I'd pay attention if i thought it was worth the time

Kas tõesti on nii, et teise inimese üle on nii raske rõõmu tunda?! Ma saan aru, et alati tuleb mõelda ka kehvemate variantide peale ent kas on tarvis siis sedasi teise inimese õnne alla kiskuma hakata?! Muidugi olen ka ise rumal, et teistele kohe asju rääkima kukun aga ikkagi... Ma ei tea, tõesti ei tea. Kas siis sellest ei piisa, et ma isegi kahevahel olen?

Minge põrgu! Teie, kes te ei taha, et ma õnnelik olen!




Täna saame siis 2.

Või õigemini saime juba eelmisel nädalal aga tähistamiseks siis läheb alles täna. Aga mingit peotuju küll enam ei ole. Just nii see mulle mõjubki... Tahaksin öelda midagi ilusat ja head, kõik ju ongi selle ära teeninud, aga samas pole üldse jaksu head nägu teha ja pingutada, et kõik oleks ilus ja lilleline.




Aga elu on lill!

Ma tahan!
Ma jaksan!
Ma suudan!




Aitäh, J! Sa oled hea...

109

Ei aga tegelikult ongi nii, et võid ju soovida parimat aga välja kukub ikka nii nagu alati. Ses' mõttes, et ükskõik kui hästi ma ka kirjutada ei püüaks, ikka on nii, et teen liiga. Jah, Lelly on vahel nõme, ma tean.

Ma ei teagi nüüd, kas tõesti tundub, et mul oli Tartus halb?! Et ma küll kirjutan "it did feel good there" aga tegelikult mõtlen vaid kahetsusega tagasi, et ikka läksin.

EI EI EI!

On veel nii palju asju, millest kirjutamine nii keeruline ja asjassepuutumatutele ebaoluline tundus, mis aga tegelikult kogu sellele kogemusele tema värvingu andsid. Või ehk on asi hoopis selles, mis alatoon kõlama jäi?! Ju vist. Igatahes, oma viga parandades pean nüüd siis ütlema, et päriselt andsid tema maigu eelmisele nädalavahetusele mitte need "saabuvad bussid" või ristmikud või kingaparandus, vaid hoopis näiteks see jutumaraton, mis kestis tõenäoliselt tunde ent tundus vaid minutitena ja ID-kaardi lugeja otsing ning see, kui hea meel mul tegelikult oli, et seda üksinda ei pidanud tegema. Windowshopping ei oleks saanud mingil moel vast parem olla ning need egoboostid ja ärapanemised...

Kontrollifriik minus ei anna alla, ikka veel... Aga ma ju püüan.

Kuigi ma seda ehk piisavalt selgelt välja ei öelnud, tundsin ennast tegelikult esimest korda väga pika aja jooksul tõeliselt puhkavat.




Just Sina tead kuidas ja millal ja miks...

Stumbling a little

"Heade mõtete linn"

Ei teagi kui omapäraseks lugeda seda, kui ostad eelmüügist bussipileti istekohanumbriga 57 ja seda 60-kohalises bussis. Iseenesest huvitav kogemus. Vähemalt minu jaoks. Aga seda õnneks tagasiteel.

Et siis jah, Tartu. Lühikeseks jäi. Ei olekski vast mõtet seda kõike siia üksipulgi ülesse lugeda aga iseenesest olen õnnelik, et oma viimase minuti kõhklustele järele ei andnud ja ikka läksin.

Highlightidest siis niipalju, et ristmikud on Tartus oluliselt nõmedamad kui Tallinnas. Ei saa muidugi mainimata jätta ka seda põldu, kuhu silt "saabuvad bussid" on ajutiselt püsti pandud. Ja kingaparandus on sama kallis kui Tallinnas, vaat et kallimgi. Nägin/kogesin üht meeldivat ärapanemist ja enne seda veel kaotust lugematu_arv_kordi : 0. Windowshoppasin kuuekohalise eelarvega ning valisin lõhnu. Nägin lõpuks ometi ära tibatillukese ime, kellest ma kummalisel kombel nii meeletult puudust olen tundnud ja kelle järgi ma nüüd veel enam usutavasti hakkan igatsema. Tõdesin taaskord, et Eesti on väike ja et igatsen näha sõpru, kellest olude sunnil nii kaua olen pidanud eemal püsima. Rääkisin palju ja kuulasin vast rohkemgi. Sõdisin kokkamisõiguse pärast ning sain köögist selle eest ära saadetud (kodurahu huvides pean siiski ütlema, et ajutiselt). Uinusin kõige soojema tundega ning tundsin ka lõikavat külma, kui jõudsin arusaamisele, et olen lihtsalt tüütu. Nautisin Margaritat ning mõistsin, et liiga palju head asja ei ole pikas perspektiivis kuigi meeldivate tagajärgedega.

