"Jah...Sa oled äge... :) Lepi sellega :P"

02.16 AM
"Magad juba?"
"On sul siis midagi targemat välja pakkuda ... "

Nii oli see pühapäeva öösel ja nõnda kestis see esmaspäeva hommikuni ... Lihtsalt olla ja rääkida kvantfüüsikast ja keemiast. Ma arvasin tõsimeeli, et puhkamiseks on tarvis kuskile eemale saada aga ei olegi vist väga kaugele vaja. Toonust tõstab juba ka üks magamata öö ja tass kakaod, mida ei oota. Tõsi küll, päev on pärast seda raske. Keeruline on keskenduda asjadele ja veel keerulisem silmi lahti hoida. Sunnitunne aga, mis jalaga julmalt tagumikku taob, ei lase ümber kukkuda. Seda teeme siis, kui sess jälle lähemale hakkab saama... :P

Inimesed on nõmedad!

Miks küll on tarvis üle juua ja siis veel kakerdama tulla pärast seda? Miks on tarvis ülbusest lolliks minna, siis ise tobedusi teha ja nõmetseda niisama, kobiseda omaette ja kui keegi, kes asjaga tunduvalt rohkem kursis on sind aidata püüab teda "suuka-bljatiks" sõimata? Ei olnud ma vist ainuke, kellel sellest kulm kerkis. Samas oleks mina vist tunduvalt halvemini sellele reageerinud kui Rita. Ta on ikka nii tubli!

Valmis sain!!!

Uhke olen! Isegi kui ma ise seda ütlen ja isegi kui sellest tulu nii suurt ei tõuse kui ma loodan, leian ma ikkagi, et nüüd on vähemalt üks kogemus juures ja edaspidi on lihtsam selliseid asju teha. Öpik on ka lahe! "Katan poole!" Heh, ta ju isegi ei küsinud summat enne, see tähendab, et meid usaldatakse, et mind usaldatakse. Hea tunne on, tõesti on! Enam ei olegi tunne, et mille nimel ma rabelen üldse, kui ühtegi soosivat sõna ei tule. Isegi seda leevendab, et Milvi-Pilvi meiega nii inetult käitusid. Tartusse tahaks küll minna, aga samas on ka Ki selle ära teeninud.

Aitäh!

Ise jahvatan nagu tatraveski tunnustusest ja selle peale ei tulegi, et tegelikult pole ju Sulle, kallis Ki, keegi aitäh öelnud, et sa meie asja vedama hakkasid ja käima said, sama ka Eeksile. Poleks teid kahte, poleks ka meid. Vaevalt et keegi viitsiks jaurata nende asjadega nii palju kui teie. Koosolekul rääkis kibestunud mina - vabandust...