Pssst ...

Inspiratsioon...

Lausa imelik hakkab, kui mõtlen kust inspiratsiooni võib saada. Täna hommikul ärkasin (lõplikult ärkasin tegelikult) mõttega ilmaütlevast käändest. Imelik, kas pole?! Nimelt oli mul põhikoolis üks klassivend, Erki, kes muidu tore ja südamlik poiss, aga ei hiilanud just akadeemilises mõttes. Ükskord siis (ma pakun, et kas viiendas klassis vist), andis kallis õp. Jakobsoo meile ülesande kirjutada 10 lauset ilmaütlevas käändes. Kirjutasid siis kõik oma laused vormis "käisin koolis püksata" jne. Aga Erki, Erki oli märksa loovam. Mul on vist elu lõpuni meeles, kuidas ta hirmus uhkelt käe tõstis, kui Aavo küsis, kas keegi enda laused ette tahab ka lugeda. Nimelt oli see suht harv juhus, kui ta kodutöid tegi ja nüüd siis tahtis seda ka ette näidata. Muidugi mõista anti talle selleks ka võimalus ning siis see algas... "Eile oli ilus ilm. Eile oli väga hea ilm pesu pesemiseks ... " Ja nii kümme lauset sidusat juttu ilmast jutti. Kõigil oli miskipärast raskusi naeru tagasihoidmisega. Kõige kallima õpetaja kiituseks võin aga öelda, et üllitise eest sai Erki viie ja Jakobsoo viied olid ikka nende saamist väärt - terve päevik oli seda täis, või noh pigem terve päev :P.
Siiani olen ma seda alati võtnud kui asja, mille üle naerda ent täna hakkasin mõtlema, et tegelikult oli see paganama geniaalne. Kõik lihtne on ju geniaalne. Erki sai asjast sedasi aru ja tegi ära. Ja kui uhke ta veel selle üle oli!!! Meist oli inetu selle üle naerda...
Kui praegu mõtlen, siis ei oskagi täpselt nagu öelda, et miks see mulle inspiratsiooni andis, lihtsalt kuidagi lohutav oli vist. Saad asjadest aru nii nagu saad, ja siis teed nad ära. Tuleb siis tulemuseks mis tuleb. Originaalsus maksab ka midagi! Igatahes jõudu andis.

Tänades, Andrus Antsip

Musi-Kalli oli siis Tallinnas jälle mõnda aega. Issand kui hea meel mul on, et ta sõjaväest ikka ära tuli. Enam ei ole põdemist missioonile mineku pärast, ei ole seda tema tagasiootamist, ei ole seda paanikat pidevalt, kui uudistes Iraagist räägitakse. Hea on nii! Enne, kui Orav teatas, et Scouts'i läheb olin ka mina tõenäoliselt selline Delfi tüüpi kommenteerija selle sõja kohta. Ent nüüd, nüüd on asjad ikka väga teisiti. Ikka endiselt ma arvan, et see sõda, mis seal peetakse, on mõttetu aga enam ei arva halvasti neist sõduritest, kes seal on. Ei arva enam, et nad ise seda ka siis vast pooldavad, kui juba sinna läksid. Kaugel sellest... Põlema tuleks panna need selle sõja algatajad!
See "Tänades, Andrus Antsip" oli ka kuidagi nii hale sellest nii uhkes raamatus, mille ta tänutäheks sai. Vähe kuidagi! Isiklikumalt oleks võinud kirjutada. Ma saan muidugi aru, et paljuks läheks igaühele mingi romaan sinna sisse kanda, aga ikkagi! Kuidagi jube lakoonilise ja kõleda mulje jättis. Siiski oli see oluline, ma leian. See vastuvõtt üleüldse. Neile poistele on kiitust tarvis. Nad on liiga palju näinud selleks, et neilt see võtta.

Punast ja valget ...

Kalender siis...
Mai on alati minu jaoks punane olnud miskipärast. Ma ei teagi täpselt miks, lihtsalt on. Ja valge on ilus. Ilusam kui miski muu värv. Või noh tehniliselt peabki ju valge kõige ilusam olema, temas ju on kõik värvid juba olemas... Seega jõudu ja puhtust! Aitäh! Seda ma vast propageeringi...

Intoxicated eyes
No longer live that life
You should have learned by now
I'll burn this whole world down
I need some peace of mind
No fear of what's behind
You think you've won this fight
You've only lost your mind

Täna ei ole hea!

Täna ei ole hea päev mõtlemiseks. Täna ei ole hea päev olemiseks. Täna ei ole hea päev rääkimiseks. Ja ometi ma teen seda kõike. Miks mul ometi on tarvis endale selliseid asju ise kaela tõmmata. Ma tean ju paremini kui hästi, mis sellest saab kui nii teen. Aga see oli ka viimane kord ennast nõnda piinata. Enam ei taha ma aru anda asjade eest, milles ma süüdi ei ole, ei taha olla süüdi asjades, mille üle mul enam ammu kontrolli ei ole, ei taha enam süüdi tunda ennast inimeste ees, kellest hoolima peaksin. Enam ei taha öelda sõnu, mille tähendus on ammu juba neist irdunud. Ei taha nutta enam pisaraid, mis on ammu kuivanud ja ära pühitud ...

Hold me down, I will live again
Hold me down, I will break it in
Hold me down, no matter in the end
Hold me down

Uudiseid, uudiseid, uudiseid!

Palju võib üks tüdruk ühe õhtu jooksul kuulda?! Ei aitäh, mulle polnud seda viimast praegu vaja! Ma ei tea ju üldse, mis ma saada, saavutada või teha tahan edasi. Miks on tarvis otsustada asju siis, kui nende otsustamiseks on kõige halvem aeg.

Ma hakkan vist haigeks jääma ...

Täna ei olnud hea päev. Täna oli halb, nii halb päev...

uni, postitants, kiri ja vastlad...

Päev võiks pikem olla!

Oleks päevas rohkem tunde, jõuaks rohkem. Oleks päevas rohkem tunde, ei oleks süümekaid tegemata asjade pärast. Oleks päevas rohkem tunde, jõuaks olla ka nendega, kellele aega pühendada on oluline. Muidugi on asi kinni ka tahtmises, ent mitte nii suurel määral. Kui lihtsalt ei jaksa enam siis ei jaksa ja kõik.

Heiki ruulib, eksole?! JAH! Kindlasti!

See Tipikate Musiralli oli lihtsalt nii hea!!! Ma ei teadnudki, et üks suvaline klubiüritus võib olla ka mitte niisama nõme lahmimine ja mõttetu tümaka kuulamine. Kõik head ja toredad inimesed said kokku, kõigil oli koos tore! Postiga on tore tantsida, mulle meeldib! Aga no üksi ma seda suurt vast teinud ei oleks, seega jah, Sinuga oli tore, kallis.
Riin ja Rainer ka ... Miks te küll oma plaani teoks ei teinud selle võistluse asjas, te oleks raudselt võitnud ... Tegelikult on oluline et sõbrapäeval saaks olla nendega kellest hoolid. Ennepidune õhtusöök oli ideaalne. Ei peagi olema alati kõik nii ilus ja kombekas, ka bubisse sööma minna on hea, peaasi, et koos...
Ja siis möllama!!!
Pea kõik tähtsad inimesed nägin seega ära. Ainult teie kaks jäite puudu. Jah, te teate ise ka kes te olete. See aga ei tähenda, et ma teile ei oleks mõelnud. Mõtlesin terve õhtu, kuidas ma tahaksin, et seal oleksite, et saaksin teiega olla sõbrapäeval, et olla oma parimatega...

Say something, ANYTHING!

Mul on suur suu, ja ma ei suuda mõelda, enne kui ta lahti teen ja jahvatama kukun. Ja ütleks ma siis õigeid asju?! No ei, seda juba ei juhtu. Enne kui mõelda jõuan, suudan kõik selle kõige hullema juba ära öelda ning siis kuku vabandama. Aga seekord ei vabanda! Pole põhjust minu arvates. Ütlesin just täpselt seda, mida pidasin õigeks - nüüd on Sinu kord...