Hea oli ikkagi. It did feel good there.

Lõpuks siis koju sõites nautisin sügisest Eestimaad. Seda niipalju, kui piiratud aknaulatus lubas. Lõpetasin ka oma suureks meelehärmiks juba oluliselt enne Tallinna piiri Lohelaulu ning kirusin ennast maapõhja, et mõnda konspekti kodust kaasa ei võtnud või Tartust raamatut.




Water is my eye
Most faithful mirror
Fearless on my breath
Teardrop on the fire of a confession
Fearless on my breath
Most faithful mirror
Fearless on my breath

Teardrop on the fire
Fearless on my breath

"Teardrop"
Massive Attack

Happy

***

Yes, it feels good here...

***

And again it's 4 am

Jajah, ja tagasi

Täpselt nagu 11. klass. Winamp mängib Daniel Bedingfieldi ja mul on nina ees lahti füüsika konspekt. Kui käed ja süda nii hirmsasti ei väriseks, oleks vist täitsa inimese tunne. Ei olegi tegelikult nii raske öösel õppida. Arvasin, et esimese aastaga TTÜ's ja keskkooliga said need asjad läbi aga näed, ei ole ikka päris nii lihtne see asi.

Keskenduda on ainult raske. Iseasi ka muidugi, palju mulle loetust meelde jääb. Aga iseenesest ma ju olen andnud oma parima. Jah, ma tean, et nii räägivad need, kes kaotavad ja mitte need, kes kõigest läbi tulevad. Aga ma lihtsalt ei taha või ei hooli enam piisavalt, et närvitseda. Samas sellist "ah, mul ükskõik, mina lähen magama" tunnet mul ka ei ole. Õlad on jube kanged ainult. Aga ehk/võib-olla/loodetavasti on ehk homme lootust massaaži saada - palun! Seda muidugi juhul, kui ma bussis magama ei jää ja Tartust mööda ei sõida.

Ma ikka ei suuda. Vanast harjumusest otsin ikka sedasi keset ööd õppides neiu L'i nime oma msn online olevate kontaktide hulgast. E ongi täitsa olemas. And the world makes sense again. Nostalgia, ma ütlen.




"Give me 'til tomorrow then I'll be okay"
Daniel

Here by my side, a new colour to paint the world

"Ma arvan, et ma tean liiga palju...
Aga vähem ei taha ka teada..."
Martin

Mul on üks kast, vähemalt ma arvan, et see on kast, sest reaalsuses seda ju olmas ei ole, mille sees ma hoian oma selliseid mõtteid, mida ma ei olegi pidanud kohe esimese soojaga välja prahvatama. Sellesse kasti on kogunenud palju selliseid tundeid, mis ei ole kellelegi teisele peale minu ja unenägusid, mis on liiga segased või sürrid, et nendest hommikul rääkida. Veel on seal asjad, mida ma kõrvalt olen näinud ja endale mental note' teinud, et "just nii tahan minagi kunagi käituda" või "mitte ealeski!". Täna hommikul sigines sinna aga esimest korda mõte "mis siis kui...?". Ja kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis jäigi see seal pidama.

Varem ma arvasin alati, et need mõtted, tunded, mälestused ja unenäod, mis ma sinna väiksesse mõttekasti, nimetagem seda siis nii, olen kogunud, on pandud sinna selleks, et need kunagi lõpuni tunda, mõelda või täide viia. Hommikul sai mulle aga selgeks, et see kast ongi tegelikult see, kus elavad päriselt asjad, mis jäävad alatiseks meelde ja suruvad mind edasi. Pigem siiski sunnivad mind ennast edasi suruma. Nad ei olegi mõeldud selleks, et neid edasi mõelda või teha, nad on kas õppimiseks või siis arusaamiseks. Mitte kellelegi teisele - ainult mulle.




This is what it looks like
This is what it feels like




Jah, ma tean...