Safiir

Like a sound you hear
That lingers in your ear
But you can't forget
From sundown to sunset
It's all in the air
You hear it everywhere
No matter what you do
It's gonna grab a hold on you
"Marlena Shaw - California Soul"

Kui tulin mõttele minna ja oma jõulukink teha nendele, kellel on nii vähe neid, kes neile kingiks ühe pisikese kondi viiksid või südamest pai teeksid, olin esialgu väga entusiastlik ja uskusin tõsimeeli, et teen igal juhul õigesti. Mida päev edasi aga, seda väiksemaks taandus mu kindlameelne usk selle plaani õnnestumisse. Ei, mitte sellepärast, et ma minemata jätaksin vaid sellepärast, kuidas see mulle mõjub. Olen ma ju kord loodud sellise härda südamega, et just loomad minu hinge haigeks teevad. Veel hommikul kahtlesin, kas mitte helistada ja öelda J'le, et ehk mõni teine kord. Aga kuna see tegelikult ju minu idee oli, kuidas ometi sain siis mina olla see, kes alt ära hüppab...

Kodulehelt saadud spikri järgi varustasime end kutsikatele mõeldud kotitäite krõbinate ja paari purgi konserviga ning järgmiseks istusimegi juba bussis nr. 57 ning ootasime kohalejõudmist. Pärast lühikest jalutuskäiku, mis nagu hiljem selgus, oleks võinud ka lühem olla, jõudsimegi pärale. Mina poleks küll osanud oodata, et seal nii palju rahvast on. Kui lõpuks oma esimese ohvri välja valisime, oli hoov jalutajaid ja nende kaaslasi nii täis, et esialgu ei osanud kuskile nagu minnagi. Kui lõpuks aga oma koha leidsime, rahunes ka meie kuts ning esimesest šokist üle saanud, nautisime meiegi seda tiri-tõmba-tiri-tõmba kogemust täiel rinnal.

Lõpuks jalutasime siis kahte koera ning tegime ka kiisudele pai. Mina sain õnnistatud ka ühe kriimuga, sest julgesin ühe kissa magusast unest ülesse ajada.

Oma hirmust aga, et olen kogemuse lõpuks päris katki, asja ei saanudki. Hea küll, natuke, aga ei midagi, mida üks kallistus ja rõõm kaheksakuuse kutsika silmis, kelle järgmisena rihma otsa sidusin, ei oleks ravinud. Kindlasti lähen sinna tagasi, kindlasti! Soovitan kõigile teistelegi, see on seda väärt. Kõik need koerad-kassid on lihtsalt väärt, et keegi neile pai teeks ja kui see ei ole piisavaks motivatsiooniks, siis endal hakkab ka parem, hakkab lihtsalt.

Päeva krooniks aga olid sini-sinised kõrvarõngad, mille ilusa klaastoosi seest leidsin. Imeilusheaarmas oled! Kõik ju teavad, et ma armastan sinist, väga kohe. Edaspidi aga, kui tahate teada täpselt millist, siis just sellist sinist, millised kõrvarõngad endale sain. Sellist sügavsinist aga puhast. Ja olgugi, et päev oli nii pikk ning silmadest on lahtipüsimise jaks poolenisti juba kadunud, ei taha magama minna. Ei taha, sest siis pean need kõrvast võtma...

119

Sweet dreams are made of this
Who am I to disagree?
Travel the world and the seven seas
Everybody's looking for something
Some of them want to use you
Some of them want to get used by you
Some of them want to abuse you
Some of them want to be abused
"Marilyn Manson - Sweet Dreams"

Viimased kolm päeva on olnud lihtsalt nii kohutavad, et isegi üllatuseks saadud Mansoni pilet oli väikeseks lohutuseks. Aga ma õppisin palju. Õppisin, et võib-olla mõni omadus, mida sa oled nii kaua pidanud enda juures üheks parematest, on tegelikult see, mis kõige kurjemalt just kätte maksab. Õppisin, et ei ole kedagi peale iseenda, kellele saab lõpuni kindel olla ja et päris kindlasti peavad asjad muutuma, eelkõige minus.

Siiski on aga igal pilvel ka oma hõbeäär ning just selleks võib lugeda seda võrratut kontsertkogemust, mille osaliseks eile sain. Esiteks muidugi suurimad tänud neile inimestele, kes selle võimalikuks tegid. Kuidas küll on võimalik, et te nii imelised olete?! Aitäh!

Aga kuidas siis? O, L ja R olid meile jõudnud, olime lihtsalt "heas tujus" ning mina valmis neid juba raske südamega Saku Suurhalli saatma, kui kisas minu metskass. R! Ja kui see kõne lõppes, ei suutnud ma mõnda aega üldse rääkida. Mul oli oma pilet! Minu! Lõpuks käskis O mul lihtsalt 100g teha, et ma enam mööda tuba sihitult ringi ei jookseks ja suudaks rahulikuks jääda kuni mulle järgi tullakse. Ja 100 g aitaski.

Ja siis ma olingi seal... Minu ees oli lava ja laval esines mingi läila, mõttetu Soome pask, mille lõppemist ma ei jaksanud ära oodata. Peale seda veel umbes tunni jagu ootamist ning I püstihoidmist, et tal uuesti pilt eest ei läheks. Aga kui lõpuks Prodigy "Smack My Bitch Up" rahva päriselt käima lükkas oli selge, et nüüd see hakkab. Algaski. Ja hea oli. Minu jaoks oli tipphetkeks see, kui seisin täiesti lava keskel piirete ääres ja herr Manson oli otse minu ees, minust umbes poole meetri kaugusel. Ma olen rahul, nii rahul. Olgugi, et mu lemmiklood jäid sel korral mängimata, oli kontsert tõesti hea ja mina küll ei tundnud, et meile hinnaalandust oleks tehtud. Ka on kadunud hirm Korni ajal päris ette trügima minna. Mansoni ajal sain esimesse ritta, saan ka Kornil.

Õhtu jätkus aga umbes sama hästi, sest mul on tore pere. Ja alati ei peagi selleks pereks olema veresugulased. Istusime umbes viieni ja lihtsalt olime. Alkohol küll mõjus aga mitte halvasti, uni küll tuli aga mitte liiga karmilt. Ärgateski oli hea olla ning seda parandasid veel enam pannkoogid, mille R valmis meisterdas. Endalegi tahaks meest, kelle ametinimetus oleks kokk-kondiiter.




Tahaks juba jõule aga veele enam tahaks lund. Ja tahaks, et... Tahaks, tahaks, tahaks... Sel aastal palun, et jõulusoovid täituksid, kõigil.

118

And you can't fight the tears that ain't coming
Or the moment of truth in your lies
When everything feels like the movies
You bleed just to know you're alive
"Goo Goo Dolls - Iris"

Täna on üle pika aja jälle päev, mil' ma annaks kõik, et Pärnus olla, et olla seal, kus on alati hea. Kui silmad kinni panen, näen vaimusilmas jälle korda, kui need kaks tundi täielikus vaikuses kõndida sain. Miks?! Sest päev oli sitt! Kohe tõesti halb, väga halb. Samas pole minu jaoks veel reede ju alanudki, elan ikka veel neljapäevases päevas, sest nagu M mulle ükskord ütles, kui magama pole läinud, pole ka uus päev alanud. Aga noh, samas, homne ei saa ju ometi hullem tulla. Laupäevad olgu head! Ma loodan ainult, et täna öösel magada saan ja see valu võiks ka ära minna...




Just be there, please...
'Cause I just can't ask you nomore

It’s in the way you sell every word and phrase

If your body matches
What your eyes can do
"Finger Eleven - Paralyzer"

See isegi ei kvalifitseeru enam laiskuse alla! Ma ei kujuta ette mille alla... Teotahe on kuskile nii ära läinud, et ma ei oska isegi tema otsimist kuskilt alustada. Kirjutanud pole ka nii kaua, et ei oskagi nagu enam. Samas ei teagi mitu korda olen wordpadi lahti löönud ja alustanud. Alustanud, aga millega... Heal juhul kaks lõiku ja siis hakkab endalgi imelik, et nii mõttetutest asjadest jaurasin. Täpselt nagu nüüdki. Siiski on selles nagu oma kiuks, mis ei luba enam seda edasi lükata. Vaja on.

R küsis nädlavahetusel, et miks me kirjutanud pole, mina ja J siis. Esimese hooga nagu ei osanudki talle selle peale midagi öelda aga siis vastasin, et asjad, mis vahepeal juhtunud on, on kas sellised, millest kunagi kellelegi ei räägi, millest räägin ainult neile, kellele või kellest need on, või siis sellised, millest lihtsalt ei ole mõtet kirjutada. Põhimõtteliselt siis, et igav elu. Ma tegelikult üldse ei taha öelda, et ma ennast asjade vahel jagada ei suudaks, suudan ikka, aga lihtsalt see teotahe... Ainus, millega praegu vist sajaprotsendiliselt tegeleks, kui krt nii nõmedad ei oldaks, on Sin Only'ga, et siis aastavahetusega.

Rääkisime laupäeval kui tubli ma suutsin nooremana olla. Endal hakkas ka õudne kui mõtlesin, et põhikoolis olin ma esimene, kes hommikul uksest välja astus ja õhtul jõudsin varemalt poole üheksast koju. Selle kõrvalt veel puhas viieline ja päris kindlasti ei teinud ma järelandmisi ka väljaskäimise osas. Pähe mulle praegu ei mahu, kuidas see puht ajaliselt võimalik oli. Emm on mulle öelnud, et nägi mind ainult pühapäeva hommikuti ja seda ka magavana. Ebanormaalne! Või ei, tegelikult ei ole. Tahaks, et praegugi jaksaks/viitsiks/tahaks nii. Tegelikult see viimane polegi nii vale, tahangi, aga lihtsalt kuidagi laiskus on vististi mu üle nii võimust võtnud, et... Praegugi lebab laua peal füüsika ülesannete hunnik ja vaatamata sellele, et need on vaja ainult üle vaadata ja korrata, ei suuda ma sedagi teha. Ja mingit hirmu ei aja naha vahele ka see, et homme punkt kell kaksteist, pean neid kõiki laitmatult teadma. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab...




It's been good, baby...

Eilsega sai siis läbi! Täitsa kahju on tegelikult. Kuigi ma ei saa eitada, et ka mõningane kergendustunne puges hinge. Mõnes mõttes võinuks ju ka edasi rahmida aga mul lihtsalt ei ole selleks piisavalt palju anda hetkel. Ehk magistris jälle... Armastan teid kõiki endiselt ja olen õnnelik, et te mul olemas olete.

Olgugi, et läks lühidalt ja et oli meeldiv ja tore, olin koju jõudes ikkgai võimaline ainult magama. Ega see õhtune möödarääkiminegi head sellele kindlasti ei teinud, ent siiski oli vaja lihtsalt magada. Ja ma ei väsi kordamast, et on vist üks armastus, millest ma ealeski ei väsi, see on minu pooleldi pehme ja turtsakana okkaline kaldus pesa, milleta mina oma elu lihtsalt ette ei kujutaks...




Reedeses päevas elan ma ikkagist. Kirjutasin eile avaldust ning kuupäevaks otse loomulikult 14. detsember. I küsis, et kas juba niiväga tahan, et oleks reede. OOJAAAA! Reedel on kõik, reedel on jõulumott, reedel näeb R'i, reedel on ainult üks õhtu veel enne kui saan füüsikat õppima hakata ... IRW... Hea küll, see viimane ei olnud tõsiseltvõtetav aga reede on hea. Olgugi, et Tannu üürgab kõrva just parasjagu, et "nii hea, nii hea on neljapäev..."