Rabeleda, natuke veel rabeleda!

Järgmine nädal on siis vastlad!
Ma juba ootan. Ainus, mida ma ei oota on see, et ma pole vee lmidagi teinud selle heaks. Pagan mind võtaks! Semester pole kuhugi veel jõudnudki omadega ja mina juba ummikus omadega - asjad tegemata, tähtajad üle. Aga ei, Liiel on õigus, kool peab esimesena tulema. Et ma siis taaskord hakkan ennast petma mõttega, et "Homme hakkan tubliks!"...

Töö ja kool!
Töö ja kool!
Töö ja kool!

"Jah...Sa oled äge... :) Lepi sellega :P"

02.16 AM
"Magad juba?"
"On sul siis midagi targemat välja pakkuda ... "

Nii oli see pühapäeva öösel ja nõnda kestis see esmaspäeva hommikuni ... Lihtsalt olla ja rääkida kvantfüüsikast ja keemiast. Ma arvasin tõsimeeli, et puhkamiseks on tarvis kuskile eemale saada aga ei olegi vist väga kaugele vaja. Toonust tõstab juba ka üks magamata öö ja tass kakaod, mida ei oota. Tõsi küll, päev on pärast seda raske. Keeruline on keskenduda asjadele ja veel keerulisem silmi lahti hoida. Sunnitunne aga, mis jalaga julmalt tagumikku taob, ei lase ümber kukkuda. Seda teeme siis, kui sess jälle lähemale hakkab saama... :P

Inimesed on nõmedad!

Miks küll on tarvis üle juua ja siis veel kakerdama tulla pärast seda? Miks on tarvis ülbusest lolliks minna, siis ise tobedusi teha ja nõmetseda niisama, kobiseda omaette ja kui keegi, kes asjaga tunduvalt rohkem kursis on sind aidata püüab teda "suuka-bljatiks" sõimata? Ei olnud ma vist ainuke, kellel sellest kulm kerkis. Samas oleks mina vist tunduvalt halvemini sellele reageerinud kui Rita. Ta on ikka nii tubli!

Valmis sain!!!

Uhke olen! Isegi kui ma ise seda ütlen ja isegi kui sellest tulu nii suurt ei tõuse kui ma loodan, leian ma ikkagi, et nüüd on vähemalt üks kogemus juures ja edaspidi on lihtsam selliseid asju teha. Öpik on ka lahe! "Katan poole!" Heh, ta ju isegi ei küsinud summat enne, see tähendab, et meid usaldatakse, et mind usaldatakse. Hea tunne on, tõesti on! Enam ei olegi tunne, et mille nimel ma rabelen üldse, kui ühtegi soosivat sõna ei tule. Isegi seda leevendab, et Milvi-Pilvi meiega nii inetult käitusid. Tartusse tahaks küll minna, aga samas on ka Ki selle ära teeninud.

Aitäh!

Ise jahvatan nagu tatraveski tunnustusest ja selle peale ei tulegi, et tegelikult pole ju Sulle, kallis Ki, keegi aitäh öelnud, et sa meie asja vedama hakkasid ja käima said, sama ka Eeksile. Poleks teid kahte, poleks ka meid. Vaevalt et keegi viitsiks jaurata nende asjadega nii palju kui teie. Koosolekul rääkis kibestunud mina - vabandust...

Naerma ajab ...

Hea on olla lihtsalt olemata.

Pole vaja olla nii tubli, pole vaja olla hea, pole vaja olla õnnelik, pole vaja midagi olla... Ehk siis üksi on hea olla. Mitte keegi ei küsi, mitte keegi ei arvusta. Kõige hullem ongi see, et ma vist olen unustanud kuidas ennast niiviisi hästi tunda, kuidas tunda ennast hästi olles lihtsalt iseendale. Tundidepikkusi jalutuskäike ei ole enam, ei ole enam tunde, mille veedan lihtsalt omaette oma toas ja lihtsalt olles. Ehk sellepärast väsinud olengi. Ära tahaks ...

