ilus, lumi on hea ja kui selle lumega veel päike ka kaasa tuleb, on kõik kõige ilusam üldse maailmas.

Summer Sun

Laua taga istuda, tantsida ja õppida korraga on ikka suhteliselt keeruline. VH1 kostitab mind Best Movie Songs edetabeliga (mistõttu polegi mul ka täna oma lugu, ma ju ei suudaks nende kõigi seast seda kõige õigemat valida, ealeski) ja klaas laual Coca Cola ZERO'ga, damn you J... Ei olegi nii kohutav õppida ja vastu pole otseselt see jama, mida ma, häbi küll tunnistada, taaskord pähe ajan ka hakanud. Olukorra teeb meeldivaks ka see, et L on siin samas ja koos on kõike seda palju parem teha.

Kooli ma jälle ei jõudnud... Noh, mis teha, jälle luban esmaspäevast tubliks hakata, ehk seekord ka õnnestub. Otsustasin, et võtan järgmise nädala plaaniks mat stati. Vaatame, kas ka õnnestub. Loodan küll südamest. Homme olen õhtu otsa rakkes, laupäeval terve päeva samamoodi. Pühapäev see-eest tõotab ainult mulle olla pühendatud, ehk siis õpime-õpime-õpime.

Igatsen lugeda asjadest, mis mind tõesti ka huvitavad. Igatsen seda Kellavärgiga Apelsini tunnet ja seda, kuidas mul kadusid kaks päeva ajatajust lihtsalt sellpärast, et veetsin need raamatut lugedes ja teed juues. Igatsen päikest ja merd ja seda, kuidas raamatulehtede vahelt liiva puistasin koju jõudes. Igatsen päikesest nõrkenuna voodisse variseda ja ikkagi tunda, et olen palju teinud. Igatsen suve...

09:58

Easy like Sunday morning...

Minust on viimastel päevadel saanud hommikukohvi inimene. Kui midagi sellist üldse olla saab. Praegugi ampsan siin oma eileõhtust üllitist peale ja joon kohvi. Hommikud meie korteris on kuidagi idüllilised kuni keegi veel ärganud pole. Täna olen siis taaskord mina esimene. Viisin K õue ja jalutasin tiba. Hea oli, olgugi, et alles pühapäeva hommik ja kell kaheksa. Praegu on just täpselt see üksi olemise aeg hommikuti, mil paned oma eelmise nädala tegudest kokku selle, mis veel järgmisel vaja teha. Hirmus hakkab, mina seda teha ei taha.

Kohvi võiks kangema olla...

Minu suurtest plaanidsest, et "homme hakkan tubliks" ei ole siiani muud välja tulnud kui see otsus. Oh jah... Tean ju küll, et pean lihtsalt algust tegema, et mu aju ja keha on täiesti võimeksad asju ära tegema, kui neile ainult piisav hoog anda, et nad liikuma hakkaks. Samas ongi tegelikult ju see lubadus juba eos hukule määratud. Selles mõttes, et "homme" venib ju iga päev järjest kaugemale, "homme" ei jõuagi kunagi kätte. Mina pole siiani vähemalt suutnud veel homsesse elama kolida kuigi aeg-ajalt ehk olen seda soovinud. Täna peab vist proovima taktikat "peale hommikusi toimetusi hakkan tubliks", sest teha on tõesti palju ja ehki järgmine nädalavahetus tõotab tulla pikk, kahtlen ma sügavalt oma võimes see kõik õppimisele pühendada. Rääkimata sellest, et tegelikult on Suur Reede ju päev, millal tööd teha on patt. Nii hea vabandus laiskusele :)




Nüüd eeeelan Mustamäel, korter on...

Minu AÜ arve pole siiani veel laekunud. Jällekord venivad asjad, mille venimist ma ülekõige vihkan. Ei ole see Junki läinud, ega ka kuskile mujale, lihtsalt pole tulnud. Kõik teised arved tulevad sel kuul kuidagi üllatavalt täpselt aga nagu aamen kirikus peab üks neist venima ja venima ja venima. Teada ju, omaette elamise rõõmud - arvete ootamine, lootmine, et need on väikesed ning siis nende maksmine.




Kunsti, teeme kunsti!

Kõigele muule lisaks on mulle siis veel ka kevad pähe löönud. See lööb välja arulageda šoppamiskire näol. Mulle läheb praegu vist kõik kaubaks. Alates köögitarvikutest lõpetades talvesaabastega, täiesti õudne.

Erinevalt "normaalsetest" inimestest eelistan mina raha pangas hoida - ei kulu teine nii kiiresti siis. Ja pangad on ju kinni pühapäeviti, aga poed ei ole! Niisiis ma vist võtangi järgmiseks jalad selga ja kondan tiba mööda erinevaid keskusi ringi ning ostan manti, mida mul otseselt ju nagu vaja ei olegi aga ma lihtsalt tahan. See on nagu kunsti vorm, ausalt. Kunst, kuidas panna raha asjade alla, mida tegelikult üldse vaja ei ole aga mida poodi ka jätta ei saa.

Kuidas kokku sulab öö päevaga

Kõik on korras, kõik on hea
Kõik on täpselt viimase peal
Just nii nagu olema peab
[T69 - Kõik On Korras]

Plaanitud õhtu R'ga läks pareminigi kui oleksin osanud oodata - nii tore oli. Väsimus, mis õhtu lõpuks minust võimust võttis oli nii suur. Tuleb siiski tunnistada, et olin natuke pettunud, kui R (see teine, siis) pidurdama hakkas ja otsustas minu ja R'ga väljatulemise asemel lihtsalt kodus magada. Hea küll, see viimane lause on isegi mulle pisut segane... Selle eest aga olid bändid viimase peal ja minu eesmärk leida keegi Patareile vähegi sobiv, kandis vilja. Ei, ei ma ei läinud sinna esialgu üldse sellise plaaniga aga kukkus välja lihtsalt nii... Ehk siis T69 ja KukeProtest olid minu lemmikud. Muuseas, T69 võitis kah! Paljust jäid ilma need, kes ennast kohale ei vedanud!

Õhtu tippude tipuks oli aga siiski ansambel Memoriaalansambel. Üks hitt teise otsa ning finaaliks valusaks tantsitud kael, käed, jalad ja küljed. Just loved it.

Samas oli aga ka päris kindlasti arusaadav lõpuks, kui ära ma ikka omadega olen. Nii ära, nii ära, nii ära. Kaheteistkümneks voodis ei ole ja juba on raske olla. Täna, luban, parandan selle vea ja olen hea lapsena ilusasti südaööks tekkide all.




"Malts kanelis"
Tänane päev on lihtsalt üle kõige! "Jahetasime" R'ga pool Kaubamaja läbi ja pärast, kui raha laiaks löödud, "rippusime" nagu omad joped kunagi ning plärastime maast ja ilmast. Ostud, mis tehtud said teeksid kõik kadedaks, kaasaarvatud meid endid ja seda kokandusväljakutset/eksperimenti/õnnestumist ei asenda mitte miski.

Nii paljust sai rääkida ja ehk ka mõned otsused tehtud, mis päris kindlasti teevad mõnegi inimese pahaseks/õnnetuks/pettunuks. Kahju sellest aga oh well... Vaatab siis kuidas selle minekuga saab.




Nüüd, kui see päris otsa hakkab saama, on mul nii äraütlemata hea meel, et need kaks päev on olnud, ses mõttes, et kaks päeva puhast õndsust järgemööda... Mul lihtsalt pole sõnu... Homme siis veel tööle ja edasi ainult töö, töö, töö, kool, kool, kool. Ma päriselt ka luban!

tsiklid ja liblikad

In the shadow, of the moment
Is the truth, of light and dark
Try to touch
What lies between them
But you`ll never leave a mark

In the stillness, In the silence
When it`s finished, when it`s gone
Something echoes, something whispers
Tries to speak when you`re alone
[Rebecca Lavelle - The Sirens Song]

Alates ei tea mis ajast on minu kevadekuulutajateks olnud pigem tsiklid kui liblikad. Samamoodi algab minu meelest kogu aasta tegelikult hoopis kevadega, mitte aga esimese jaanuariga. Kui eelmisel kevadel oli minu esimeseks mõnus umbes 250 cc'ne Yamaha, siis seda aastat võib lugeda alustatuks klassikalise iluga. Ehk siis algas kevad üleeile ühe äraütlemata kauni ja mõnusat urrrrrri kuuldavalelaskva Harleyga.

Niipalju kui mina tean, on sellised sportrattad noorte ja äkiliste inimeste jaoks, Harleyd aga puhas klassiga ja rahu ise. Samas, kumiseb mul kõrvus täiesti selgelt "If U wanna look for trouble, seek a guy who rides a Harley..." Et siis ma nüüd ei teagi... Kui eelmine aasta juba läheb nende mässuliste ning üleelamisterohkete alla, hakkab küll hirm mõeldes, et nüüd siis peaks see päris "trouble" kätte jõudma...

Ah teada ju - sama, mis esimese liblika teooriagi.




Mis?

Tõdesin taaskord, et ei ole ikka kõik asjad minu jaoks ja et kui midagi end ükskord ammendab, siis seda lõplikult. Aga mis teha kui kuklas istub see "pead" ja siis teedki neid suurte inimeste asju, mida tehakse kohusetundest. Näiteks töölkäimine...




Sweet dreams are made of this...

