Nagu vähe veel teha oleks...
Ma ei suuda ju olla tegemata asju, mida tegelikult ei peaks. Peaksin olema tubli, peaksin õppima, peaksin projeksti kirjutama, peaksin eksamiks õppima, peaksin uurima asju mida teha tahan, peaksin tegelema KÜN' asjadega... Kõike seda peaksin. Aga homsest hakkan tubliks.
Kõige nõmedam selle kõige juures on see, et sedasi lõikan ennast täiesti teadlikult ära kõigest muust, mis tähtis. Samas on busy olla hea - ei ole aega mõelda liiga palju. Ja nagu me teame, on mõtlemine üks vägagi negatiivne asi. Seda enam, teades mind, ei ole mitte probleem mõtlemises vaid ülemõtlemises. Vot ja see on juba kõrgem pilotaaž. Sest kõigest saab ju ometi enda jaoks probleemi kujundada :P. Olgu selleks siis uute ainete deklareerimine, liigsete/liiga väheste kohustuste võtmine või mida iganes. Minu puhul oleks see nimekiri vist tõeliselt lõputu. Samas on hea tunne kui sinule loodetakse. Hea, kui saad järsku telefonikõne vormis "kui sina mind kohe praegu hädast välja ei aita on minu asjaga lõpp". Ja siis sa teed paar telefonikõnet ja asjad on jälle korras. Muud motivatsiooni uute asjade ettevõtmiseks polegi nagu ju vaja. Mulle vähemalt mitte...
Ja sama-aegselt to-do list üha kasvab.
Poisid on juba kurjad mu peale. Ütlevad et mind ei olla kodus nähagi enam. Noh tegelikult on "kuri" natuke karm sõna nende kohta - nad on paid!
Rääkimata siis veel sõpradest ja vanematest (vennaraasu ei julge ma isegi mainida mitte, tegelikult). Kõige lähedasemad on ikka ära nähtud aga need keda igatsed aga kellega pole nii palju kokkupuutepunkte kui ehk peaks, jäävad unarusse. Lugesin just täna, et tegelikult vist peakski tutvusringkond muutuma et oleks sotsiaalset arengut ... Aga kas see peab siis tõesti just nii toimuma? Raske on loobuda asjadest, mis on aja jookusul kujunenud sinu toestustaladeks. Ja sellest siis ka see küsimus: miks ei võiks asjad vähemalt minu jaoks sobivas suunas liikuda? Ja jah ma tean, ma olen naiivne. Tegelikult ma ju mõistan liigagi hästi, et samamoodi nagu liigub edasi minu elu, ei seisa paigal ka teiste oma. Aga ikkagi ei taha ma ilma jääda nendest, kes on liiga lähedaseks saanud ...
Aga ma hakkan tubliks ja teen oma asjad eduka lõpuni ja siis puhkan ja olen ainult oma pere ja sõprade ja lähedaste jaoks (pesu triigin ka, kui aega jääb) ...
Ma ei suuda ju olla tegemata asju, mida tegelikult ei peaks. Peaksin olema tubli, peaksin õppima, peaksin projeksti kirjutama, peaksin eksamiks õppima, peaksin uurima asju mida teha tahan, peaksin tegelema KÜN' asjadega... Kõike seda peaksin. Aga homsest hakkan tubliks.
Kõige nõmedam selle kõige juures on see, et sedasi lõikan ennast täiesti teadlikult ära kõigest muust, mis tähtis. Samas on busy olla hea - ei ole aega mõelda liiga palju. Ja nagu me teame, on mõtlemine üks vägagi negatiivne asi. Seda enam, teades mind, ei ole mitte probleem mõtlemises vaid ülemõtlemises. Vot ja see on juba kõrgem pilotaaž. Sest kõigest saab ju ometi enda jaoks probleemi kujundada :P. Olgu selleks siis uute ainete deklareerimine, liigsete/liiga väheste kohustuste võtmine või mida iganes. Minu puhul oleks see nimekiri vist tõeliselt lõputu. Samas on hea tunne kui sinule loodetakse. Hea, kui saad järsku telefonikõne vormis "kui sina mind kohe praegu hädast välja ei aita on minu asjaga lõpp". Ja siis sa teed paar telefonikõnet ja asjad on jälle korras. Muud motivatsiooni uute asjade ettevõtmiseks polegi nagu ju vaja. Mulle vähemalt mitte...
Ja sama-aegselt to-do list üha kasvab.
Poisid on juba kurjad mu peale. Ütlevad et mind ei olla kodus nähagi enam. Noh tegelikult on "kuri" natuke karm sõna nende kohta - nad on paid!
Rääkimata siis veel sõpradest ja vanematest (vennaraasu ei julge ma isegi mainida mitte, tegelikult). Kõige lähedasemad on ikka ära nähtud aga need keda igatsed aga kellega pole nii palju kokkupuutepunkte kui ehk peaks, jäävad unarusse. Lugesin just täna, et tegelikult vist peakski tutvusringkond muutuma et oleks sotsiaalset arengut ... Aga kas see peab siis tõesti just nii toimuma? Raske on loobuda asjadest, mis on aja jookusul kujunenud sinu toestustaladeks. Ja sellest siis ka see küsimus: miks ei võiks asjad vähemalt minu jaoks sobivas suunas liikuda? Ja jah ma tean, ma olen naiivne. Tegelikult ma ju mõistan liigagi hästi, et samamoodi nagu liigub edasi minu elu, ei seisa paigal ka teiste oma. Aga ikkagi ei taha ma ilma jääda nendest, kes on liiga lähedaseks saanud ...
Aga ma hakkan tubliks ja teen oma asjad eduka lõpuni ja siis puhkan ja olen ainult oma pere ja sõprade ja lähedaste jaoks (pesu triigin ka, kui aega jääb) ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar