Häda ikka minuga, kui ma haige olen

Poleks ealeski uskunud, et miski nii hea nagu seda on mesi, võib mingist hetkest lihtsalt vastikuks muutuda. Tee ja piim samamoodi. Hullem veel, kui palavikust poolsegasena ja red bullist pooluimas turbojänesena mööda kooli ja raamatukogu konnata, on kodus nelja seina vahel tekkide ja fliiside sisse mähituna vahtida ja piima/tee/mee üledoos saada. Üldiselt poleks ju väga hullugi aga see, kuidas kõik on umbes, ei lase normaalselt elada. Ja kui lisada sellele enda soovil tekitatud (loodetavasti) ajutine kõnedefekt, ongi käes suht sita päeva retsept.

Tegelikult on mul hää meel, et otsustasin siiski hommikul kargu alla ajada ja Esindusse loivasin. Sain vähemalt midagigi tehtud ja herr Ö paistis ka meiega suht rahul olevat. Aplaus meile, me oleme siis järelikult tublid olnud. Palju uusi plaane ja senised suuremaks! Ei tea kuidas me seda kõike küll jaksame. Aga küll jaksame, selleks me ju olemegi.

Kogesin ka taaskord seda, kui lihtne on ikka kellegi teise tööd teha. Õudne oli kuulda tegelikult, kuidas R'i süüdistati mitte millegi tegemises. Kui ma päris aus olen, siis mina olen küll suht vähe näinud seda, kuidas ta lihtsalt niisama on ja millegagi ei rabele. Ja see, millised netilehed tal arvutis just parasjagu lahti on, kui ta oma tööd teeb... No kelle asi see on. Töö saab ju kõik tehtud ja selle arvelt talle lihtsalt kohustusi kaela suruda... No imelik oli lihtsalt kuulata seda.




Ma ei teagi nüüd...

Kas peaksin ennast halvemini tundma sellepärast, et mind kaasa ei tahetud või sellepärast, et lõpuks, kui ennast suht suure surmaga ikka kaasa vingusin, mind selle eest tänati. Ma ei olnud ju kuigi supportive seal... Aru ma ei taipa...




And there is a smile of smiles...

Mulle meeldivad andekad inimesed. Eriti siis, kui nende andest küll teadlik oled ent see siis aeg-ajalt lihtsalt välja lööb. Sellepärast R vist armsaid asju eriti tihti ei teegi, muidu arvaksid kõik, et ta ongi armas ja hea. Tegelikult ju ongi, ainult et kõik seda alati ei tea, ja need, kes ka teavad, võtavad seda iseenesest mõistetavana. Aga vahel, hästi harva, kui ta seda meile meelde tuletab, on see lihtsalt nii armas...

Ja jah, ma tean, ma ajan segast, aga veel toimumata ürituste pärast ei saa kõigest rääkida. Lihtsalt, R on vahel hea.

pretty, pretty, shiny, shiny

Aga vahel on vaja

Minu arvates piisavalt harva, aga ma ikkagi suudan olla ka uus ja särav. Ei teagi, kas asi on uutes asjades või minus endas, ent aeg-ajalt on tunne, et olen ikka tüüpiline naine, kellele uue kulina ostmine ja külgeriputamine kohe väga hästi mõjub. Kuigi jah, rahakotti jäänud augu lappimine pole siis selle õhtu teema aga kui sellest üle saada, võib kohe paar päeva oma taasleitud uues armastuses mõnuleda ja täiesti ära unustada, et millalgi tuleb väljakäidud raha eest ka lõivu maksta.

Madagascar will be forever

Aga ma ei teadnudki, et "doggystyle" on tsenseerimist vajav sõna...




Kes ütles, et pole võimalik ennast ise kõdistada?!

On! Näiteks vihmaga kõndida mööda kallakut ja kogu vesi, mis su jalgade alt mööda tuhiseb, endale tennistesse kahlata. Nii kõdi hakkab. No muidu on ka naljakas aga see, et kõdi on, on kõige naljakam. Mis aga enam naljakas ei olnud, oli see, kuidas kõik Revalid pärast vihma täis olid ja kuidas vihma ja päiksega ei leidnudki me vikerkaart.




Never happened...





Avastasin taaskord, et mulle ei loe kohati üldse materjaalsed väärtused. Kui kasti asju kuhjasin, ei mõtlnud ma korrakski nende hinnale ja ka siis jättis tegelikult täiesti külmaks, kui esimese reaktsioonina pärast selle üleandmist prahvatati, et ei kujutata ette, kui kalliks see mulle läks. No läks... Ja siis? Sa ise oled ju ka kallis, oluliselt väärtuslikum, kui misiganes sinna kasti sai pistetud.




15 aastat

1. september oli sel aastal tähtis. Mitte et muidu selle tähtsust vähem hindaksin aga sel aastal oli selle juures ka juubelihõngu. Meil sai nimelt 15 aastat. Raineril ja Kaupol ja Riinul ja Jannol ja minul. Nii kahju oli tegelikult, et kedagi neist ei näinud tol päeval aga selle eest olin ühel pisema ent ümmargusema numbriga juubeliga tüdrukul meeles. Lilli on alati mõnus saada.

