188

Rääkisin ükspäev A'ga sellest, et igaühel on mingi asi, milles ta on hea. Olgu see siis joonistamine, laulmine, tantsimine või mida iganes muud. Ma nüüd siis veendusin taaskord, et minu "eriliseks andeks" on asjade edasilükkamine ja sellest tulenev ettearvatav ebaõnnestumine. Täna näiteks... Kuigi homme/täna on, või ma ei teagi - peaks olema, üsna suur ja oluline asi, pole mina seda veel isegi vaadanud mitte. Huvitav küll, kuidas mul homme sellega minna võiks?! Oh what a joy! Sest jah, selle asemel, et vaadata ja uurida näiteid on minul olnud vaja koristada, nõusid pesta, pesu pesta, arveid maksta, blogisid lugeda, trenniks aegu panna ja ma ei tea veel mida teha. Aga ainult mitte seda, mida vaja oleks teha. Ja nüüd siis, nüüd pean ma ennast pigem siin tühjaks kirjutama kui ikka veel asjatama hakkama. Ei ma ei ütle, et need kõik on ebaolulised asjad aga no vähemalt vahel harva võiks prioriteedid õigesti paika seada enda jaoks.

Asja ei tee muidugi paremaks asjaolu, et ma olen hommikust peale üritanud välja mõelda vastust sõnumile, mille öösel sain. Ma nüüd ei teagi, kas see oli joogisest peast või millest inspireeritud aga seest tegi nii soojaks ja palju ei puudunud, et väga härdaks oleksin muutunud. Ja ma lihtsalt ei oska midagi vastu saata sellele... Ei oska, ei oska, ei oska... Tahaks lihtsalt midagi õiget (!!!) sellele vastata aga aru ma ei taipa, miks see nii keeruline peab olema.

P*****!

Emotsionaalselt handicapped, tõsiselt!

clash

Ma ei mäletanudki enam kui tüütu on haige olla. Viies päev siis juba jah?! Ja eilse diagnoosi järgi siis taaskord oma lemmiktõvega küllili. Angiin! Just see mul veel puudu oligi. Mitte, et kodus olla hea ei oleks aga tegelikult on ikka tiba igav ka. Sest no olgem ausad, tubli ma nüüd küll ei viitsi või ei jaksa olla, ei teagi. Hea on tegelikult see, et ma saan võtta oma raamatu ja lihtsalt olla temaga. Sõveneda ja olla ja nautida... Ja ma tõesti tunnen, et see kõik on seda jama väärt. Aga miks ma siis ennast ei tunne sedasi?

Tegelikult on üldse kõik kuidagi lilleline praegu. Seda vist küll pigem läbi oma tuliuute lubade prisma vaadatuna aga siiski. Ma tõesti ei osanud laupäeva hommikul sellesse valgesse golfi istudes oodata, et juba tunni pärast võiksin ma päris ise igale poole sõita. Ja see tunne on nii pagana hea. Nii tõsiselt, tõsiselt, tõsiselt hea. Ja kogu see eksam tegelikult... Kuidagi hirmus keeruline on kirjeldada minu kas vedamist või naiivsusest tulenevat hästiminemist või kas tõesti seda, et mul tuligi nii hästi välja(?!). Ju vist ikka see viimane aga jah, mul on nüüd load ja Urrri peal rohelised kapsalehed teisi juhte minu eest hoiatamas. Ja kõik, mis ma teha oskan ja tahan on T'le suur suur aitäh öelda ja kui ma nii jänes ei oleks, kalli teha. Aga äkki teengi, ma ju pole talle veel plaati tagasi läinud viima...

Ja selles osas oligi mul õigus, et minust saab, nagu Õ'gi on, selline autojuht, kes saab oma tuju lihtsalt sõitmisega heaks teha. Nagu näiteks eile. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii solvunud oleksin olnud aga aitas rooli istumine ja sõitmine. Kuigi jah, ma ei sõitnud ju palju. Pigem vähe isegi. Aga parem hakkas. Kuigi jah, siiski ei saa ma endalt lahti raputada seda tobedat tunnet palutud viie minuti pärast - VIIE MINUTI. No tõesti! Aga ei ole minu hukka mõista või mitte mõista. Lihtsalt targem olla edaspidi.

Aga muidu. Muidu on tõesti elu lill ja seda ilma igasuguse irooniata.

