Soovunelmad...
Täna oli aega mõelda - palju kohe. Ja mis ma välja mõtlesin?! Terve rea soove, mille täitmisega ma vaevalt et hakkama saan aga soovida võib ju ikkagi.
Kõige suurem soov oli vist tugevus. Tugevus otsustada ja neile otsustele kindlaks jääda. See aga on ka kõige väiksema täitumispotentsiaaliga. Siis muidugi otsekohesust ja kindlust - jälle väikse potentsiaaliga ent teostatavamad kui see eelmine. Nii mitu-mitu asja veel, mis kõik minus kunagi palju tugevamad olid kui praegu. Tegelikult ongi vist asi pigem selles, et ma soovisin kõige enam kõik need omadused endas jälle leida, mitte et neid juurde vaja oleks. Nad kõik on olemas, lihtsalt soiku vajunud ja tahaplaanile langenud.
Rääkisin laupäeval M'ga ja tajusin järsku kui tugev ta on. Nii palju tugevam kui mina ja ometi oli aeg, mil' ennast temaga selles osas täiesti võrdsena tundsin. Üldse on nii palju muutunud sellest ajast. Ehk on asi vahemaas, ehk milleski muus, aga laupäeval tundsin ma igatsust. Igatsust nende aegade järgi, mida ennist mainisin. Ajast, millal istusime viiekesi K saunas ja tegime Pärnusse libakõnesid. Tegelikult aeg ajaks... Aeg ei olnudki nii oluline - inimesed hoopis. Igatsen nende järgi. Kas on Tartus, kaks välismaal...
Kõik tänased soovid olidki tegelikult väga abstraktsed. Tundeid ja emotsioone on nii lihtne soovida tegelikult. Nüüd jääb neid veel täide viima hakata...
Igatsus - see oli vist ainus, mida ma juurde ei soovinud, sellest soovisin alatiseks vabaneda.
Täna oli aega mõelda - palju kohe. Ja mis ma välja mõtlesin?! Terve rea soove, mille täitmisega ma vaevalt et hakkama saan aga soovida võib ju ikkagi.
Kõige suurem soov oli vist tugevus. Tugevus otsustada ja neile otsustele kindlaks jääda. See aga on ka kõige väiksema täitumispotentsiaaliga. Siis muidugi otsekohesust ja kindlust - jälle väikse potentsiaaliga ent teostatavamad kui see eelmine. Nii mitu-mitu asja veel, mis kõik minus kunagi palju tugevamad olid kui praegu. Tegelikult ongi vist asi pigem selles, et ma soovisin kõige enam kõik need omadused endas jälle leida, mitte et neid juurde vaja oleks. Nad kõik on olemas, lihtsalt soiku vajunud ja tahaplaanile langenud.
Rääkisin laupäeval M'ga ja tajusin järsku kui tugev ta on. Nii palju tugevam kui mina ja ometi oli aeg, mil' ennast temaga selles osas täiesti võrdsena tundsin. Üldse on nii palju muutunud sellest ajast. Ehk on asi vahemaas, ehk milleski muus, aga laupäeval tundsin ma igatsust. Igatsust nende aegade järgi, mida ennist mainisin. Ajast, millal istusime viiekesi K saunas ja tegime Pärnusse libakõnesid. Tegelikult aeg ajaks... Aeg ei olnudki nii oluline - inimesed hoopis. Igatsen nende järgi. Kas on Tartus, kaks välismaal...
Kõik tänased soovid olidki tegelikult väga abstraktsed. Tundeid ja emotsioone on nii lihtne soovida tegelikult. Nüüd jääb neid veel täide viima hakata...
Igatsus - see oli vist ainus, mida ma juurde ei soovinud, sellest soovisin alatiseks vabaneda.
2 kommentaari:
mähh. mismõttes ma tugev olen, ei ole ju. ainuke asi, milles ma tugev olen, on halva mängu juures hea näo tegemine ju tegelikult. vähemalt enda arust.
See ongi see, mis sind tugevaks teeb! Sa suudad asjadel minna lasta. Või vähemalt näiliselt kui muidu mitte. Ah ma kunagi seletan sulle... Aa mu kivi oled ikkagi (heas mõttes).
Postita kommentaar