Eestlased armastavad rahvamasse, eestlased armastavad lähedust, eestlastele meeldib elada üksteisel seljas ning talluda teineteise jalgadel – mulle meeldib ka! Ma armastan, kui enda ümber tunnen inimeste hullust ja armastust, millegi abstraktse ja ebareaalse järgi, armastan, et nad armastavad siis kõike ja kõiki ning armastan ka tunnet, et oled osa millestki suuremast. Olgugi selleks suuremaks siis peata lambakari, kes kasvõi selleks hetkeks ainult on armunud laval võrratu väljanägevasse lauljasse, kitarristi ning turummide taga võrratut tööd tegevasse pikajuukselisse metsjeesusesse...
Selle nimel olen nõus olema kaetud higiga. Nii enda kui ka enamuse end ümbritsevate inimeste omaga. Olen nõus valutama terve järgmise päeva on vaest põlve ning surema janusse. Võin hingata teistest ülejäänud õhku ning selle puudumisel ka mitte midagi. Lihtsalt nii on hea olla õnnelik. Pole midagi võrratumat kui näha, et keegi kallis, on õnnelikum kui kunagi varem teda näinud oled, isegi kui endal on tunne, et hakkad kohe lahinal nutma, sest korraga valutadav nii selg, jalad kui ka iga viimane mõte, mis peast läbi käib... Sellele vaatamata oled õnnelik ning koju jõudes ja dušši alt tulles on lihtsalt jumalik mitte kohe uinuda vaid kuulata veel paar korda juba õhtu jooksul kuuldud lugusid.
Unedemaale jõudmiseks on vaja sellisel õhtul vaid neid käsi enda ümber ning üht lisatingimust...
Ka hommik on ilus. Ilus on vaikus, ilus on muusika, ilus on jogurtitops ja teetass, ilus on olla...
Ei, ma ei ole hulluks läinud, ma olen lihtsalt õnnelik!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar