Ma olen viimasel ajal, eriti just viimastel päevadel, palju mõelnud sellele, kui vähe on vaja selleks, et keegi suudaks olla päriselt ja ausalt õnnelik. Aga samas kui palju selleks vaeva tuleb näha. Näiteks töökohas. Ma pole ammu nii rahul ja õnnelik olnud kui nüüd. Ma ei muretse pidevalt, ehkki selleks oleks rohkem põhjust kui varem. Ma ei lähe endast välja ja ma ei tunne ka kurjust ega vihastamist enam endas olgu oluord kuitahes morn ja lootusetu. Keegi minu ümber ei ole selline ja nii on ka endal seda raske tunda. Ja isegi kui kipub jonn peale, on seda häbi tunda või seda enam välja näidata. Samas tunnen ma aga ka väga selgelt, et see ei tule kaugeltki mitte niisama. Ma pean end ikkagi hooti sundima olema naeratav ja positiivne ka siis kui seda kohe kindlasti enam olla ei tahaks. Nii ka teised minu ümber, ma olen täiesti kindel. Milles aga erinevus - ma ei püüa seda teha üksi! Minu ümber on päevast päeva inimesed, kes ka just täpselt sedasi tahavad olla ja tööd teha. Mis aga põhiline - nad tahavad päriselt ka nii, see ei ole võlts. Ja meie juht ootabki meilt seda ning tunnustab. "Nad on minu inimesed, ja mina olen nende..." Ja omadega tahame me kõik olla parim osa meist endist.
Kui ma eile sellest kõigest mõeldes ja oma päevast vaimustuses olles lausa hõljusin koju, siis täpselt sama loogiline tundub see mõte mulle ka täna, kui ma tahaksin lihtsalt magamaminekut aina edasi lükata, et hommik ometi ei tuleks ja et nii pea ei tuleks veel minna. Ja see ongi minu jaoks see kõige suurem erinevus minu senise ja praeguse elu vahel.
A ja T on mõlemad minult küsinud, et mis saab nii erinev olla, et ma nõnda lausa säravat. Ja see vist ongi see, mis teeb Siin ja Seal töötamise nii erinevaks. Ma usun sellesse kõigesse just nende inimeste pärast, kes minu ümber on ja kellest ma tõesti tunnen, et nad tahavad olla sellised nagu nad on - igaüks veidi isemoodi aga kõik nii lõputult armsad ja head.
P.S. Mu kallis puukene ei jõuagi vist lehte minna sellel aastal aga väikesed pungad ja tibatillukesed lehed on juba täiesti olemas. Südames hakkas soe, kui seda ühel hommikul temast möödaudes märkasin.
Kui ma eile sellest kõigest mõeldes ja oma päevast vaimustuses olles lausa hõljusin koju, siis täpselt sama loogiline tundub see mõte mulle ka täna, kui ma tahaksin lihtsalt magamaminekut aina edasi lükata, et hommik ometi ei tuleks ja et nii pea ei tuleks veel minna. Ja see ongi minu jaoks see kõige suurem erinevus minu senise ja praeguse elu vahel.
A ja T on mõlemad minult küsinud, et mis saab nii erinev olla, et ma nõnda lausa säravat. Ja see vist ongi see, mis teeb Siin ja Seal töötamise nii erinevaks. Ma usun sellesse kõigesse just nende inimeste pärast, kes minu ümber on ja kellest ma tõesti tunnen, et nad tahavad olla sellised nagu nad on - igaüks veidi isemoodi aga kõik nii lõputult armsad ja head.
P.S. Mu kallis puukene ei jõuagi vist lehte minna sellel aastal aga väikesed pungad ja tibatillukesed lehed on juba täiesti olemas. Südames hakkas soe, kui seda ühel hommikul temast möödaudes märkasin.
