Otsused, otsused, otsused...

Kui üleeile oli liiga palju aega mõelda, siis eile, eile oli selleks aega liiga vähe. Hommik täis halbu uudiseid, mis kõik tuleks väga põhjalikult läbi mõelda, päeval peamurdmist ja nukrust ning ootust. Lõpuks jäigi aga nii, et hoolimata asjaolust, et puhkama ma võimeline ei olnud, oli väljalülitatud mobiilis ja inimeste jõhkras mõttega porovilepaneku/tükeldamise vaatamises (loe: saw II ja III) ka minu eemalesaamise hetk ja iga ärkveloleku tund ei läinudki tõsistele asjadele mõtlemisele. Muidugi mängis selles oma osa ka nuudlite valmistamine, kõdimaraton, maasikad (jama, et mõned asjad pole püsivad :P), mingil hetkel põrandale maandumine ja junk.

kevadsuvekuulutaja

Et mis see on?! Võiks ju arvata, et kevade täies jõus olemisest ja suve saabumisest anab teada kas linnulaul või siis kaardina vahelt tuppapiiluv hommikune päike, siis tegelikult see ei ole kohe teps mitte nii. Minule annab peatsest suve päralejõudmisest teada plärin! Jah! Muruniiduki plärin, mis hommikul kell kaheksa (laupäeval - WAF) tuppa kostma hakkab. Läbi kahekordsete akende!!! Meeletu! Ei mõista mina mitte, miks inimesed ei võiks seda õhtu poole teha?! Kas ma olen siis tõesti ainus, kes leiab, et nädalavahetusel puhatakse?! Kurjaks teeb lihtsalt, ja mulle ei meeldi olla kuri, sellest tulevad kortsud ja maohaavad! Mulle meeldiks palju rohkem silmad kinni voodise vedeleda ja kujutada ette pannkooke jäätise ja maasikamoosiga ning teed, mis ise võluväel pärale jõuaks.



Armastan päikest ja seda, kuidas ta hommikul mu põski paitab...