Easy like Sunday morning...
Minust on viimastel päevadel saanud hommikukohvi inimene. Kui midagi sellist üldse olla saab. Praegugi ampsan siin oma eileõhtust üllitist peale ja joon kohvi. Hommikud meie korteris on kuidagi idüllilised kuni keegi veel ärganud pole. Täna olen siis taaskord mina esimene. Viisin K õue ja jalutasin tiba. Hea oli, olgugi, et alles pühapäeva hommik ja kell kaheksa. Praegu on just täpselt see üksi olemise aeg hommikuti, mil paned oma eelmise nädala tegudest kokku selle, mis veel järgmisel vaja teha. Hirmus hakkab, mina seda teha ei taha.
Kohvi võiks kangema olla...
Minu suurtest plaanidsest, et "homme hakkan tubliks" ei ole siiani muud välja tulnud kui see otsus. Oh jah... Tean ju küll, et pean lihtsalt algust tegema, et mu aju ja keha on täiesti võimeksad asju ära tegema, kui neile ainult piisav hoog anda, et nad liikuma hakkaks. Samas ongi tegelikult ju see lubadus juba eos hukule määratud. Selles mõttes, et "homme" venib ju iga päev järjest kaugemale, "homme" ei jõuagi kunagi kätte. Mina pole siiani vähemalt suutnud veel homsesse elama kolida kuigi aeg-ajalt ehk olen seda soovinud. Täna peab vist proovima taktikat "peale hommikusi toimetusi hakkan tubliks", sest teha on tõesti palju ja ehki järgmine nädalavahetus tõotab tulla pikk, kahtlen ma sügavalt oma võimes see kõik õppimisele pühendada. Rääkimata sellest, et tegelikult on Suur Reede ju päev, millal tööd teha on patt. Nii hea vabandus laiskusele :)
Nüüd eeeelan Mustamäel, korter on...
Minu AÜ arve pole siiani veel laekunud. Jällekord venivad asjad, mille venimist ma ülekõige vihkan. Ei ole see Junki läinud, ega ka kuskile mujale, lihtsalt pole tulnud. Kõik teised arved tulevad sel kuul kuidagi üllatavalt täpselt aga nagu aamen kirikus peab üks neist venima ja venima ja venima. Teada ju, omaette elamise rõõmud - arvete ootamine, lootmine, et need on väikesed ning siis nende maksmine.
Kunsti, teeme kunsti!
Kõigele muule lisaks on mulle siis veel ka kevad pähe löönud. See lööb välja arulageda šoppamiskire näol. Mulle läheb praegu vist kõik kaubaks. Alates köögitarvikutest lõpetades talvesaabastega, täiesti õudne.
Erinevalt "normaalsetest" inimestest eelistan mina raha pangas hoida - ei kulu teine nii kiiresti siis. Ja pangad on ju kinni pühapäeviti, aga poed ei ole! Niisiis ma vist võtangi järgmiseks jalad selga ja kondan tiba mööda erinevaid keskusi ringi ning ostan manti, mida mul otseselt ju nagu vaja ei olegi aga ma lihtsalt tahan. See on nagu kunsti vorm, ausalt. Kunst, kuidas panna raha asjade alla, mida tegelikult üldse vaja ei ole aga mida poodi ka jätta ei saa.
Minust on viimastel päevadel saanud hommikukohvi inimene. Kui midagi sellist üldse olla saab. Praegugi ampsan siin oma eileõhtust üllitist peale ja joon kohvi. Hommikud meie korteris on kuidagi idüllilised kuni keegi veel ärganud pole. Täna olen siis taaskord mina esimene. Viisin K õue ja jalutasin tiba. Hea oli, olgugi, et alles pühapäeva hommik ja kell kaheksa. Praegu on just täpselt see üksi olemise aeg hommikuti, mil paned oma eelmise nädala tegudest kokku selle, mis veel järgmisel vaja teha. Hirmus hakkab, mina seda teha ei taha.
Kohvi võiks kangema olla...
Minu suurtest plaanidsest, et "homme hakkan tubliks" ei ole siiani muud välja tulnud kui see otsus. Oh jah... Tean ju küll, et pean lihtsalt algust tegema, et mu aju ja keha on täiesti võimeksad asju ära tegema, kui neile ainult piisav hoog anda, et nad liikuma hakkaks. Samas ongi tegelikult ju see lubadus juba eos hukule määratud. Selles mõttes, et "homme" venib ju iga päev järjest kaugemale, "homme" ei jõuagi kunagi kätte. Mina pole siiani vähemalt suutnud veel homsesse elama kolida kuigi aeg-ajalt ehk olen seda soovinud. Täna peab vist proovima taktikat "peale hommikusi toimetusi hakkan tubliks", sest teha on tõesti palju ja ehki järgmine nädalavahetus tõotab tulla pikk, kahtlen ma sügavalt oma võimes see kõik õppimisele pühendada. Rääkimata sellest, et tegelikult on Suur Reede ju päev, millal tööd teha on patt. Nii hea vabandus laiskusele :)
Nüüd eeeelan Mustamäel, korter on...
Minu AÜ arve pole siiani veel laekunud. Jällekord venivad asjad, mille venimist ma ülekõige vihkan. Ei ole see Junki läinud, ega ka kuskile mujale, lihtsalt pole tulnud. Kõik teised arved tulevad sel kuul kuidagi üllatavalt täpselt aga nagu aamen kirikus peab üks neist venima ja venima ja venima. Teada ju, omaette elamise rõõmud - arvete ootamine, lootmine, et need on väikesed ning siis nende maksmine.
Kunsti, teeme kunsti!
Kõigele muule lisaks on mulle siis veel ka kevad pähe löönud. See lööb välja arulageda šoppamiskire näol. Mulle läheb praegu vist kõik kaubaks. Alates köögitarvikutest lõpetades talvesaabastega, täiesti õudne.
Erinevalt "normaalsetest" inimestest eelistan mina raha pangas hoida - ei kulu teine nii kiiresti siis. Ja pangad on ju kinni pühapäeviti, aga poed ei ole! Niisiis ma vist võtangi järgmiseks jalad selga ja kondan tiba mööda erinevaid keskusi ringi ning ostan manti, mida mul otseselt ju nagu vaja ei olegi aga ma lihtsalt tahan. See on nagu kunsti vorm, ausalt. Kunst, kuidas panna raha asjade alla, mida tegelikult üldse vaja ei ole aga mida poodi ka jätta ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar