Päike on täna ilus!
Täna hommikul pani päike mind jälle naeratama. Juba siis, kui ta mu silmi lahti kangutas ja ka siis, kui tema eest teki alla peitu pugesin. Õue astudes oli seal kohe kuidagi midagi erilist... Õhk oli täpselt selline, nagu... Oma sõnadega ma seda vist öelda ei oskakski "tummas õhus lõhnas kuuma mulda". Ma kujutan ette, et just seda tunnet nad mõtlesidki...
Siiani tegelikult tuleb naeratus näole kui õue vaatan... Mu puu on ka juba täpselt selline nagu mulle kõige rohkem meeldib. Aga nii ju tegelikult peabki - 8. mai ju nii lähedal juba. Ta on alati selleks ajaks hiirekõrvus. Ja no võib mind ju naiivseks pidada aga mina leian, et see on looduse sünnipäevakink mulle - ja nii igal aastal. Aitäh!
Võit on üks äraütlemata magus asi tegelikult.
Sellest sain ma ka eile aru, jah! Ma poleks elu sees uskunud, et pärast nii pikka pausi mängimises, võib mul nii hästi minna. Ja seda veel nii mitu korda järjest. Muidugi võiski asi olla ka selles, et ma nii harva olen mänginud ja et lihtsalt juhus oli selline aga samas... Egotrippin jälle, ma tean. Tänud T'le, kes mind välja kannatas ja nii heaks partneriks oli. Andeks A ees, et nii vara ära läksime... Aga selle teeme tagasi õige pea, ma loodan :)
Piljard - mu arm
Poleks elu sees uskunud, et ennast on piljardit mängides nii hea maha laadida. Pead keskenduma ja siis võid lahmida kui vaja aga samas mõõdukalt. Sunnid ennast olema rahulik ja kui löök tuleb välja, on võidumaitse seda magusam. Samas ei saa sa mõelda asjadele, mis sind esialgu kurjaks tegid ning nõnda need ununevadki. Või kui ei unune, on neist piisavalt aega mööda läinud, et need andeks anda ja saada... Sry, kallis, ma polnud vist tõesti päris lõpuni õiglane...
Ja siis on muidugi see seltskond... Nagu bridžigi, saab tõeliselt mõnusalt piljardit mängida ainult heas seltskonnas ja seda eile ka oli. Mul on ikka teiega nii vedanud...
Ja see sissekanne läkski tänude ja vabanduste tähe all - imelik! Aga ju siis vanadus hakkab pähe lööma vaikselt juba. No pole ka ime tegelikult, "viimne taks" läheneb ka juba meeletu kiirusega ju. Või on asi lihtsalt selles, et mõte on kuidagi laiali ja ära ning meelde tulevad ainult eilsed kõrghetked.
Tuju on igatahes laes ja paigal on püsida raske, jooksengi siis ja peatun, et vajuda voodisse ja uinuda...
Täna hommikul pani päike mind jälle naeratama. Juba siis, kui ta mu silmi lahti kangutas ja ka siis, kui tema eest teki alla peitu pugesin. Õue astudes oli seal kohe kuidagi midagi erilist... Õhk oli täpselt selline, nagu... Oma sõnadega ma seda vist öelda ei oskakski "tummas õhus lõhnas kuuma mulda". Ma kujutan ette, et just seda tunnet nad mõtlesidki...
Siiani tegelikult tuleb naeratus näole kui õue vaatan... Mu puu on ka juba täpselt selline nagu mulle kõige rohkem meeldib. Aga nii ju tegelikult peabki - 8. mai ju nii lähedal juba. Ta on alati selleks ajaks hiirekõrvus. Ja no võib mind ju naiivseks pidada aga mina leian, et see on looduse sünnipäevakink mulle - ja nii igal aastal. Aitäh!
Võit on üks äraütlemata magus asi tegelikult.
Sellest sain ma ka eile aru, jah! Ma poleks elu sees uskunud, et pärast nii pikka pausi mängimises, võib mul nii hästi minna. Ja seda veel nii mitu korda järjest. Muidugi võiski asi olla ka selles, et ma nii harva olen mänginud ja et lihtsalt juhus oli selline aga samas... Egotrippin jälle, ma tean. Tänud T'le, kes mind välja kannatas ja nii heaks partneriks oli. Andeks A ees, et nii vara ära läksime... Aga selle teeme tagasi õige pea, ma loodan :)
Piljard - mu arm
Poleks elu sees uskunud, et ennast on piljardit mängides nii hea maha laadida. Pead keskenduma ja siis võid lahmida kui vaja aga samas mõõdukalt. Sunnid ennast olema rahulik ja kui löök tuleb välja, on võidumaitse seda magusam. Samas ei saa sa mõelda asjadele, mis sind esialgu kurjaks tegid ning nõnda need ununevadki. Või kui ei unune, on neist piisavalt aega mööda läinud, et need andeks anda ja saada... Sry, kallis, ma polnud vist tõesti päris lõpuni õiglane...
Ja siis on muidugi see seltskond... Nagu bridžigi, saab tõeliselt mõnusalt piljardit mängida ainult heas seltskonnas ja seda eile ka oli. Mul on ikka teiega nii vedanud...
Ja see sissekanne läkski tänude ja vabanduste tähe all - imelik! Aga ju siis vanadus hakkab pähe lööma vaikselt juba. No pole ka ime tegelikult, "viimne taks" läheneb ka juba meeletu kiirusega ju. Või on asi lihtsalt selles, et mõte on kuidagi laiali ja ära ning meelde tulevad ainult eilsed kõrghetked.
Tuju on igatahes laes ja paigal on püsida raske, jooksengi siis ja peatun, et vajuda voodisse ja uinuda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar