Naerma ajab ...

Hea on olla lihtsalt olemata.

Pole vaja olla nii tubli, pole vaja olla hea, pole vaja olla õnnelik, pole vaja midagi olla... Ehk siis üksi on hea olla. Mitte keegi ei küsi, mitte keegi ei arvusta. Kõige hullem ongi see, et ma vist olen unustanud kuidas ennast niiviisi hästi tunda, kuidas tunda ennast hästi olles lihtsalt iseendale. Tundidepikkusi jalutuskäike ei ole enam, ei ole enam tunde, mille veedan lihtsalt omaette oma toas ja lihtsalt olles. Ehk sellepärast väsinud olengi. Ära tahaks ...

Laupäevad, kui poisse ei ole, on kuidagi tühjad. Mis kuradi pärast küll?! Teed nagu küll asju aga samas ei ole see kunagi päris endale. Argielu surub peale - kool ja sada muud asja. Ehk see sellest, et ma lihtsalt nii meeletult laisaks muutunud viimasel ajal. Või noh, mis viimasel ajal ... Ülikool lihtsalt rikub inimest mu meelest!


Suuremate pingutusteta saab laua tagant analüütilise keemia ülesannete juurest ära tulla. Mingi süütunne/kohusetunne küll vasardab kõrvade vahel aga samas tead ka ise ideaalselt, et ega see ei muuda ju midagi kui ta seal taob, tagasi sellepärast ju nagunii ei lähe. Nõme on olla nii ükskõikne!

"Homme hakkan tubliks!" - Yeah right!