"You can be my black Kate Moss tonight"

[30 Seconds to Mars - Stronger / Kanye West and Daft Punk cover]

Me like...
Mull meeldib tegelikult, kui asjad ei lähe just päris nii, nagu ma neid ette oleksin kujutanud, aga ikkagi suudan ma neist rõõmu tunda. Seda peab ka oskama. Näiteks reede... Ei olnud kõik nii nagu oleks vaja olnud aga õhtu selle eest tõi taaskord tasakaalu meite maale. R ja üks kiire salat temaga, M ja need head kokteilid ja siis A ja minu traditsiooniline Margarita X's. See viimane küll ilma soolata aga hea ikkagi. Ja koju magama. Sürr lausa, kui hea see kõik kokku oli. Ja kõige parem selle juures - normaalsel ajal sai koju. Ju vist ongi asi tasakaalus, sest kui midagi on pahasti, on jälle muus osas asjad paremini - hulka paremini. Ja nii ongi hea, nii hea, nii hea, nii hea.

Aga ikkagi ei tea ma veel päris täpselt, kus kõige paremat Margaritat tehakse aga samas oi seda lusti kõiki neid kohti järgi uurida. Siiani on siiski minu lemmikuteks Stereo ja X. Või on asi siis selles, et ma sinna jõuan oma lemmikut kõige tihedamini jooma või et ma ei ole just ekspert, mõte jääb samaks. Aga tegelikult peaks lõpuks endale ka need vajalikud asjad koju ära ostma ja neid ise tegema hakkama, ei peaks pettuma iga kord kui lähen kuhugi ja nad kohe üldse ei tule toime. Hea küll, aga aitab alkoholi üle halamisest...




Working hard or hardly working
Ja ma ei harjugi vist nende pühapäevadega, mis ma tööl pean olema. Usutavasti läheb veebruarist paremaks, sest siis hakkavad olema kaks vaba päeva järjest aga ikkagi. Igatsen seda aega, kui sai kolm kuud lihtsalt olla. Igatsen, igatsen, igatsen... Puhkusegraafiku tahaks ka ära teha.

Täna muidugi ei teinud asja paremaks ka homse ootus aga jah, homsega võrreldes polnud tänane vast midagi. Saab siis näha kui lambameelne (ja ei ole naerukoht A) ma olen ja kas suudan ikka enda mõtlemise säilitada või lähen kogu selle jamaga kaasa. Ma nii loodan, et seekord läheb kõik õigesti...




Ja ma ikkagi ei suuda endalt raputada selle millegi uue tahtmist ja ootamist. Hirmsaks teeb asja veel seegi, et mul pole õrnematki aimu, mis see uus olla võiks. Aga midagi tahaks ju. Hirmsasti tahaks. Et siis kõige esimeseks tahaks välja mõelda, mida ma siis päriselt tahan. Oh hell, I so love my sick mind.

Oh, mis rõõmu...

And everything
It will surely change
[David Cook - Permanent]

Ja ongi tagasi see tundmus mu sees. See mõnus väsimus, millest kohe kuidagi ei pääse ja millest välja magada pole ka lootust, sest mõte lihtsalt ei luba puhata ja tiirutab tunde ühe või kahe asja ümber. Seda nii halastamatult, et pole vist isegi mõtet minna sinna voodi poole enne kui homne läbi saab aga samas...

Väss, väss, väss...

Homme, homme, homme...




Ja muidugi need mõtted asjadest, millest ma lubasin enam mitte mõelda...

soovide soovide soov

I remember feeling low
And I remember losing hope
And I remember all the feelings
And the day they stopped
[Our Lady Peace - Innocent]

Fucking hell, ma elan külmkapis!
Tõsiselt! Kui nüüd täpsemalt jagada, siis on köök sügavkülm ja ülejäänud toad see tavaline külm. Vannituba on aga see fancy osa nendest uuematest külmikutest, kuhu pannakse asjad kiireks jahutamiseks. Ehk siis see kõikge soojem osa meie korterist. Sest no ausalt, villased sokid ja kahekordne tekk ei peaks olema eelduseks külmast plagisevatele hammastele. Kurat, ma ei või!




