Kui eboboosti vaja, on vahel tore, kui vanemad sulle pika nime panna on otsustanud. Praegu näiteks.
M : best kisser ever
A : You like to drink
R : Fuckin crazy
I : You Are Great in bed
-
L : Everyone loves you
I : You Are Great in bed
I : You Are Great in bed
S : Easy to fall in love with
A : You like to drink
B : Everyone wants you
C : You are really silly
D : You like to drink
E : Damn good kisser
F : You are dead sexy
G : You never let people tell you what to do
H : You have a very good personality and looks
I : You Are Great in bed
J : People Adore YOU!
K : You’re wild and crazy
L : Everyone loves you
M : best kisser ever
N : You like to drink
O : Awesome kisser
P : You are popular with all types of people
Q : You are a hypocrite
R : Fuckin crazy
S : Easy to fall in love with
T : You’re loyal to those you love
U : You really like to chill
V : You are not judgmental
W : You are very broad minded
X : You never let people tell you what to do
Y : Best g/f b/f anyone could ever ask for
Z : Always ready
Aga vist ikka on minu moodi, ennast esimese asjana netti tühjaks laadida...
neljapäev, 30. august 2007
kolmapäev, 29. august 2007
Öö_on_öö_on_öÖ
Öö on minu aeg...
Naljakas, kui hea on öösiti. Isegi üksi, veel parem, kui keegi külla tuleb ja viitsib lihtsalt olla ja kuulata ja kakaod juua. Isegi muusika on kuidagi parem praegu. Miski ei sega seda, vist sellepärast. The Sun ja INXS ja Wolfmother (M, sul on õigus, see on hea!) ja Massive Attack ja Seether ja Hinder ja ...
Leave out all the rest
Kell on kas liiga vara või way too late aga minu päeva südameks sobiks ta oluliselt paremini kui keskpäev. Lubasin, et olen homme produktiivne aga vist ei jaksa, ei taha. Hoopis täidan vist oma raami ära. Olen nii kaua sellega venitanud, saagu sellest siis ükskord ka asja. Kuidas selle lõpuks seinale peaksin saama, pole õrna aimugi aga selleks ajaks tulevad tõenäoliselt ka mehed juba. Vist ongi neid juba nädalavahetusel oodata... Igatsen tegelikult. Ei taha seda seinte vahel uluvat üksindust välja kannatada. Vahel on vaja, näiteks suvel. Aga kui liiga kaua venib see nende äraolek, hakkab lõpuks tunduma nagu kuskilt oleks midagi ära võetud. Täna on veel kõik aga minu päralt ja mu unedesse tulgu ainult ilusad ilmad ja mälestused möödunud päevast...
...kiss my eyes and lay me to sleep...
Naljakas, kui hea on öösiti. Isegi üksi, veel parem, kui keegi külla tuleb ja viitsib lihtsalt olla ja kuulata ja kakaod juua. Isegi muusika on kuidagi parem praegu. Miski ei sega seda, vist sellepärast. The Sun ja INXS ja Wolfmother (M, sul on õigus, see on hea!) ja Massive Attack ja Seether ja Hinder ja ...
Leave out all the rest
Kell on kas liiga vara või way too late aga minu päeva südameks sobiks ta oluliselt paremini kui keskpäev. Lubasin, et olen homme produktiivne aga vist ei jaksa, ei taha. Hoopis täidan vist oma raami ära. Olen nii kaua sellega venitanud, saagu sellest siis ükskord ka asja. Kuidas selle lõpuks seinale peaksin saama, pole õrna aimugi aga selleks ajaks tulevad tõenäoliselt ka mehed juba. Vist ongi neid juba nädalavahetusel oodata... Igatsen tegelikult. Ei taha seda seinte vahel uluvat üksindust välja kannatada. Vahel on vaja, näiteks suvel. Aga kui liiga kaua venib see nende äraolek, hakkab lõpuks tunduma nagu kuskilt oleks midagi ära võetud. Täna on veel kõik aga minu päralt ja mu unedesse tulgu ainult ilusad ilmad ja mälestused möödunud päevast...
...kiss my eyes and lay me to sleep...
teisipäev, 28. august 2007
I'm not an addict...
Liiga palju on juhtunud ja liiga rohkelt on sinna segatud emotsioone, et kõigest kirjutada... Kõigest ei saaks ega tahakski aga lihtsalt on oma klaviatuuri taga hea olla ja lasta sõnadel ja tegude jõul raugeda.
Olgugi, et lubasin...
Nägin vaeva ja nagu ma tegelikult ettegi aimasin, ei tulnud kõik just nii välja, nagu ma oleksin oodanud või lootnud. Hästi, seda küll, aga mitte piisavalt. Põhjust ja väärtust oleks tegelikult rohkem olema pidanud, kui tagantjärgi tundub. Ei, mitte materjaalset, just emotsionaalset väärtust. Ehk parem mälestus, rohkem vaeva inimeste veenmisel, ehk enam inimesi, ei tea, ja nüüd on ka hilja juba. Reede õhtusest üritusest räägin, kui keegi veel ei mõistnud...
Usutavasti surus korraldamisele ning selle õnnestumisele oma pitseri ka meeletu väsimus, mis minu endagi üllatuseks kulmineerus rohelise seina äkilise mustakstõmbumise ning meeldiva värinaga kuskil vasakus pooles. Jumalateks kuulutan siiani tekki ja patja ning kirikuks oma voodit.
Mulle on külalised alati meeldinud. Sellepärast vast ei ütlegi ka kunagi ära, kui mulle näiteks kolme ajal öösel külla tahetakse tulla. Reedel tundsin aga esimest korda elus, kuidas sõnad "lähme uurime maanteid" mind suurema joovastusega täitsid kui miski muu. See ju ei tähendanud, et kõik külalised ära oleksid läinud, ei. See tähendas seda, et minu jaoks õhtu lõppes ning mina sain voodisse, oma voodisse, oma padjale, oma teki alla, oma turvalisse kohta, kus kõik on oma ja aeg ja maailm jäävad seisma. On vähe öid, kus ma unedest puutumata jään, see oli üks nendest...
Viha harjumuse vastu hommikul enne kuut silmad vähemalt korraks lahti teha lahtus sama kiiresti, kui oli ka tekkinud ning lõpuks ennast üheteistkümne ajal voodist välja ajada ei tundunudki nii meeletult raske. Selgeks sai ka asjaolu, et üksi üleval olla, kui teised kõik magavad, on suhteliselt ebamugav. Seega kahest tagasi voodisse ja silmad lahti juba äratuse peale, mis minu meelest oleks võinud olla oluliselt hiljem kui kell pool neli.
Ja nii ma tahangi jalutada. Nii, et tuul pühib su praktiliselt teelt kõrvale aga külm pole üldse. Olgugi, et esialgsetele plaanidele tõmbavad teiste inimeste elud vee peale, on ka kahekesi hea Touché'd mängida ja rääkide headest asjadest. Alkohol ei olegi tegelikult tähtis ju.
Ja edasi, hommikul, oli lihtsalt nukker...
Ja ma ei saa sinna midagi parata, see olen lihtsalt mina
Kaldun kirjutama jälle nii, et M mulle pärast ütleb: "Sinu juttu mõistavad vaid kaks inimest - see, kellest kirjutad ja sina ise!" Aga ehk nii ongi mõeldud?! Ennast netti kuskile esimese asjana tühjaks valada pole ka päris minu stiil.
Sõnade jõud
Avastasin ka kui väga mu arvamus vahel korda võib minna ja kui kergesti sel puhul mu sõnu väänatakse. Peaks vist ikka selle koolituse vastu võtma, mida kord pakuti ning mis pidavat sõnade rittaseadmist parandama.
Asi nimelt siis selles, et rõhusin oma arvamuses vist liialt sõnale "ülikool" ja see materdas päris korralikult arvamuse küsijat. Ei, asi ei ole üldse ülikoolis, asi on lihtsalt selles, et see on esimene koht, kus mina mõistsin, kui ükskõik tegelikult kõigil kõigist on. Nüüd juba ka minul. Algul tundus see lihtsalt väga võõristav ja imelik. Mõneti on see hea, samas igatsen ma kohati väga selle turvavõrgu järgi, mis mind varem iga prohmaka järel kinni püüdis. Ma tean, et asjad muutuvad ja et oleks imelik, kui kõik jääks samaks, ent see turvatunne (avaldugu see siis kasvõi "beibeduse" ja "antibeibeduse" kujul), mis nüüdseks on palju hägusemaks ning märksa vähem käegakatsutavamaks muutunud, on ikka veel see, mis paneb aeg-ajalt gümnaasiumi tagasi igatsema. Asi aga, mis selle turvavõrgu ärakadumisega on samuti oluliselt vähenenud, on radikaalsus inimestega suhtlemisel ning see, kuidas teisi paljalt nende harjumuste ning tõekspidamiste järgi lahterdatakse. Seega, minu jutt ei olnud mitte rõhutatult "ülikoolist", ma rääkisin sellest, mis saab siis kui kool saab läbi ja saadakse välja sellest pealesurutud kastist, et ukerdada selles natuke suuremas kastis, millest väljaspool on kindlasti veel tibakene suurem kast.
Ja Shortbus on hea! Suht ükskõik, et seal on arvamuste kohaselt liiga palju peeniseid ja et USA hümnil on nüüd ka minu jaoks teine tähendus. Ikkagi leian ma kangekaelselt (ja D arvatavasti ühineb mu kiiduavaldustega), et see on väärt film ja et sellises joonistatud linnas tahan mina ka tulevikus elada. Ja sõna otseses mõttes joonistatud.
Ja veel tahan ma, et selliseid õhtuid oleks veel, mil D mulle helistab ja me lihtsalt filmi vaatame ja teed joome ja oksendamiseni krõpsu sööme ja Michael Bubled ja Rise Againsti ja Massive Attacki saatel kahekesi külmal rõdul suitsu käime tegemas. Jah, sellistest külalistest ei saa mul vist kunagi küll...
Ja ma olen viimaseid tunde tööl ja varsti on kettaheite finaal - GO GERD ja SASS:)
Elu on lill!
Olgugi, et lubasin...
Nägin vaeva ja nagu ma tegelikult ettegi aimasin, ei tulnud kõik just nii välja, nagu ma oleksin oodanud või lootnud. Hästi, seda küll, aga mitte piisavalt. Põhjust ja väärtust oleks tegelikult rohkem olema pidanud, kui tagantjärgi tundub. Ei, mitte materjaalset, just emotsionaalset väärtust. Ehk parem mälestus, rohkem vaeva inimeste veenmisel, ehk enam inimesi, ei tea, ja nüüd on ka hilja juba. Reede õhtusest üritusest räägin, kui keegi veel ei mõistnud...
Usutavasti surus korraldamisele ning selle õnnestumisele oma pitseri ka meeletu väsimus, mis minu endagi üllatuseks kulmineerus rohelise seina äkilise mustakstõmbumise ning meeldiva värinaga kuskil vasakus pooles. Jumalateks kuulutan siiani tekki ja patja ning kirikuks oma voodit.
Mulle on külalised alati meeldinud. Sellepärast vast ei ütlegi ka kunagi ära, kui mulle näiteks kolme ajal öösel külla tahetakse tulla. Reedel tundsin aga esimest korda elus, kuidas sõnad "lähme uurime maanteid" mind suurema joovastusega täitsid kui miski muu. See ju ei tähendanud, et kõik külalised ära oleksid läinud, ei. See tähendas seda, et minu jaoks õhtu lõppes ning mina sain voodisse, oma voodisse, oma padjale, oma teki alla, oma turvalisse kohta, kus kõik on oma ja aeg ja maailm jäävad seisma. On vähe öid, kus ma unedest puutumata jään, see oli üks nendest...
Viha harjumuse vastu hommikul enne kuut silmad vähemalt korraks lahti teha lahtus sama kiiresti, kui oli ka tekkinud ning lõpuks ennast üheteistkümne ajal voodist välja ajada ei tundunudki nii meeletult raske. Selgeks sai ka asjaolu, et üksi üleval olla, kui teised kõik magavad, on suhteliselt ebamugav. Seega kahest tagasi voodisse ja silmad lahti juba äratuse peale, mis minu meelest oleks võinud olla oluliselt hiljem kui kell pool neli.
Ja nii ma tahangi jalutada. Nii, et tuul pühib su praktiliselt teelt kõrvale aga külm pole üldse. Olgugi, et esialgsetele plaanidele tõmbavad teiste inimeste elud vee peale, on ka kahekesi hea Touché'd mängida ja rääkide headest asjadest. Alkohol ei olegi tegelikult tähtis ju.
Ja edasi, hommikul, oli lihtsalt nukker...
Ja ma ei saa sinna midagi parata, see olen lihtsalt mina
Kaldun kirjutama jälle nii, et M mulle pärast ütleb: "Sinu juttu mõistavad vaid kaks inimest - see, kellest kirjutad ja sina ise!" Aga ehk nii ongi mõeldud?! Ennast netti kuskile esimese asjana tühjaks valada pole ka päris minu stiil.
Sõnade jõud
Avastasin ka kui väga mu arvamus vahel korda võib minna ja kui kergesti sel puhul mu sõnu väänatakse. Peaks vist ikka selle koolituse vastu võtma, mida kord pakuti ning mis pidavat sõnade rittaseadmist parandama.
Asi nimelt siis selles, et rõhusin oma arvamuses vist liialt sõnale "ülikool" ja see materdas päris korralikult arvamuse küsijat. Ei, asi ei ole üldse ülikoolis, asi on lihtsalt selles, et see on esimene koht, kus mina mõistsin, kui ükskõik tegelikult kõigil kõigist on. Nüüd juba ka minul. Algul tundus see lihtsalt väga võõristav ja imelik. Mõneti on see hea, samas igatsen ma kohati väga selle turvavõrgu järgi, mis mind varem iga prohmaka järel kinni püüdis. Ma tean, et asjad muutuvad ja et oleks imelik, kui kõik jääks samaks, ent see turvatunne (avaldugu see siis kasvõi "beibeduse" ja "antibeibeduse" kujul), mis nüüdseks on palju hägusemaks ning märksa vähem käegakatsutavamaks muutunud, on ikka veel see, mis paneb aeg-ajalt gümnaasiumi tagasi igatsema. Asi aga, mis selle turvavõrgu ärakadumisega on samuti oluliselt vähenenud, on radikaalsus inimestega suhtlemisel ning see, kuidas teisi paljalt nende harjumuste ning tõekspidamiste järgi lahterdatakse. Seega, minu jutt ei olnud mitte rõhutatult "ülikoolist", ma rääkisin sellest, mis saab siis kui kool saab läbi ja saadakse välja sellest pealesurutud kastist, et ukerdada selles natuke suuremas kastis, millest väljaspool on kindlasti veel tibakene suurem kast.
Ja Shortbus on hea! Suht ükskõik, et seal on arvamuste kohaselt liiga palju peeniseid ja et USA hümnil on nüüd ka minu jaoks teine tähendus. Ikkagi leian ma kangekaelselt (ja D arvatavasti ühineb mu kiiduavaldustega), et see on väärt film ja et sellises joonistatud linnas tahan mina ka tulevikus elada. Ja sõna otseses mõttes joonistatud.
Ja veel tahan ma, et selliseid õhtuid oleks veel, mil D mulle helistab ja me lihtsalt filmi vaatame ja teed joome ja oksendamiseni krõpsu sööme ja Michael Bubled ja Rise Againsti ja Massive Attacki saatel kahekesi külmal rõdul suitsu käime tegemas. Jah, sellistest külalistest ei saa mul vist kunagi küll...
Ja ma olen viimaseid tunde tööl ja varsti on kettaheite finaal - GO GERD ja SASS:)
Elu on lill!
esmaspäev, 27. august 2007
no surprises there...
| What color is your soul painted? Blue Your soul is painted the color blue, which embodies the characteristics of peace, patience, understanding, health, tranquility, protection, spiritual awareness, unity, harmony, calmness, coolness, confidence, dependability, loyalty, idealism, tackiness, and wisdom. Blue is the color of the element Water, and is symbolic of the ocean, sleep, twilight, and the sky.
|
 Quizzes and Personality Tests |
neljapäev, 23. august 2007
Mõned asjad ei vaja ei selgitusi ega tagamaid, nad on lihtsalt head
Yea here we go for the hundredth time,
Hand grenade pins in every line,
Throw 'em up and let something shine.
Going out of my fucking mind.
Filthy mouth, no excuse.
Find a new place to hang this noose.
String me up from atop these roofs.
Knot it tight so I won't get loose.
Truth is you can stop and stare,
bled myself out and no one cares.
Dug a trench out, laid down there
With a shovel up out to reach somewhere.
Yeah someone pour it in,
Make it a dirt dance floor again.
Say your prayers and stomp it out,
When they bring that chorus in.
I bleed it out,
Digging deeper just to throw it away.
I bleed it out,
Digging deeper just to throw it away.
I bleed it out,
Digging deeper just to throw it away,
Just to throw it away,
Just to throw it away.
I bleed it out.
Go, stop the show.
Choppy words and a sloppy flow.
Shotgun opera, lock and load,
Cock it back and then watch it go.
Mama help me, I've been cursed,
Death is rolling in every verse.
Candy paint on his brand new hearse.
Can't contain him, he knows he works.
Fuck this hurts, I won't lie.
Doesn't matter how hard I try.
Half the words don't mean a thing,
And I know that I won't be satisfied.
So why, try ignoring him.
Make it a dirt dance floor again.
Say your prayers and stomp it out,
When they bring that chorus in.
I bleed it out,
Digging deeper just to throw it away.
I bleed it out,
Digging deeper just to throw it away.
I bleed it out,
Digging deeper just to throw it away,
Just to throw it away,
Just to throw it away.
I bleed it out.
I've opened up these scars,
I'll make you face this.
I pulled myself so far,
I'll make you face this now.
Linkin Park - bleed it out
esmaspäev, 20. august 2007
Armastusest ja päikesest
Mu viimanegi eelis hakkab vist kaotama oma jõudu, sest kõik viimased vaidlused komade asukoha üle olen kaotanud. Masendav... Vähemalt selles olin ma endas kindel :(
Ja tuleb välja, et kaotada ma tõesti ei oska. Miks küll siis tulevad välja mu kõige hullemad omadused?! Ma tean küll, kui nõme ma olla võin, ja seda vägagi straight face ees, tundmata sel hetkel mingeidki süümepiinu oma nõmeduste pärast. Isegi mõne aja möödudes ei jõua veel päris kohale, kui nõme täpselt ma olnud olen. Alles siis, kui juba liiga hilja on vabandada või see lihtsalt tobe oleks, hakkab kuklas üks väike mehike haamriga nagu vastu alasit peksma ja terve pea kõmiseb halvast tundest nagu kirikukell. Nagu reedel näiteks... Ma olen tõenäoliselt viimaseid kordi nii pikalt järgmise kahe aasta jooksul koos inimesega, kellele ma pidevalt kordan, kui väga tema järgi igatsema hakkan (ja tegelikult hakkan veel rohkem tõenäoliselt, kui seda sõnades väljendada kunagi oskaksin), ja selle asemel, et seda nautida ja rääkida asju, mis veel võib-olla rääkimata on (mille hulgas hakkan ma isegi tegelikult juba kahtlema...), on mul tarvis ilmtingimata plärada netis. No tule taevas appi!!! Ja kõik oma mingi turtstuju pärast! Nii paha on olla... Palun andeks!
Must kass jooksis üle tee...
Forever Yours...
Nägin täna oma elu armastust. Vähemalt arvan, et nägin. Neid oli lausa kaks. Sillerdasid päiksevalguses nii magusasti, et mine juurde ja kallista kõvasti-kõvasti. Isegi P ja A vaatasid, et ma olen lolliks läinud. No konkreetselt jäin keset sõiduteed seisma ja ilastama nende järgi. Ma armastan neid suuri ja võimsaid masinaid. Mulle on nad ilusamad kui mistahes mees, paremad kui ükskõik milline seks, pimestavamad kui kauneimadki päikseloojangud... Ma olen armunud, mu elu armastuseks jäävad igaveseks mootorrattad!
Olin juba unustanud kui toredad on soome tudengid. Terve päeva nendega ringi kärutada pole mingi probleem. Kuigi jah, õhtuks oled laip mis laip. St B ja Kompressor ja kõik võimalikud pargid linnas ja absoluutselt kõik alkoholi poed... Plaanid ja nõuanded ja... Mul on lihtsalt liiga palju muljeid! Meie Patarei olla nüüd nende kalendris juba umbes nagu „MUST attend” nimekirjas – NICE!
Grande finale
Ja õhtu lõpp... M ja R! Ei mäletagi, millal nende kahega korraga viimati kokku sain. Nii mõnus oli! Kiruda ülemusi, rääkida meestest (või siis nende puudumisest), teineteisele asju välja pakkuda ja uudiseid rääkida. Tuleb korrata! Ainult sellepärast olen nõus ka niisama linna kolistama, et nende kahega lihtsalt tund aega kohvi juua ja ennast ribadeks naerda.
Kui nüüd jaksaks vajalikul määral veel produktiivne ka olla, oleks päev oma eesmärgi 100% täitnud, aga ma jõuangi, ma jaksan, ma suudan, sest kõik need päikeseinimesed andsid mulle selle jõu ja energia, tänase tarvis vähemalt...
reede, 17. august 2007
Low, so very low
Kas saab maailmas olla veel midagi nõmedamat ja inetumat kui teist mitte lõpuni kuulata ja talle jutu vahele rääkida?! No ei ole! Mul on edaspidi allergia kollaste t-särkide ja "Nimeta" vastu. Praegugi tuleb tibutagi peale kui neile asjadele mõtlen...
Ja selliste inimestega pean ma asju ajama hakkama. Ei taha, ei taha, ei taha!!!
Kunagi enam ei jää ööseks telefonile helin peale!
"Jah..."
"Mu sõnumi said kätte?"
"Jah..."
"Nooooh...?"
"Jah?"
"Lugesid ka ikka?"
"Jah!"
"Magad ve...?"
"Jah!"
Kell oli vist pool neli... Nagu mind nii meeletult sellisel kellaajal huvitaks, kes mida nädalavahetusel tegi ja kellega. Jah, mulle meeldib Sinuga rääkida ja viimaseid uudiseid kuulda aga kas Sa ka mõistad, et see teine pool on ka minu sõber, üks parimaid pealekauba. Lubasin, et helistan, helistangi, aga mitte enne kui nüüd oma öistest vestlustest ja ämblikufoobiast välja olen maganud.
Samas...
B on linnas?! Küll ma võin blond olla aeg-ajalt. Helistan, kindlati!
Identiteet või asi...
Ma ei meeldi endale, kui tean täpselt, mida ma tahan! Ma ei leia/saa/jaksa seda siis kunagi. Palju parem oleks omada ähmast ettekujutust asjadest, mis on olulised ning siis nende järgi minna ja asju nende loomulikku kulgu pidi omaseks teha.
Ja ikka endiselt on "Barricades in Time" nii mina kui midagi mina olla saab ja "Anything for You" kõige kurvem ning valusam, mis kunagi kirjutatud.
Ja ma armastan neid sellele vaatamata.
Ja selliste inimestega pean ma asju ajama hakkama. Ei taha, ei taha, ei taha!!!
Kunagi enam ei jää ööseks telefonile helin peale!
"Jah..."
"Mu sõnumi said kätte?"
"Jah..."
"Nooooh...?"
"Jah?"
"Lugesid ka ikka?"
"Jah!"
"Magad ve...?"
"Jah!"
Kell oli vist pool neli... Nagu mind nii meeletult sellisel kellaajal huvitaks, kes mida nädalavahetusel tegi ja kellega. Jah, mulle meeldib Sinuga rääkida ja viimaseid uudiseid kuulda aga kas Sa ka mõistad, et see teine pool on ka minu sõber, üks parimaid pealekauba. Lubasin, et helistan, helistangi, aga mitte enne kui nüüd oma öistest vestlustest ja ämblikufoobiast välja olen maganud.
Samas...
B on linnas?! Küll ma võin blond olla aeg-ajalt. Helistan, kindlati!
Identiteet või asi...
Ma ei meeldi endale, kui tean täpselt, mida ma tahan! Ma ei leia/saa/jaksa seda siis kunagi. Palju parem oleks omada ähmast ettekujutust asjadest, mis on olulised ning siis nende järgi minna ja asju nende loomulikku kulgu pidi omaseks teha.
Ja ikka endiselt on "Barricades in Time" nii mina kui midagi mina olla saab ja "Anything for You" kõige kurvem ning valusam, mis kunagi kirjutatud.
Ja ma armastan neid sellele vaatamata.
kolmapäev, 15. august 2007
With time comes understanding
3+4+2
Ma saan nüüd L-st ideaalselt aru. Oleks mul keegi, kellele vahet pidamata rääkida, mitu päeva siin veel olema pean, räägiksin. Nii kõrini on sellest varasest tõusmisest ja sellest, et oma une täismagamiseks lasteaialapsega samal ajal voodisse pean kobima.
Kolmapäevaga saab küll kõige hullem mööda aga ikkagi. Et siis täna on juba pool pidu aga ikkagi veel need kaks päeva... Vähemalt on selles nädalavahetuses kolm päeva ja enne järgmist kolmapäeva ainult kaks tööpäeva. Küll on ikka õnneks vaja vähest.
"The scar had not pained Harry in nineteen years. All was well."
Ja läbi ta saigi. Liiga kiiresti, ma leian ikkagi. Ei teagi, mis endaga nüüd nendel igavuse tundidel siin peale hakata... Nati pettunud olen ka tegelikult. Lõpp oli liiga... amm... no mitte HP-lik. Mis mõttes on lihtsalt nii, et saadad oma jõnglase kooli ja sellest, mis sa ise vahepeal teinud oled, mitte sõnagi!!! Nojah, eks J.K.R. kaitseb ennast vast selle eest, et kui kord peaks saabuma hetk, kui tema heptoloogia enam nii hästi ei müü, saab ta alati nendest vahepealsetest aastatest raamatu kokku kirjutada. Ühesõnaga - kahju on, et otsa sai aga kindlasti oli see väärt lugemine.
Nüüd ei jää vist enam muud üle kui oma lubadusest kinni pidada. Lähen koju ja otsin oma konspektid ülesse. Ei tõmba see, kohe üldse ei tõmba. Aga lubadus on lubadus ja nagu ma juba ennegi ütlesin, on seda ainult 9 päeva veel, niiet selle aja jooksul ehk suudan isegi anal kemi konspekti läbi lugeda.
Bürokraatia ja minu laiskus on mõlemad saatanast!
Aga mis toimub?! Miks on osad ained kevadeks tõstetud, mida ma praegu tahaksin võtta?! Praeguse seisuga on mul kevadel 23,5AP-d!!! Ropendada tahaks praegu ja kõvasti vanduda!!! Kõik kõige raskemad ained siis samal poolaastal!!! Kas see peaks meid rohkem nendes asjades pingutama motiveerima ?! Ai kurja!
1-2-3...
Aga elu ongi lill ja mis sest, et mul on sügisel siis ainult 8 AP eest aineid teha ning et kevadel tõenäoliselt suren koduste tööde hunniku alla, on hea olla ja päike on see, mis energiat annab :)
Ma saan nüüd L-st ideaalselt aru. Oleks mul keegi, kellele vahet pidamata rääkida, mitu päeva siin veel olema pean, räägiksin. Nii kõrini on sellest varasest tõusmisest ja sellest, et oma une täismagamiseks lasteaialapsega samal ajal voodisse pean kobima.
Kolmapäevaga saab küll kõige hullem mööda aga ikkagi. Et siis täna on juba pool pidu aga ikkagi veel need kaks päeva... Vähemalt on selles nädalavahetuses kolm päeva ja enne järgmist kolmapäeva ainult kaks tööpäeva. Küll on ikka õnneks vaja vähest.
"The scar had not pained Harry in nineteen years. All was well."
Ja läbi ta saigi. Liiga kiiresti, ma leian ikkagi. Ei teagi, mis endaga nüüd nendel igavuse tundidel siin peale hakata... Nati pettunud olen ka tegelikult. Lõpp oli liiga... amm... no mitte HP-lik. Mis mõttes on lihtsalt nii, et saadad oma jõnglase kooli ja sellest, mis sa ise vahepeal teinud oled, mitte sõnagi!!! Nojah, eks J.K.R. kaitseb ennast vast selle eest, et kui kord peaks saabuma hetk, kui tema heptoloogia enam nii hästi ei müü, saab ta alati nendest vahepealsetest aastatest raamatu kokku kirjutada. Ühesõnaga - kahju on, et otsa sai aga kindlasti oli see väärt lugemine.
Nüüd ei jää vist enam muud üle kui oma lubadusest kinni pidada. Lähen koju ja otsin oma konspektid ülesse. Ei tõmba see, kohe üldse ei tõmba. Aga lubadus on lubadus ja nagu ma juba ennegi ütlesin, on seda ainult 9 päeva veel, niiet selle aja jooksul ehk suudan isegi anal kemi konspekti läbi lugeda.
Bürokraatia ja minu laiskus on mõlemad saatanast!
Aga mis toimub?! Miks on osad ained kevadeks tõstetud, mida ma praegu tahaksin võtta?! Praeguse seisuga on mul kevadel 23,5AP-d!!! Ropendada tahaks praegu ja kõvasti vanduda!!! Kõik kõige raskemad ained siis samal poolaastal!!! Kas see peaks meid rohkem nendes asjades pingutama motiveerima ?! Ai kurja!
1-2-3...
Aga elu ongi lill ja mis sest, et mul on sügisel siis ainult 8 AP eest aineid teha ning et kevadel tõenäoliselt suren koduste tööde hunniku alla, on hea olla ja päike on see, mis energiat annab :)
teisipäev, 7. august 2007
Vähem vingu, rohkem tegu!
Riin, kallis, sa oled lihtsalt jumalik! Ma nii armastan sind! Mida ma küll teeksin kui sind ei oleks?! Olekski ennast vist lõpuks põlema pannud, ma arvan...
Hush!!!
<:1>
Kaheksast kohe! Kohe kaheksast siis oli esimene!!!
Kas saab veel kehvem päev olla!!! Mingil hetkel tundus mulle juba, et ma olen nagu R, kelle juuresolekul kõik mehaanilised ja digitaalsed seadmed lihtsalt üles ütlevad. Absoluutselt kõik!!! Aga OK kui ma masinate mässu olen nende vastu jäme ja kärsitu olles ära teeninud, siis mis ma inimestele teinud olen täna?! Kõik, kellega täna kokku puutusin panid lihtsalt näkku - KÕIK!!!
Karjuks ja lõhuks kui see aitaks!!!
Kui pühapäeval ehk neiu R'l polnud õigus, et ennast vihastamisega haigeks teen, siis ma imestaksin suuresti kui mul homme vähemalt lõikavat peavalu poleks, palavikust rääkimata.
Loodetavasti siiski see poolteist kilomeetrit aitas, mis mul enne millegi muu mõtlemist tuli läbi kõndida.
Oh, fuck it! Sedasi saadaksegi suureks!
Kas saab veel kehvem päev olla!!! Mingil hetkel tundus mulle juba, et ma olen nagu R, kelle juuresolekul kõik mehaanilised ja digitaalsed seadmed lihtsalt üles ütlevad. Absoluutselt kõik!!! Aga OK kui ma masinate mässu olen nende vastu jäme ja kärsitu olles ära teeninud, siis mis ma inimestele teinud olen täna?! Kõik, kellega täna kokku puutusin panid lihtsalt näkku - KÕIK!!!
Karjuks ja lõhuks kui see aitaks!!!
Kui pühapäeval ehk neiu R'l polnud õigus, et ennast vihastamisega haigeks teen, siis ma imestaksin suuresti kui mul homme vähemalt lõikavat peavalu poleks, palavikust rääkimata.
Loodetavasti siiski see poolteist kilomeetrit aitas, mis mul enne millegi muu mõtlemist tuli läbi kõndida.
Oh, fuck it! Sedasi saadaksegi suureks!
pühapäev, 5. august 2007
Whispers
And right You are...
Neiu Liisil on õigus, siia ei kirjutata kui ollakse õnnelikud. Samas aga on ka sellel halval emotsioonil piirid peal, mida oma blogi valada saab, minu jaoks vähemalt...
The days have gone, memories hopefully dissolve
Mööduv nädal - lihtsalt masendav! Kui välja arvata tõik, et ma hakkan ülemõtlemisest varsti hulluks minema, tuleb vast kõiges süüdistada ainult iseennast ja endale võetud kohustusi, mis nagu J mulle juba nii mitu korda on üritanud selgeks teha, mind mingil hetkel lihtsalt tapma hakkavad. Aga ma ikka veel tahan! Ja see, mis mul meeltesegaduses hommikuti üle huulte võib tulla, ei saa veel teoks nii pea. Mis mõttes?! Nii lihtne see nüüd ka ei ole, vähemalt ise ma seda lihtsamaks tegema ei hakka!
Seitsmepäevaku parimaks osaks tuleb lugeda herr A ja neiu R seltskonda, filmimaratoni ja und, mis tundus nii-nii lühike, et muusika ei jõudnud mõtetes isegi katkeda (nii ainult ongi hea)... Porgandid valitsegu maailma!
Ülejäänu aga lisaks hea meelega lihtsalt mahakandmisnimekirja ülemisse kolmandikku.
Üldse tahaks tagasi põhikooli! Ei taha suureks, ei taha vastutada, ei taha mõelda, mis homme saab!
Whishful thinking
Otsustasin, et kui järgmine kord lõunasse sõidan, helistan herr Jakobsoole. Loodetavasti/arvatavasti/usutavasti on minuga ühinejaid ja näen üle nii pika aja jälle oma lemmikut. Oma kõige lemmikumat, tegelikult.
Krt, mul on äistest lennutundidest sinikas!!!
Neiu Liisil on õigus, siia ei kirjutata kui ollakse õnnelikud. Samas aga on ka sellel halval emotsioonil piirid peal, mida oma blogi valada saab, minu jaoks vähemalt...
The days have gone, memories hopefully dissolve
Mööduv nädal - lihtsalt masendav! Kui välja arvata tõik, et ma hakkan ülemõtlemisest varsti hulluks minema, tuleb vast kõiges süüdistada ainult iseennast ja endale võetud kohustusi, mis nagu J mulle juba nii mitu korda on üritanud selgeks teha, mind mingil hetkel lihtsalt tapma hakkavad. Aga ma ikka veel tahan! Ja see, mis mul meeltesegaduses hommikuti üle huulte võib tulla, ei saa veel teoks nii pea. Mis mõttes?! Nii lihtne see nüüd ka ei ole, vähemalt ise ma seda lihtsamaks tegema ei hakka!
Seitsmepäevaku parimaks osaks tuleb lugeda herr A ja neiu R seltskonda, filmimaratoni ja und, mis tundus nii-nii lühike, et muusika ei jõudnud mõtetes isegi katkeda (nii ainult ongi hea)... Porgandid valitsegu maailma!
Ülejäänu aga lisaks hea meelega lihtsalt mahakandmisnimekirja ülemisse kolmandikku.
Üldse tahaks tagasi põhikooli! Ei taha suureks, ei taha vastutada, ei taha mõelda, mis homme saab!
Whishful thinking
Otsustasin, et kui järgmine kord lõunasse sõidan, helistan herr Jakobsoole. Loodetavasti/arvatavasti/usutavasti on minuga ühinejaid ja näen üle nii pika aja jälle oma lemmikut. Oma kõige lemmikumat, tegelikult.
Krt, mul on äistest lennutundidest sinikas!!!
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)