Oootan siis, et J koju tuleks ja saaks välja minna. Või pigem, et ta mulle ajutiselt trantsporti võimaldaks ja tahes tahtmata kipuvad mõtted sellele, kui vähe ma R'ga ikka viimasel ajal kokku saame. Lausa katastroof! Kunagi ei jõudnud ma koolist õieti kojugi kui ta juba helistas ja oligi kuskile minek, või vastupidi. Täna saab siis parandatud see võlg. Pikad kaks päeva tõotavad tulla aga ma plaanin neid ka nautida.




Ja ikkagi! Mis sest, et mulle on siiani lubatud suuremaid privileegi, ma ei kavatse nendest lihtsalt "võrdsuse" eesmärgil loobuda. Ma ei olegi kellegagi võrdne, võrdsem olen - alati! Ja nii ongi.

two steps forward, two steps back...

Vahel harva, kui mul köhimisest ja mõttetu akadeemilise jura lugemisest aega üle jääb, teen ma lõbusaid asju ka. Käin ja kolan mööda maakohti ringi, uurin hindu ja uusi võimalusi. Ja siis muul vabal ajal kirjutan koodi. Ei, tegelikult asi selles, et jäi tänamata üks inimene, kes tänu maailma lõppu ja tagasi väärt on. Et siis kallis M, aitäh, et viitsisid minuga poole hommikuni üleval passida ja siis varahommikust poole lõunani lihtsalt arvuti taga istuda ja minu kodutööd putitada. Kui tulemuse teada saan, saab ka lubatud kook olema!

Easy like Sunday morning

Pühapäeva hommikul kell üheksa peaksid kõik lapsed tohtima veel voodis vedeleda ja kui mitte magada siis vähemalt teeselda, et magad. Peaksid tohtima teha silmad lahti ja vaadata, et kell on veel nii vara ning keerata kaissu magama tagasi. Äärmisel juhul tohib pühapäeval nii vara ärgata pannkoogiküpsetamise helide peale, mis köögist kostavad. Mitte aga tõusma ja ennast linnaminekuks valmis seadma. Ja kui te minu käest küsite, siis kõige kõige meeldivam neist eelmistest oleks ikkagi see kaissukeeramise asi. Vot!

3NT

Skin against skin blood and bone
You're all by yourself but you're not alone
You wanted in now you're here
Driven by hate consumed by fear
[Drowning Pool - Bodies]

Ma otsustasin täna koju kõndides, et ei vihasta enam. Lihtsalt ei vihasta ja kõik. Naljakas on see ainult nendele, kes sellega enda aega sisustada armastavad. Sain täna paar korda päris kurjaks ja kui päev lõpuks päris otsa sai, ehk kui ma viimaks koju jõudsin, oli asjadest nii ükskõik, et rohkem enam vist ei saakski. Mis sest, et minu pärast käib meie ja meie kogemuse maine alla, mis sest, et ma kogu hingega püüan hea olla ja mitte halvasti öelda, mis sest, et ma tunnen nagu see kui ma katsun iga hinna eest õigesti teha, kõik mulle vastu vahtimist lendab. Inimesed ongi sellised. Nad valmistavadki sulle pettumuse just siis, kui seda kõige vähem vaja on. Aga elu on lihtsalt lill! Ja mul ei ole suurt millestki kahju. Kui, siis ainult sellest, et A-kallis pidi nägema, kuidas ma kurjaks sain. See kõik ei olnud üldse mitte Sinu pärast. Mul ei oleks üldse kahju kui (mis iganes ta nimi ka poleks) Sulle midagi oleks ostnud, lihtsalt, mis tunne Sul endal oleks kui nõnda läheks... Ma loodan et sa mõistad... Feel bad, really bad, et seda kõike nägema pidid.

Kas ma olen juba siin kunagi maininud, et mul on lihtsalt võrratu partner?! Jah, aitäh!!! Ta ei kisa kunagi, ta on hea ja arusaav, isegi siis, kui vastasedki juba küsivad, et miks ma ometigi nii teen... Ta on hea ja tore ja ma olen nii õnnelik et ta mul olemas on.

Miks küll on tarvis välja mõelda kahte lõiku ühendavaid lauseid?! Mina ei viitsi, praegu vähemalt mitte...

Nagu näha on minu rangetest "doctors orders"-itest väga palju välja tulnud, täna vähemalt, niiet ma mõtlen juba õudusega, mis homme/täna küll saama hakkab kui ma tubli pean olema. Hommikul ehk peksab mind süütunne üles aga edasi?! Killer nädal, mis muud. Esmaspäeval tööle, teisipäeval ja kolmapäeval ainult kool, neljap ja reede ka, saagu või sitem.

Ei, aga nüüd unele...

Mängige keegi minuga juba palli!!! :P