Imelik, imelik, imelik!
Ah jaa, ARK on üks imelik koht! Tõesti kohe! Inimesed on seal mornid ja maas on mingid jooned, millest üle astuda ei või jne. Kuigi jah, need jooned ei ole nähtavad vaid kujuteldavad. Imelik, nii imelik. Aga asja juurde. Et siis jah, teooria on tehtud, nüüd siis veel oodata, et saaks ka sõidu ära teha ja seda tuleb oodata ainult... amm... 54 päeva. 14 veebruar, millal teie kõik oma musidega miilustate ja olete muidu toredad sõbrad ja asjad, teen mina oma ARK'i sõidueksamit. Ooo, ma nii ootan. My ass! Praegu tahaks ära teha. PRAEGU! Pääseks ka lõpuks sellest pagana ühise liiklemise mõnudest. Pffff!




Aga mis toimub?
Minu südamesse hakkab istutuma üks pisike tunne. Kuigi jah, see tunne saab usutavasti juba paari päeva pärast otsa, on seda tunnet siiski natukesekski tore kogeda. See tunne... See tunne on nimelt see jõulutunne. Ja kust ta siis sinna sai, võib ju küsida? Ühe reklaamiga tuli. Jah, just reklaamiga. Filmi reklaamiga. Polaarekspressi reklaamiga. See on minu meelest vaieldamatult üks parimaid jõululugusid üldse. Kes näinud ei ole, on paljust ilma jäänud. Ja kes on näinud, ja siis hetkekski ei kaalunud uuesti Jõuluvanasse uskuma hakata, nendel ei ole südant. Sellele jään ma kindlaks, kindlaks, nii kindlaks!




Ja minu jõulusoov, mida ma tahan tahta, on David Cooki plaat. Ta on nii hea...

Ainult mina oskan...

I’m a loser baby, so why don’t you kill me?
[Beck - Loser]

Has it only been a year?!
Kuidas on küll võimalik, et aastatagused emotsioonid jälle jälle jälle üle pea keevad?! Ja mille nimel! Samas on aga tunne, et seekord ei lase ma iseendal endast võimust võtta. Keeruline? Ei, üldsegi mitte. Nimelt pean ma hakkama ennast jälle sundima. Ja mitte niisama naljalt vaid päris tõsiselt. Vaja, vaja, vaja hakkab jälle täie hooga pihta. Magada, magada, magada saab tema kindlaks kaaslaseks ja loodetavasti lõpeb see ainult väsinud, väsinud, väsinud olemisega.
Õnneks ei ole ma oma nukrutsemises teps mitte ainuke ja kõik minu pingutused ei ole pea kellelegi võõrad. Kõlab uskumatult? Vaevalt!

Ainus erinevus aga selle vahel, mis oli eelmisel aastal ja selle tunde vahel, mis mind täna valdas, on see, et ma kohe teps mitte ei oota seda selle aastast rahmimist. Tõesti ei oota! Ma tahan ainult, et see läbi saaks ometi, ometi, ometi. Aga ma tean, ma tõesti, tõesti, tõesti tean, et ma pean sellega hakkama saama.




Ja vaatamata sellele, et ma nii väga püüan ja pingutan selle nimel, jäävad siiski nii paljud kallid nägemata ja see annab aega mõtlemiseks [loe: ülemõtlemiseks] ja nüüd, kus jõul läheneb, ka igatsemiseks. Ja see ei meeldi mulle. Üldse kohe mitte. Ma tahan jälle minna Männikule aga ma ei julge. Ma kardan, et kui eelmine kord oli traumeeriv ja kurb, siis nüüd oleks veel hirmsam, sest... Jah, ma jätan selle lause parem targu lõpetamata... Jah...




Ja minu selles pidevalt täienevas vihikulehes jääb üha vähem ruumi utoopilistele asjadele ja see täitub tõsimeeli tehtud ning mõistusega võetavatest asjadest, mille täideviimine ei ole üldse mitte võimatu vaid lihtsalt aega- ja tahtmist nõudev.




Kõik, kõik, kõik see eelnev oleks palju parem, kui isegi vesi mu enesetunnet nullist madalamaks ei veaks. Ka 18 tundi und viimase 24 tunni jooksul ei ole seda parandanud. Magaks kõik selle halva enesetunde maha aga lihtsalt ei suuda enam. Homne tööleminek on ka tõsise küsimärgi all ja just selle pärast. Halb, halb, halb, nii tõsiselt halb on olla.

Ainus, ainus, ainus asi, see kõige ainumas, mis mu peas praegu jaksab ringi kedrata, on see lihtsalt geniaalne Beck'i lugu.

Armastan, armastan, armastan ülekõige oma haiget meelt!

180

Und ei tule...

Jälle...

V-Ä-S-I-N-U-D




P.S. Reedel on The Sun'i uue plaadi esitlus. Ja laupäeval on e****