Laupäevad, kui poisse ei ole, on kuidagi tühjad. Mis kuradi pärast küll?! Teed nagu küll asju aga samas ei ole see kunagi päris endale. Argielu surub peale - kool ja sada muud asja. Ehk see sellest, et ma lihtsalt nii meeletult laisaks muutunud viimasel ajal. Või noh, mis viimasel ajal ... Ülikool lihtsalt rikub inimest mu meelest!


Suuremate pingutusteta saab laua tagant analüütilise keemia ülesannete juurest ära tulla. Mingi süütunne/kohusetunne küll vasardab kõrvade vahel aga samas tead ka ise ideaalselt, et ega see ei muuda ju midagi kui ta seal taob, tagasi sellepärast ju nagunii ei lähe. Nõme on olla nii ükskõikne!

"Homme hakkan tubliks!" - Yeah right!

Homme hakkan tubliks!

Nagu vähe veel teha oleks...

Ma ei suuda ju olla tegemata asju, mida tegelikult ei peaks. Peaksin olema tubli, peaksin õppima, peaksin projeksti kirjutama, peaksin eksamiks õppima, peaksin uurima asju mida teha tahan, peaksin tegelema KÜN' asjadega... Kõike seda peaksin. Aga homsest hakkan tubliks.

Kõige nõmedam selle kõige juures on see, et sedasi lõikan ennast täiesti teadlikult ära kõigest muust, mis tähtis. Samas on busy olla hea - ei ole aega mõelda liiga palju. Ja nagu me teame, on mõtlemine üks vägagi negatiivne asi. Seda enam, teades mind, ei ole mitte probleem mõtlemises vaid ülemõtlemises. Vot ja see on juba kõrgem pilotaaž. Sest kõigest saab ju ometi enda jaoks probleemi kujundada :P. Olgu selleks siis uute ainete deklareerimine, liigsete/liiga väheste kohustuste võtmine või mida iganes. Minu puhul oleks see nimekiri vist tõeliselt lõputu. Samas on hea tunne kui sinule loodetakse. Hea, kui saad järsku telefonikõne vormis "kui sina mind kohe praegu hädast välja ei aita on minu asjaga lõpp". Ja siis sa teed paar telefonikõnet ja asjad on jälle korras. Muud motivatsiooni uute asjade ettevõtmiseks polegi nagu ju vaja. Mulle vähemalt mitte...

Ja sama-aegselt to-do list üha kasvab.

Poisid on juba kurjad mu peale. Ütlevad et mind ei olla kodus nähagi enam. Noh tegelikult on "kuri" natuke karm sõna nende kohta - nad on paid!

Rääkimata siis veel sõpradest ja vanematest (vennaraasu ei julge ma isegi mainida mitte, tegelikult). Kõige lähedasemad on ikka ära nähtud aga need keda igatsed aga kellega pole nii palju kokkupuutepunkte kui ehk peaks, jäävad unarusse. Lugesin just täna, et tegelikult vist peakski tutvusringkond muutuma et oleks sotsiaalset arengut ... Aga kas see peab siis tõesti just nii toimuma? Raske on loobuda asjadest, mis on aja jookusul kujunenud sinu toestustaladeks. Ja sellest siis ka see küsimus: miks ei võiks asjad vähemalt minu jaoks sobivas suunas liikuda? Ja jah ma tean, ma olen naiivne. Tegelikult ma ju mõistan liigagi hästi, et samamoodi nagu liigub edasi minu elu, ei seisa paigal ka teiste oma. Aga ikkagi ei taha ma ilma jääda nendest, kes on liiga lähedaseks saanud ...

Aga ma hakkan tubliks ja teen oma asjad eduka lõpuni ja siis puhkan ja olen ainult oma pere ja sõprade ja lähedaste jaoks (pesu triigin ka, kui aega jääb) ...