03:17

Aga mis teie teete, kui und ei ole ja igav on?!

Lihtne ju!
Siis on Statoil ja kakao ja Haabneeme :)
Me like!

We are the angry and the desperate,
The hungry, and the cold,
We are the ones who kept quiet,
And always did what we were told.

Don’t hold me up now,
I can stand my own ground,
I don’t need your help now,
You will let me down, down, down!

Down!

25 and rising!

Isegi tuppa on tunda seda kuumust

Täna pole ju kuskil õhku!!! Ei kujuta ette kuidas on võimalik välja minna täna - isegi toas on ebameeldivalt palav. 25 kraadi! No andke andeks, mulle meeldib 15 - 20 märksa rohkem, palun jäägem sinna piiridesse! Ma saan ju aru, et ka külmaverelised ja kõigusoojased tahavad elada aga mis mul nendest... Mina pidavat ahju asemel olema. Mis mul siis suvel teha?!

Kuumusest krutib ära! Vett tahaks, külma vett! Päikese kätte tahaks - pruuniks tahaks! Aga homme :) Minust saab jälle šokolaad! Biokeemia lisagu vürtsi sellele...


H täna 31!!!

Me saame mõlemad juba vanaks... Ma nii igatsen neid meie veesõja-aegu, või noh niipalju kui ma mäletan ajast, kui ma viiene olin :P Mul on ilus ja hea ja tark vend!


Tekist saab täna lahti!

Kindlasti kohe! Mina ei jaksa enam surra palavusse öösel. Eile juba oli - õhkasin soojust! Varsti kolin vist põrandale ära hoopis, seal palju parem!





Kuumus tapab - kurat, kes mul käskis vastu päikest toa endale valida!

Ja ikka veel on Placebo kõrvus kumisemas - MÕNUS!

Pube vs. Sügeline

Eestlased armastavad rahvamasse, eestlased armastavad lähedust, eestlastele meeldib elada üksteisel seljas ning talluda teineteise jalgadel – mulle meeldib ka! Ma armastan, kui enda ümber tunnen inimeste hullust ja armastust, millegi abstraktse ja ebareaalse järgi, armastan, et nad armastavad siis kõike ja kõiki ning armastan ka tunnet, et oled osa millestki suuremast. Olgugi selleks suuremaks siis peata lambakari, kes kasvõi selleks hetkeks ainult on armunud laval võrratu väljanägevasse lauljasse, kitarristi ning turummide taga võrratut tööd tegevasse pikajuukselisse metsjeesusesse...

Selle nimel olen nõus olema kaetud higiga. Nii enda kui ka enamuse end ümbritsevate inimeste omaga. Olen nõus valutama terve järgmise päeva on vaest põlve ning surema janusse. Võin hingata teistest ülejäänud õhku ning selle puudumisel ka mitte midagi. Lihtsalt nii on hea olla õnnelik. Pole midagi võrratumat kui näha, et keegi kallis, on õnnelikum kui kunagi varem teda näinud oled, isegi kui endal on tunne, et hakkad kohe lahinal nutma, sest korraga valutadav nii selg, jalad kui ka iga viimane mõte, mis peast läbi käib... Sellele vaatamata oled õnnelik ning koju jõudes ja dušši alt tulles on lihtsalt jumalik mitte kohe uinuda vaid kuulata veel paar korda juba õhtu jooksul kuuldud lugusid.

Unedemaale jõudmiseks on vaja sellisel õhtul vaid neid käsi enda ümber ning üht lisatingimust...

Ka hommik on ilus. Ilus on vaikus, ilus on muusika, ilus on jogurtitops ja teetass, ilus on olla...

Ei, ma ei ole hulluks läinud, ma olen lihtsalt õnnelik!

Feel good inc.

Nauding mis nauding...

Nii ammu pole mänginud! Hea oli! Kohe tõsiselt hea! Kui vana seltskond kokku saab (no osaliselt vähemalt) ning nende seltsis ikka veel lõbus on... Maraton on tulemas, ma kohe tunnen seda. Või äkki on asi ka selles, et ma selle ise korraldada plaanin :) Enne võiks aga keegi hea inimene mulle teene teha ja suure toa diivani ära parandada – ootaks kätemerd!

Esmaspäev!

Mis ma selga panen!? Issand Jumal! Kui täna õue vaadata, ei julge vihmakeebita küll välja minna aga samas ei tohi ju ometi sadada kui Placebo Eestisse tuleb! Mis valemiga ma siis seal uste taga soojendust tegema hakkan – olge normaalsed, vihma käes juua pole eriti meeldiv!

Ei, tegelikult on selle riieteprobleemi taga see, et mul pole asju kuhugi panna – raha ja kaarte ja võtmeid. Mul pole ju taskutega riideid. Emmel on ikka vahel õigus ka – asjadele tuleb teha taskuid! Aga ehk on „Platcebohooral” midagi taskutega :P Tõenäoliselt on...

Pärnu!

A jõudis pärale! Ma tahan ka sinna! Aga ikka veel ei tea, mis valemiga ja mis finantsi eest ja kauaks ja oeh... Pärnu kutsub lihtsalt...

Kohe lähen kui võimalus avaneb, nii jääb J ka ahistamata ning talle õppimiseks aega :)

Ldölksdf – mõte jooksis ära...

***

Täna on raske mitte naeratada!

Teed hommikul silmad lahti ühe piltilusa tüdruku kõrval, jood hommikuteed ja piim ei saagi otsa... Peale eilset padusadu on väljas ka jälle ilus ja päike paistab. Õppima pole ka nii hirmus hakata miskipärast (mis ei tähenda aga muidugi seda, et palju just tehtud saaks). Ja peale pooleöist vihahoogu pole ka biokeemia praksid nii eemaletõukavad, isegi meeldivad tunduvad. Imelik on lausa. Karotenoidid porgandites pakuvad jälle huvi ja ka see, palju kasemahlas glükoosi on. Rääkimata siis sellest, et kromatogrammi on jälle päris tore ümber joonistada :P. Et siis ma otsustasin - ma olen imelik!

Ja häid uudiseid... Piletid on lõpuks käes! Ei, ega ma kahelnud hetkegi nende saamises. E on lihtsalt liiga usaldusväärne selleks. Aga neid lõpuks käes hoida on ka lahe. Tegelikult palju lahedam on nendega kaasatulnud postit. Nii vähe on ikka päeva ilusakstegemiseks tarvis.

Tegelikult on see hea tuju vist ka sellest, et ma lõpuks ometi (pärast kahepäevast laua taga istumist) õue sain. Oeh! Ilus on see Eestimaa ikka. Ja seda isegi linnas, ka majade vahel.

Mu puu on siis nüüdseks juba helekollane - õitest :( Mõned asjad võiksid ikka varakevadiseks jääda... Aga pole hullu, sügisel on ta jälle ilus - siis, kui ta teistest varem ennast maalima hakkab.




Poisid vist enam ei tulegi:( Et siis see suur vabadus on käes. No J on veel kodus aga kauaks sedagi... Ja olengi jälle üksi suure korteri vaimuks... Kusjuures enam polegi see nii hirmutav kui eelmisel aastal. Ma vist nende nädalavahetustega niipalju juba harjunud, et ei põegi suurt enam päris üksi jäämist. Muidugi hakkan mina ust lukustama. Etiti pärast seda, kui ühel hommikul "külla" taheti tulla... Masendav! Ma siiani pole suutnud välja mõelda, kes me ukse lahti tegi. Samas ega ma suurt kahetse ka, et vaatama ei läinud. On ikka peverte ma ütlen. Ühel on kardinaperverdid, teisel tolmuimejapervert, minul siis järelikult uksepervert!




Aga ikkagi ma naeratan täna palju, väga palju. Naeratan ja vaatan kuidas R mööda tuba patseerib ning mu muigamisest midagi välja lugeda ei oska :)



Varsti, õige varsti...

Puudutus

Neid sõnu ma loen
Neid, mis mulle ei kõla
Neid pilke ma näen
Neid, mis mu silmi ei otsi

Kõik selle kustutan meeltest
Kõik, mida vajaksin kuulmaks muusikat
Kõik selle rebin südamest
Kõik, mis vaja on nägemaks päikest

Neid puudutusi tajun
Neid, mis põletama peaksid kedagi teist
Neid hingetõmbeid tunnen
Neid, mis õhku annaksid teisele

Kõik selle lõikan välja
Kõik, mida vajaksin tundmaks end elus
Kõik selle lämmatan
Kõik, mille hingus mind toidaks

Just selline ma olengi, kui on kurb ja kuri...

M.

Mulle meeldib.
Meeldib, kui päike mind hommikul äratab ja tekk pole päris kadunud.
Meeldib, kui hommikune tee on magus.
Meeldib, kui kaisus muusikat saab kuulata.
Meeldib, kui saab jalutada käsikäes.
Meeldib, kui pühapäeval teeparandusi ei tehta.
Meeldib, kui mind korra aknast pilk heites ära tuntakse.
Meeldib, kui minuga on hea ka kõnelemata.
Meeldib, kui tähistaeva all jalutades vaid mõned üksikud autod ja teepuhastusmasinad mööda sõidavad.
Meeldib, kui kingad ei hõõru.
Meeldib, kui bussiga ei pea sõitma.
Meeldib kui ka pika päeva lõppedes ei saa naeratust näolt.
Meeldib, kui rõdul on soe istuda.
Meeldib, kui ...



Elu on ilus, sest nii mulle lihtsalt meeldib!

Otsused, otsused, otsused...

Kui üleeile oli liiga palju aega mõelda, siis eile, eile oli selleks aega liiga vähe. Hommik täis halbu uudiseid, mis kõik tuleks väga põhjalikult läbi mõelda, päeval peamurdmist ja nukrust ning ootust. Lõpuks jäigi aga nii, et hoolimata asjaolust, et puhkama ma võimeline ei olnud, oli väljalülitatud mobiilis ja inimeste jõhkras mõttega porovilepaneku/tükeldamise vaatamises (loe: saw II ja III) ka minu eemalesaamise hetk ja iga ärkveloleku tund ei läinudki tõsistele asjadele mõtlemisele. Muidugi mängis selles oma osa ka nuudlite valmistamine, kõdimaraton, maasikad (jama, et mõned asjad pole püsivad :P), mingil hetkel põrandale maandumine ja junk.

kevadsuvekuulutaja

Et mis see on?! Võiks ju arvata, et kevade täies jõus olemisest ja suve saabumisest anab teada kas linnulaul või siis kaardina vahelt tuppapiiluv hommikune päike, siis tegelikult see ei ole kohe teps mitte nii. Minule annab peatsest suve päralejõudmisest teada plärin! Jah! Muruniiduki plärin, mis hommikul kell kaheksa (laupäeval - WAF) tuppa kostma hakkab. Läbi kahekordsete akende!!! Meeletu! Ei mõista mina mitte, miks inimesed ei võiks seda õhtu poole teha?! Kas ma olen siis tõesti ainus, kes leiab, et nädalavahetusel puhatakse?! Kurjaks teeb lihtsalt, ja mulle ei meeldi olla kuri, sellest tulevad kortsud ja maohaavad! Mulle meeldiks palju rohkem silmad kinni voodise vedeleda ja kujutada ette pannkooke jäätise ja maasikamoosiga ning teed, mis ise võluväel pärale jõuaks.



Armastan päikest ja seda, kuidas ta hommikul mu põski paitab...

Sunrise

Jah, ja ma olengi jälle armunud!

Ennast ka ajab naerma. Tulevad ilusad Soome poisid ühe singliga välja ja mul jälle liblikad kõhus. Nad ikka oskavad, oskavad teha mobiiltelefone ja rockmuusikat. Selle singli põhjal otsustades on siis vist uus album väga hea kohe, sest esimene singel küll nii hea ei olnud. Ah, ma lissalt naudin praegu. Isegi valu ei ole nii hull...

Elu on ilus ja Sunrise Avenue on TAEVALIK!

I wish upon a star ...

Soovunelmad...

Täna oli aega mõelda - palju kohe. Ja mis ma välja mõtlesin?! Terve rea soove, mille täitmisega ma vaevalt et hakkama saan aga soovida võib ju ikkagi.

Kõige suurem soov oli vist tugevus. Tugevus otsustada ja neile otsustele kindlaks jääda. See aga on ka kõige väiksema täitumispotentsiaaliga. Siis muidugi otsekohesust ja kindlust - jälle väikse potentsiaaliga ent teostatavamad kui see eelmine. Nii mitu-mitu asja veel, mis kõik minus kunagi palju tugevamad olid kui praegu. Tegelikult ongi vist asi pigem selles, et ma soovisin kõige enam kõik need omadused endas jälle leida, mitte et neid juurde vaja oleks. Nad kõik on olemas, lihtsalt soiku vajunud ja tahaplaanile langenud.

Rääkisin laupäeval M'ga ja tajusin järsku kui tugev ta on. Nii palju tugevam kui mina ja ometi oli aeg, mil' ennast temaga selles osas täiesti võrdsena tundsin. Üldse on nii palju muutunud sellest ajast. Ehk on asi vahemaas, ehk milleski muus, aga laupäeval tundsin ma igatsust. Igatsust nende aegade järgi, mida ennist mainisin. Ajast, millal istusime viiekesi K saunas ja tegime Pärnusse libakõnesid. Tegelikult aeg ajaks... Aeg ei olnudki nii oluline - inimesed hoopis. Igatsen nende järgi. Kas on Tartus, kaks välismaal...

Kõik tänased soovid olidki tegelikult väga abstraktsed. Tundeid ja emotsioone on nii lihtne soovida tegelikult. Nüüd jääb neid veel täide viima hakata...


Igatsus - see oli vist ainus, mida ma juurde ei soovinud, sellest soovisin alatiseks vabaneda.

Kui istud kohvikus ja kohvist on kõrini!

Inimesi on nii lahe jälgida...

Mulle sai täna siis osaks istuda selles noorte Mekas – Viru keskuses. Minu suureks pettumuseks ei sattunudki ma sinna sel’ ajal, kui mõni paarike avalikult suure kisaga lahku läks või mõni muu tiiniskandaal aset leidis. (Ma olen endale sellest kohast ikka väga kõva eelarvamuse loonud) Suureks üllatuseks mulle tegelikult tuli ka see, et seal ei olegi ainult täispubed vaid ka neid nn „tavalisi” inimesi. Silma hakkas aga see, et tõepolest on valdav kontingent seal ringijalutavatest inimestest juba silmale vaadates selgelt üle keskmise rikkad. Trendimärgid torkavad juba kaugelt silma ja iga ütleme et kolmas tibi umbes on nagu Kaubamaja või Stockmanni vaateaknalt välja astunud. Ja kohe näha on need, kes siitkaudu lihtsat teed lõikavad.

Masendav oli tegelikult vaadata, kuidas saab inimesi lahterdada ja markeerida. Küünik minus on vist õitsele löönud...

lasha dumbai

Kord võitku ka idiootsus ehk kuhu mina kulutasin oma kümneka

Tere, mina olengi kolmteist!

Ja mulle ei meeldi kui minust üle vaadatakse!

Arulage on vihastada selliste asjade pärast, aga noh ega aastatega ju ometi mõistus ei tule. Seega pole ka ime vist, et ikka endiselt aeg-ajalt kolmeteistkümne aastasena armastan käituda. Endal on ka silmad häbi täis kui mõtled mida just suust välja ajasin aga sellele vaatamata läheb kõik ikka samas lauluga edasi. Ei saa tegemata või ütlemata jätta asju, mis endalegi valed tunduvad ja millest kellelegi nagunii tulu ei tõuse, tüli pigem. Niisama ka jätta ei saa, Uhkus ei luba. Samas selle vastu pole sellel lollil Uhkusel aga küll midagi kui ennast emme-issi tiiva alt pääsenud pubena näitab. Aru ma ei taipa mis toimub...




You've got yourself one messed up kitten...

kaks lõputut päeva...

Mõnus on laboris.

Nokitsed vaikselt enda asja kallal, solistad dest. veega ja plärad niisama. Ja ega see kõik ju ka tulemusetu ole... Praksi lõpuks jõuad ikka teha ka kaugeleulatuvaid järeldusi nagu et keemia laborid on nagu põhikooli kokandustunni jätk. Hea oli. Vist kogu päeva kõige meeldivamad kaks ja pool tundi...

Kodus on viimasel ajal kuidagi võõras... Kõik on ju nagu oma ja samas on ikkagi siin raske olla. Pärnus oli päris lõpus tegelikult samamoodi aga siis käis sellest mõttest üle hirm ja ootusärevus. Ma ei teagi, mis hullem on, kas see, et sinna suurt midagi oma elu kapitaalselt muutmata teha ei saa, või see, et see mind pea-aegu enam ei häirigi...

Nii siis terve õhtu - lights are on but nobody's home...

Hea, et öö tõi kergendust - M käis. Sa oled ikka nii kallis! Sinuga rääkimine aitab alati. Olgu see siis asjadest, mida meist kumbki tegelikult tegema ei peaks - aga keda see ometi huvitab, või siis reisidest ja autodest ja koolist. Sinuga on nii hea. M ongi vist ainus, kelle pärast mul ei ole iialgi kahju, et ma öösiti ei maga - ärme maga tihedamini!


Telefonihelina peale ärgata on lihtsalt julm!

Emme on lausa ingel. Vist iialgi ei oska ma isegi endale ette kujutada kui palju ma teda tegelikult armastan, veel vähem siis seda sõnadesse panna või lahti kirjutada. Ükskõik kui paha või raske tal on, olen mina ikka enne tähtsam kui ta ise, see ei ole lihtsalt normaalne. Ükskõik kui mitu korda kõik mu lubadused on vastu taevast lennanud ja kui palju ma talle pettumust olen valmistanud... Ma tean ju, et kõik arvavad nii enda oma kohta aga minu Emme on maailma parim!


Põhjendused ja arulagedad vabandused...

Esialgsest plaanist, et kutsume vähem inimesi, et nad ka ikka ära mahuksid, tuli välja see, et saun oli pooltühi ja aeg-ajalt helistas keegi, et teatada oma mittetulemisest või siis hiljaksjäämisest. Lõpuks oligi nii, et kõikse lojaalsemate, õigeaegsete, sõbralikemate, südamlikemate, jne, jne, jne inimestega sain nii vähe koos olla just nende pidevate siiberdajate pärast. Kellegagi ei saanud vist rahulikult rääkida ja lihtsalt chillida.

Ja siis mu oma mehed... Praegu ma teile küll andeks anda ei taha/oska/saa! Nüüd ma siis tean kui tähtis ma teile olen.

Need aga kes tulid, loodetavasti teate kui kallid te olete ja kui hea meel mul on, et teiega olla sain. Olgugi, et katkendlikult ja vähesekaupa...



Pill tuleb pika ilu peale.

"Ma sõitsin hommikul oma auto mahakandmisele..."

PAANIKA!

"Kuidas siis ometi nii?!"
...
"Kas Sinuga on kõik korras?"
...
"Ei, tegelikult, kas sinuga on tõesti kõik korras?!"
...
"Millal siis? Kas siis kui minu juurest läksid?"

Kuidas on nii võimalik veel rahulikult olla. Ma tean, et tõenäoliselt pole hullu midagi, auto sai lihtsalt kõva matsu ja Sina oled terve, aga häälest ei jäänud küll sellist muljet...

Ja ära ütle, et ma ei muretseks, muretsen hoolimata Sinu keelust...



Ja siis see kuradi kaussidejama. No ei saa ikka kõik ilusasti lõppeda. Isegi magama ei saa minna nii, et küljes nagu noaga ei lõikaks ja südames ei kripeldaks kausside pärast.




Põrgusse need kaks päeva!

Nii suurt meeleolude kõikumist pole veel olnud, loodetavasti ka ei tule ka enam. Ma tahan tavalist elu, tahan, et oleks ilus ja lilleline, tahan, et mu puu nii kiiresti lehte ei läheks, tahan, et võiksin tihedamini ärgata Sinu kaisus - tahan, et tuju oleks parem!

/- - -/

Hoopis teine kui eile

Jah, päikest ka enam pole. Kõik on kuidagi hall ja sombune. Hea veel, et on õnn elada punases majas mitte hallide majade keskel, see vast oleks veel masendavam. Ainult mu puu paistab ilus mulle. Tõenäoliselt see aga pigem psühholoogiline kui päriselt...



Kurat, ma ütlen!



Põrgusse!

Taylor was a good girl...

Päike on täna ilus!

Täna hommikul pani päike mind jälle naeratama. Juba siis, kui ta mu silmi lahti kangutas ja ka siis, kui tema eest teki alla peitu pugesin. Õue astudes oli seal kohe kuidagi midagi erilist... Õhk oli täpselt selline, nagu... Oma sõnadega ma seda vist öelda ei oskakski "tummas õhus lõhnas kuuma mulda". Ma kujutan ette, et just seda tunnet nad mõtlesidki...

Siiani tegelikult tuleb naeratus näole kui õue vaatan... Mu puu on ka juba täpselt selline nagu mulle kõige rohkem meeldib. Aga nii ju tegelikult peabki - 8. mai ju nii lähedal juba. Ta on alati selleks ajaks hiirekõrvus. Ja no võib mind ju naiivseks pidada aga mina leian, et see on looduse sünnipäevakink mulle - ja nii igal aastal. Aitäh!

Võit on üks äraütlemata magus asi tegelikult.

Sellest sain ma ka eile aru, jah! Ma poleks elu sees uskunud, et pärast nii pikka pausi mängimises, võib mul nii hästi minna. Ja seda veel nii mitu korda järjest. Muidugi võiski asi olla ka selles, et ma nii harva olen mänginud ja et lihtsalt juhus oli selline aga samas... Egotrippin jälle, ma tean. Tänud T'le, kes mind välja kannatas ja nii heaks partneriks oli. Andeks A ees, et nii vara ära läksime... Aga selle teeme tagasi õige pea, ma loodan :)

Piljard - mu arm

Poleks elu sees uskunud, et ennast on piljardit mängides nii hea maha laadida. Pead keskenduma ja siis võid lahmida kui vaja aga samas mõõdukalt. Sunnid ennast olema rahulik ja kui löök tuleb välja, on võidumaitse seda magusam. Samas ei saa sa mõelda asjadele, mis sind esialgu kurjaks tegid ning nõnda need ununevadki. Või kui ei unune, on neist piisavalt aega mööda läinud, et need andeks anda ja saada... Sry, kallis, ma polnud vist tõesti päris lõpuni õiglane...

Ja siis on muidugi see seltskond... Nagu bridžigi, saab tõeliselt mõnusalt piljardit mängida ainult heas seltskonnas ja seda eile ka oli. Mul on ikka teiega nii vedanud...





Ja see sissekanne läkski tänude ja vabanduste tähe all - imelik! Aga ju siis vanadus hakkab pähe lööma vaikselt juba. No pole ka ime tegelikult, "viimne taks" läheneb ka juba meeletu kiirusega ju. Või on asi lihtsalt selles, et mõte on kuidagi laiali ja ära ning meelde tulevad ainult eilsed kõrghetked.



Tuju on igatahes laes ja paigal on püsida raske, jooksengi siis ja peatun, et vajuda voodisse ja uinuda...

ühe otsa pilet palun...

Tuleb välja, et mul on üks koht. Üks õige pisikene koht, kuhu ma võin alati minna, kui on paha ja kuhu võib alati minna, kui on hea. Kõige parem ongi seal olla siis, kui on hea. Siis on nagunii juba hea ja kui siis veel selle koha hea ka juurde tuleb, oleks maailmas nagu kõik jälle omal kohal.

Ma ei tea, miks ma nii harva seal käin. Miks ma ometi ei taipa, et seal ju ainult ongi päriselt hea!? Tegelikult on selle kohaga naljakad lood. See ei olegi selline päris koht. Või noh "päris" selles mõttes, et seda kohta ei saa käega katsuda, või noh, teised ei saa, mina saan.

Seal on sinine taevas ja vaikne tuul, mis liigutab lumivalgeid pilvelaevu üle taevalaotuse. Muru on seal nii pehme, et muud moodi seal olla ei saagi kui ainult pikali taevasse vaadates. Seal ei ole kunagi külm ja isegi kui vihma sajab, on see vihm soe ja vajub vaikselt üle näo ja keha. Ja isegi siis ei hakka külm, kui oled viimase kondini läbi ligunenud ja märjad riided on vastu keha. Seal on rahulik ja vaikne, aga mitte nii vaikne, et oleks paha. Seal on just täpselt need hääled, mida kuulda tahad ja seal on sinu ümber ainult need inimesed, kellega sa koos olla tahad...

Ja sinna ma tahangi ikka ja jälle...





Ja ma ei hakka veel päris hulluks minema. Kui, siis ainult õige natukene...

ammm ... jah ...

Tuuli...

Ilus, kas pole? Minu kõige uuema tibukalli nimi on see. Lõpuks sai siis otsustatud :)...

Tegelikult oli seal nimekirjas veel nii palju ilusaid nimesid aga nagu K ütles juba päris alguses, näeb tibu tõesti Tuuli moodi välja. Tegelikult ma üldse ei kadesta värskeid vanemaid selles suhtes, et nad peavad ühele täiesti uuele ilmakodanikule nime panema. See jääb ju lõppude lõpuks temaga alatiseks. Paganama suur vastutus ikka...

Varsti ma näen teid... Ma nii igatsen tegelikult!





Tuleb välja, et ma ikka veel ei ole aru saanud, kui vähe on vaja, et ennast hästi tunda...

you called me strong, you called me weak,
but still your secrets i will keep
you took for granted all the times
i never let you down
you stumbled in and bumped your head,
if not for me then you would be dead
i picked you up and put you back
on solid ground

if i go crazy then will you still
call me superman
if i'm alive and well, will you be
there holding my hand
i'll keep you by my side with my
superhuman might
kryptonite

... ja originaalsust ei oska ma ka veel päris hästi.



Oh shut up already!!!