"And all I want is the taste that your lips allow..."

...

Ja ma ei oska sellest kirjutada kuigi nii kohutavalt tahaks...

Õnnelik, õnnelik, õnnelik!

...

"Where am I now, baby where do I sleep?"

Avastasin täna taaskord, et õpin iga päevaga midagi uut. Täna õppisin, et on targem mitte midagi tunda, mõelda, arvata, ütelda. Ja õppisin ka, et ma kordan ennast ja et ma kardan seda kordamist. Või õigemini nende olukordade kordumist, mida ma kardan ja mis mulle haiget teevad. Ning oma reaktsioone sellele... Ma ei taha enam tagasi sinna. 

Ja mõtlesin (õigemini küll lugesin/leidsin) välja ka selle, millesse ma sel aastal (appi, ma ei usu ikka veel, et on 2013) uskuda tahan:

P.S. Igatsen Sind, kallis A...

"In this world there's real and make believe"

Kiss me while I'm still alive

Kill me while I kiss the sky

Let me die on my own terms,

Let me live and let me learn

[3 Doors Down - Life of My Own]

Sain öösel nii kummalise sõnumi. Või noh, kummaline või mitte... Ma tean täpselt, mida see tähendab ja tõenäoliselt tean ka, miks see saadeti aga ma ei saa päris täpselt aru... 

Ma olen alati olnud seda meelt, et ei ole oluline kui kaugel kellestki olla või kui kaua pole teineteise häält kuulnud. Oluline on see, mis on kahe inimese vahel ja mida rohkem seda on, seda vähem olulisemaks saab kaugus ja aeg. Samas aga olla kadunud kuid ja siis loota sellisele sõnumile?! Et ma mida? Võtan ühendust ja kuulen taaskord lauset "Ma olen nii palju mõtelnud sulle helistamise peale, aga...". Üks rida telefoni ekraanil peaks mind tahtma seda kuulda? Don't think so! Sest selleks, et kaugus ja aeg tähtsusetuks saaksid on vaja ajalugu.

Ma ikka veel ei saa aru... 

Ja mulle nii ei meeldi, et nii harva kui ma ka siia kirjutan, kirjutan siia jälle ühe hala. Kurat!

Tegelikult ei ole kõik üldsegi mitte pahasti ja ma olen korduvalt mõtelnud siia kirjutamise peale. Lihtsalt kuidagi kokku on kuivanud minu sees see kirjutamine. Vahel on nii, et mõtlen korduvalt asjadele, millest tahaksin nii väga kirjutada aga kirjapanemisest jääb midagi puudu.

Tahaksin kirjutada sellest, et mul on uus korterinaaber (eelmisest kahest pole ma ju tegelikult üldse kirjutanud) ja varsti tuleb vist jälle uus. Kõlab väga kahtlaselt, ma tean :)

Tahaksin kirjutada, et tõenäoliselt saab sellest kohast siin varsti üks suur "sisekujunduse eri", sest praegu juba võtan ma öösiti seinu maha ja pean ehitajatega läbirääkimisi. Päeviti aga kolan mööda mööblisaite ning lappan ajakirju, milles on ilusatest kodudest ilusad pildid ning teen nimekirja asjadest, mis ühes kodus kindlasti olema peaksid.

Tahaksin kirjutada, et pooleks minu eluks on saanud Vox ning inimesed kes tänu sellele on saanud nii suureks osaks minust. 

Ja tahaksin kirjutada nendest inimestest...

Ja ma tean, mul pole ühtki vabandust, mitte ühtki head põhjust, miks ma seda teinud ei ole. Ainult see, et ma ei ole suutnud ennast piisavalt kokku võtta selleks. Kuid ma püüan... Nüüd tõesti püüan, sest see on ära ütlemata hea tunne, kui kõik siia voolab. Kõik mu mõtted ja emotsioonid. Olgugi, et paljust saan ainult mina aru, ja need, kes teavad. Aga ikkagi on hea - nii pagana hea!

"...but sometimes it hurts instead..."

The storms are raging
On the rolling sea
And on the highway of regret
Though winds of change
Are blowing wild and free
You ain't seen nothing
Like me yet

I could make you happy
Make your dreams come true
Nothing that I wouldn't do
Go to the ends
Of the Earth for you
To make you feel my love, To make you feel my love
[Adele - Make U Feel My Love]

Ma arvan, kui ma nii solvunud ja õnnetu ei oleks, lõhuks ma vist pool enda elamist laiali suurest vihast. Ma vahel lihtsalt ei mõista, kuidas saab inimestel nii ükskõik olla ja kuidas on võimalik, et nad lihtsalt ühel hetkel enam ei hooli. Ja kõige kummalisem - see hoolimine saab otsa päeva pealt. Hommikul kell kuus paistab kõik veel suhteliselt korras ja siis õhtuks on kõik hoopis teisiti. No tõesti!!! Ma ei mõista. Ei mõista. Ei mõista. Ei mõista. Ma tean, ma tõenäoliselt mõtlen asja üle ja tirin ise enda maailma kuhugi väga pimedasse paika aga ma lihtsalt ei mõista. Ja kui ma ei mõista, jääb see kõik mind painama...

Kurat, ma ei või, kui valus on!!!

Miks on vaja ütelda asju, mida päriselt ei mõelda?! Asju, mida oleks saanud öelda palju, palju, PALJU varem?! Asju, mille algus on läbi mõeldud aga selle tagajärjed mitte?! Asju, millele võib olla nii mitu erinevat vastust arvestades neist vaid ühe võimalikuga?!

Ma lihtsalt ei oska olla praegu. Ei oska mitte mõtelda, kuigi lubasin, et just nii teengi, ei oska midagi ette võtta, et enam nii valus ei oleks, ei oska minna lasta...

Nutsin täna üle pika aja vihast ja solvumisest. Ja oleks see siis vähemalt ängigi vähendanud. Masendav! Aga ei, ei peagi ise ju ometi oma elu lihtsamaks elama. Milleks?!

Need on need hetked, millal ma tahaksin maailmas üle kõige C ja R ja O ja K juurde. Kui mulle nii hirmsasti haiget tehakse, tunnen ma teist mu kõige kallimad kõige rohkem puudust. Eriti irooniline on tegelikult ju aga see, et sellepärast, milliseks ma teiega koos kasvasin, olen ma ka praeguses seisus. Ja mul on lõppude lõpuks ükskõik, sest ma tean, et see on see, mis loeb. Mitte keegi, kes ise ka aru ei saa, kui palju ta haiget oskab teha.

Be sill my soul...

Ma olen viimasel ajal, eriti just viimastel päevadel, palju mõelnud sellele, kui vähe on vaja selleks, et keegi suudaks olla päriselt ja ausalt õnnelik. Aga samas kui palju selleks vaeva tuleb näha. Näiteks töökohas. Ma pole ammu nii rahul ja õnnelik olnud kui nüüd. Ma ei muretse pidevalt, ehkki selleks oleks rohkem põhjust kui varem. Ma ei lähe endast välja ja ma ei tunne ka kurjust ega vihastamist enam endas olgu oluord kuitahes morn ja lootusetu. Keegi minu ümber ei ole selline ja nii on ka endal seda raske tunda. Ja isegi kui kipub jonn peale, on seda häbi tunda või seda enam välja näidata. Samas tunnen ma aga ka väga selgelt, et see ei tule kaugeltki mitte niisama. Ma pean end ikkagi hooti sundima olema naeratav ja positiivne ka siis kui seda kohe kindlasti enam olla ei tahaks. Nii ka teised minu ümber, ma olen täiesti kindel. Milles aga erinevus - ma ei püüa seda teha üksi! Minu ümber on päevast päeva inimesed, kes ka just täpselt sedasi tahavad olla ja tööd teha. Mis aga põhiline - nad tahavad päriselt ka nii, see ei ole võlts. Ja meie juht ootabki meilt seda ning tunnustab. "Nad on minu inimesed, ja mina olen nende..." Ja omadega tahame me kõik olla parim osa meist endist.

Kui ma eile sellest kõigest mõeldes ja oma päevast vaimustuses olles lausa hõljusin koju, siis täpselt sama loogiline tundub see mõte mulle ka täna, kui ma tahaksin lihtsalt magamaminekut aina edasi lükata, et hommik ometi ei tuleks ja et nii pea ei tuleks veel minna. Ja see ongi minu jaoks see kõige suurem erinevus minu senise ja praeguse elu vahel.
A ja T on mõlemad minult küsinud, et mis saab nii erinev olla, et ma nõnda lausa säravat. Ja see vist ongi see, mis teeb Siin ja Seal töötamise nii erinevaks. Ma usun sellesse kõigesse just nende inimeste pärast, kes minu ümber on ja kellest ma tõesti tunnen, et nad tahavad olla sellised nagu nad on - igaüks veidi isemoodi aga kõik nii lõputult armsad ja head.




P.S. Mu kallis puukene ei jõuagi vist lehte minna sellel aastal aga väikesed pungad ja tibatillukesed lehed on juba täiesti olemas. Südames hakkas soe, kui seda ühel hommikul temast möödaudes märkasin.

"So you got me loving you girl"

You could love me or not
But either way I’ve got to
Wake up to face another day tomorrow morning
You could love me or not
But either way I’ve got the sunrise looking in my eyes
And i know i could love you or not
But either way you’ve got to
Wake up to face another day tomorrow morning
[Dub FX - Love Me Or Not]

Ma ei tea kuhu või kelle juurde ma oma hääle jätsin aga ma südamest loodan, et tee, mesi ja sidrun selle tagasi toovad. Samas aga ehk aitab see, et ma reaalselt rääkida ei saa mind siin taas häälekam olla, sest ma tõesti olen igatsenud end ka siin kuuldavaks teha.

Nii palju on juhtunud ja juhtumata jäänud, veel rohkem on muutunud või muutumatuks jäänud ja kõigest sellest saaks ja peaks ja ehk ka tuleks rääkida - lihtsalt keeruline on miskipärast. Jälle on lihtsalt blokk ees. Samas aga on vajadus selleks täiesti olemas. Või ehk olen ma nagu Sal-Saller, kes ainult siis õigeid ja häid sõnu suudab kõrvuti seada, kui midagi halvasti on. Ma tean, et paljust ei saa ega tohigi veel rääkida ja ehk ongi selle bloki taga just see, et ma peaksin väga valima, milles saan või ei saa kirjutada. Vale tundub enda sõnu tsenseerida. Jätta kirjutamata olulisi asju ja kirjutada asjadest, mis on vähemtähtsad. Siis aga ka nendest kirjutada valikuliselt, sest ühel või teisel viisil on nad seotud nendega, millest kirjutada ei saakski... Keeruline, keeruline, keeruline... Kõlab juba nii minu moodi, kas pole?

Aga mis siis vahepeal juhtunud on? Liiga palju ja samas nii vähe, kui aus olla. Muusikat on üsnagi palju olnud Biffy Clyro ja Hurts esirinnas. Muidugi ka Rock Cafe ja veel mõned mõnusad kontsertelamused. Teatrisse ei ole jõudnud ja sellest on kahju. Tööd olen palju teinud ja ma arvan, et niisama palju ka asju üle lasknud - kui mtte rohkemgi. Jällegi on mul korterinaabrid. Seekord kaks tüdrukut. Päris tore on ja nii teistmoodi kui poistega. Ma olen paljud asjad enda jaoks selgeks mõtelnud ja samas on nii palju asju ikka veel täiesti sassis, kui mtte enamgi veel segi kui nad varem olid. Ehk siis - mitte midagi suurt pole muutunud!

Aga ma luban, et kirjutan palju täpsemalt, kui saan kõigest jälle vabalt rääkida.

Igatsusest ja igatsemisest

This girl I know needs some shelter
She don't believe anyone can help her
She's doing so much harm, doing so much damage
But you don't want to get involved
You tell her she can manage
And you can't change the way she feels
But you could put your arms around her
[Massive Attack - Protection]

Kuidas sina aru saad, et kellestki puudust tunned?

Minule on see üsna lihtne, tuleb välja. Ma hakkan seda inimest unes nägema. Jälle ja jälle ja jälle.

Eile näiteks nägin unes, et K on popiks tulevaseks emaks hakanud. Mitte, et ta seda olenemata püüdmisest või mittepüüdmisest nagunii juba on. Ja hommikul ei saanud ma kohe üldse mitte aru, kas see oli päriselt või ma nägingi seda unes. Sest nii hirmus tahtmine oli temast midagi kuulda. (See on muuseas ilmselge vihje sellele, et te neiu, võiksite kirjutada ka ehk miskit vahelduseks)

Tegelikult on see igatsemine viimasel ajal nii default tundeks saanud, et ei saa enam õieti arugi, kui see jälle peale tuleb. A Portugalis, R ja C Austraalias, K Norras, A Inglismaal ja DD lihtsalt nii kaugel kuidagi, et paha hakkab. Vahel tundub isegi O Pärnus kui teises maailma otsas. Mulle meeldib hulka rohkem väljavaade, et kõik mu kallid on mulle võimalikult ligi.

Ja nii siis ongi, et nad trügivad vägisi mulle unedesse. Tuleb isegi välja, et ma ei ole mitte ainuke. R täna just rääkis, kuidas ka tema poisse unes näeb. Ma vahel mõtlengi, et ehk on see massipsühhoos meil siia "mahajäänutel". Räägime neist, kes kaugel, nii tihti, et siis ongi nii, et ei saa neile mõtlemata või unes nägemata. Ja ega ma tegelikult tahakski neile mitte mõelda. Soojaks teeb seest ju mõte nendest...

Teile kõigile, kes te ära olete:

Armastan ja igatsen!