15 aastat!!! Uskumatu tegelikult... Vana inimese tunne tuleb peale lausa. Kuidagi kummaline on mõelda, et mäletan nii kaugele aega tagasi :P Aga südame alt läheb ka meeletult soojaks, kui mõtlen, et samas ei ole just palju neid inimesi, kes saaksid öelda, et peale esimest klassi koos minekut on nad ka veel 15 aasta pärast nii lähedased kui seda oleme meie.

Palju õnne meile, me oleme ägedad!

Nartsissism lokkab...

Kui eboboosti vaja, on vahel tore, kui vanemad sulle pika nime panna on otsustanud. Praegu näiteks.

M : best kisser ever
A : You like to drink
R : Fuckin crazy
I : You Are Great in bed
-
L : Everyone loves you
I : You Are Great in bed
I : You Are Great in bed
S : Easy to fall in love with


A : You like to drink
B : Everyone wants you
C : You are really silly
D : You like to drink
E : Damn good kisser
F : You are dead sexy
G : You never let people tell you what to do
H : You have a very good personality and looks
I : You Are Great in bed
J : People Adore YOU!
K : You’re wild and crazy
L : Everyone loves you
M : best kisser ever
N : You like to drink
O : Awesome kisser
P : You are popular with all types of people
Q : You are a hypocrite
R : Fuckin crazy
S : Easy to fall in love with
T : You’re loyal to those you love
U : You really like to chill
V : You are not judgmental
W : You are very broad minded
X : You never let people tell you what to do
Y : Best g/f b/f anyone could ever ask for
Z : Always ready




Aga vist ikka on minu moodi, ennast esimese asjana netti tühjaks laadida...

Öö_on_öö_on_öÖ

Öö on minu aeg...

Naljakas, kui hea on öösiti. Isegi üksi, veel parem, kui keegi külla tuleb ja viitsib lihtsalt olla ja kuulata ja kakaod juua. Isegi muusika on kuidagi parem praegu. Miski ei sega seda, vist sellepärast. The Sun ja INXS ja Wolfmother (M, sul on õigus, see on hea!) ja Massive Attack ja Seether ja Hinder ja ...




Leave out all the rest

Kell on kas liiga vara või way too late aga minu päeva südameks sobiks ta oluliselt paremini kui keskpäev. Lubasin, et olen homme produktiivne aga vist ei jaksa, ei taha. Hoopis täidan vist oma raami ära. Olen nii kaua sellega venitanud, saagu sellest siis ükskord ka asja. Kuidas selle lõpuks seinale peaksin saama, pole õrna aimugi aga selleks ajaks tulevad tõenäoliselt ka mehed juba. Vist ongi neid juba nädalavahetusel oodata... Igatsen tegelikult. Ei taha seda seinte vahel uluvat üksindust välja kannatada. Vahel on vaja, näiteks suvel. Aga kui liiga kaua venib see nende äraolek, hakkab lõpuks tunduma nagu kuskilt oleks midagi ära võetud. Täna on veel kõik aga minu päralt ja mu unedesse tulgu ainult ilusad ilmad ja mälestused möödunud päevast...




...kiss my eyes and lay me to sleep...

I'm not an addict...

Liiga palju on juhtunud ja liiga rohkelt on sinna segatud emotsioone, et kõigest kirjutada... Kõigest ei saaks ega tahakski aga lihtsalt on oma klaviatuuri taga hea olla ja lasta sõnadel ja tegude jõul raugeda.




Olgugi, et lubasin...

Nägin vaeva ja nagu ma tegelikult ettegi aimasin, ei tulnud kõik just nii välja, nagu ma oleksin oodanud või lootnud. Hästi, seda küll, aga mitte piisavalt. Põhjust ja väärtust oleks tegelikult rohkem olema pidanud, kui tagantjärgi tundub. Ei, mitte materjaalset, just emotsionaalset väärtust. Ehk parem mälestus, rohkem vaeva inimeste veenmisel, ehk enam inimesi, ei tea, ja nüüd on ka hilja juba. Reede õhtusest üritusest räägin, kui keegi veel ei mõistnud...

Usutavasti surus korraldamisele ning selle õnnestumisele oma pitseri ka meeletu väsimus, mis minu endagi üllatuseks kulmineerus rohelise seina äkilise mustakstõmbumise ning meeldiva värinaga kuskil vasakus pooles. Jumalateks kuulutan siiani tekki ja patja ning kirikuks oma voodit.

Mulle on külalised alati meeldinud. Sellepärast vast ei ütlegi ka kunagi ära, kui mulle näiteks kolme ajal öösel külla tahetakse tulla. Reedel tundsin aga esimest korda elus, kuidas sõnad "lähme uurime maanteid" mind suurema joovastusega täitsid kui miski muu. See ju ei tähendanud, et kõik külalised ära oleksid läinud, ei. See tähendas seda, et minu jaoks õhtu lõppes ning mina sain voodisse, oma voodisse, oma padjale, oma teki alla, oma turvalisse kohta, kus kõik on oma ja aeg ja maailm jäävad seisma. On vähe öid, kus ma unedest puutumata jään, see oli üks nendest...

Viha harjumuse vastu hommikul enne kuut silmad vähemalt korraks lahti teha lahtus sama kiiresti, kui oli ka tekkinud ning lõpuks ennast üheteistkümne ajal voodist välja ajada ei tundunudki nii meeletult raske. Selgeks sai ka asjaolu, et üksi üleval olla, kui teised kõik magavad, on suhteliselt ebamugav. Seega kahest tagasi voodisse ja silmad lahti juba äratuse peale, mis minu meelest oleks võinud olla oluliselt hiljem kui kell pool neli.

Ja nii ma tahangi jalutada. Nii, et tuul pühib su praktiliselt teelt kõrvale aga külm pole üldse. Olgugi, et esialgsetele plaanidele tõmbavad teiste inimeste elud vee peale, on ka kahekesi hea Touché'd mängida ja rääkide headest asjadest. Alkohol ei olegi tegelikult tähtis ju.

Ja edasi, hommikul, oli lihtsalt nukker...




Ja ma ei saa sinna midagi parata, see olen lihtsalt mina

Kaldun kirjutama jälle nii, et M mulle pärast ütleb: "Sinu juttu mõistavad vaid kaks inimest - see, kellest kirjutad ja sina ise!" Aga ehk nii ongi mõeldud?! Ennast netti kuskile esimese asjana tühjaks valada pole ka päris minu stiil.




Sõnade jõud

Avastasin ka kui väga mu arvamus vahel korda võib minna ja kui kergesti sel puhul mu sõnu väänatakse. Peaks vist ikka selle koolituse vastu võtma, mida kord pakuti ning mis pidavat sõnade rittaseadmist parandama.

Asi nimelt siis selles, et rõhusin oma arvamuses vist liialt sõnale "ülikool" ja see materdas päris korralikult arvamuse küsijat. Ei, asi ei ole üldse ülikoolis, asi on lihtsalt selles, et see on esimene koht, kus mina mõistsin, kui ükskõik tegelikult kõigil kõigist on. Nüüd juba ka minul. Algul tundus see lihtsalt väga võõristav ja imelik. Mõneti on see hea, samas igatsen ma kohati väga selle turvavõrgu järgi, mis mind varem iga prohmaka järel kinni püüdis. Ma tean, et asjad muutuvad ja et oleks imelik, kui kõik jääks samaks, ent see turvatunne (avaldugu see siis kasvõi "beibeduse" ja "antibeibeduse" kujul), mis nüüdseks on palju hägusemaks ning märksa vähem käegakatsutavamaks muutunud, on ikka veel see, mis paneb aeg-ajalt gümnaasiumi tagasi igatsema. Asi aga, mis selle turvavõrgu ärakadumisega on samuti oluliselt vähenenud, on radikaalsus inimestega suhtlemisel ning see, kuidas teisi paljalt nende harjumuste ning tõekspidamiste järgi lahterdatakse. Seega, minu jutt ei olnud mitte rõhutatult "ülikoolist", ma rääkisin sellest, mis saab siis kui kool saab läbi ja saadakse välja sellest pealesurutud kastist, et ukerdada selles natuke suuremas kastis, millest väljaspool on kindlasti veel tibakene suurem kast.




Ja Shortbus on hea! Suht ükskõik, et seal on arvamuste kohaselt liiga palju peeniseid ja et USA hümnil on nüüd ka minu jaoks teine tähendus. Ikkagi leian ma kangekaelselt (ja D arvatavasti ühineb mu kiiduavaldustega), et see on väärt film ja et sellises joonistatud linnas tahan mina ka tulevikus elada. Ja sõna otseses mõttes joonistatud.




Ja veel tahan ma, et selliseid õhtuid oleks veel, mil D mulle helistab ja me lihtsalt filmi vaatame ja teed joome ja oksendamiseni krõpsu sööme ja Michael Bubled ja Rise Againsti ja Massive Attacki saatel kahekesi külmal rõdul suitsu käime tegemas. Jah, sellistest külalistest ei saa mul vist kunagi küll...




Ja ma olen viimaseid tunde tööl ja varsti on kettaheite finaal - GO GERD ja SASS:)




Elu on lill!

no surprises there...

What color is your soul painted? Blue Your soul is painted the color blue, which embodies the characteristics of peace, patience, understanding, health, tranquility, protection, spiritual awareness, unity, harmony, calmness, coolness, confidence, dependability, loyalty, idealism, tackiness, and wisdom. Blue is the color of the element Water, and is symbolic of the ocean, sleep, twilight, and the sky. Click Here to Take This Quiz

Quizzes and Personality Tests