"...but sometimes it hurts instead..."

The storms are raging
On the rolling sea
And on the highway of regret
Though winds of change
Are blowing wild and free
You ain't seen nothing
Like me yet

I could make you happy
Make your dreams come true
Nothing that I wouldn't do
Go to the ends
Of the Earth for you
To make you feel my love, To make you feel my love
[Adele - Make U Feel My Love]

Ma arvan, kui ma nii solvunud ja õnnetu ei oleks, lõhuks ma vist pool enda elamist laiali suurest vihast. Ma vahel lihtsalt ei mõista, kuidas saab inimestel nii ükskõik olla ja kuidas on võimalik, et nad lihtsalt ühel hetkel enam ei hooli. Ja kõige kummalisem - see hoolimine saab otsa päeva pealt. Hommikul kell kuus paistab kõik veel suhteliselt korras ja siis õhtuks on kõik hoopis teisiti. No tõesti!!! Ma ei mõista. Ei mõista. Ei mõista. Ei mõista. Ma tean, ma tõenäoliselt mõtlen asja üle ja tirin ise enda maailma kuhugi väga pimedasse paika aga ma lihtsalt ei mõista. Ja kui ma ei mõista, jääb see kõik mind painama...

Kurat, ma ei või, kui valus on!!!

Miks on vaja ütelda asju, mida päriselt ei mõelda?! Asju, mida oleks saanud öelda palju, palju, PALJU varem?! Asju, mille algus on läbi mõeldud aga selle tagajärjed mitte?! Asju, millele võib olla nii mitu erinevat vastust arvestades neist vaid ühe võimalikuga?!

Ma lihtsalt ei oska olla praegu. Ei oska mitte mõtelda, kuigi lubasin, et just nii teengi, ei oska midagi ette võtta, et enam nii valus ei oleks, ei oska minna lasta...

Nutsin täna üle pika aja vihast ja solvumisest. Ja oleks see siis vähemalt ängigi vähendanud. Masendav! Aga ei, ei peagi ise ju ometi oma elu lihtsamaks elama. Milleks?!

Need on need hetked, millal ma tahaksin maailmas üle kõige C ja R ja O ja K juurde. Kui mulle nii hirmsasti haiget tehakse, tunnen ma teist mu kõige kallimad kõige rohkem puudust. Eriti irooniline on tegelikult ju aga see, et sellepärast, milliseks ma teiega koos kasvasin, olen ma ka praeguses seisus. Ja mul on lõppude lõpuks ükskõik, sest ma tean, et see on see, mis loeb. Mitte keegi, kes ise ka aru ei saa, kui palju ta haiget oskab teha.

Be sill my soul...

Ma olen viimasel ajal, eriti just viimastel päevadel, palju mõelnud sellele, kui vähe on vaja selleks, et keegi suudaks olla päriselt ja ausalt õnnelik. Aga samas kui palju selleks vaeva tuleb näha. Näiteks töökohas. Ma pole ammu nii rahul ja õnnelik olnud kui nüüd. Ma ei muretse pidevalt, ehkki selleks oleks rohkem põhjust kui varem. Ma ei lähe endast välja ja ma ei tunne ka kurjust ega vihastamist enam endas olgu oluord kuitahes morn ja lootusetu. Keegi minu ümber ei ole selline ja nii on ka endal seda raske tunda. Ja isegi kui kipub jonn peale, on seda häbi tunda või seda enam välja näidata. Samas tunnen ma aga ka väga selgelt, et see ei tule kaugeltki mitte niisama. Ma pean end ikkagi hooti sundima olema naeratav ja positiivne ka siis kui seda kohe kindlasti enam olla ei tahaks. Nii ka teised minu ümber, ma olen täiesti kindel. Milles aga erinevus - ma ei püüa seda teha üksi! Minu ümber on päevast päeva inimesed, kes ka just täpselt sedasi tahavad olla ja tööd teha. Mis aga põhiline - nad tahavad päriselt ka nii, see ei ole võlts. Ja meie juht ootabki meilt seda ning tunnustab. "Nad on minu inimesed, ja mina olen nende..." Ja omadega tahame me kõik olla parim osa meist endist.

Kui ma eile sellest kõigest mõeldes ja oma päevast vaimustuses olles lausa hõljusin koju, siis täpselt sama loogiline tundub see mõte mulle ka täna, kui ma tahaksin lihtsalt magamaminekut aina edasi lükata, et hommik ometi ei tuleks ja et nii pea ei tuleks veel minna. Ja see ongi minu jaoks see kõige suurem erinevus minu senise ja praeguse elu vahel.
A ja T on mõlemad minult küsinud, et mis saab nii erinev olla, et ma nõnda lausa säravat. Ja see vist ongi see, mis teeb Siin ja Seal töötamise nii erinevaks. Ma usun sellesse kõigesse just nende inimeste pärast, kes minu ümber on ja kellest ma tõesti tunnen, et nad tahavad olla sellised nagu nad on - igaüks veidi isemoodi aga kõik nii lõputult armsad ja head.




P.S. Mu kallis puukene ei jõuagi vist lehte minna sellel aastal aga väikesed pungad ja tibatillukesed lehed on juba täiesti olemas. Südames hakkas soe, kui seda ühel hommikul temast möödaudes märkasin.

"So you got me loving you girl"

You could love me or not
But either way I’ve got to
Wake up to face another day tomorrow morning
You could love me or not
But either way I’ve got the sunrise looking in my eyes
And i know i could love you or not
But either way you’ve got to
Wake up to face another day tomorrow morning
[Dub FX - Love Me Or Not]

Ma ei tea kuhu või kelle juurde ma oma hääle jätsin aga ma südamest loodan, et tee, mesi ja sidrun selle tagasi toovad. Samas aga ehk aitab see, et ma reaalselt rääkida ei saa mind siin taas häälekam olla, sest ma tõesti olen igatsenud end ka siin kuuldavaks teha.

Nii palju on juhtunud ja juhtumata jäänud, veel rohkem on muutunud või muutumatuks jäänud ja kõigest sellest saaks ja peaks ja ehk ka tuleks rääkida - lihtsalt keeruline on miskipärast. Jälle on lihtsalt blokk ees. Samas aga on vajadus selleks täiesti olemas. Või ehk olen ma nagu Sal-Saller, kes ainult siis õigeid ja häid sõnu suudab kõrvuti seada, kui midagi halvasti on. Ma tean, et paljust ei saa ega tohigi veel rääkida ja ehk ongi selle bloki taga just see, et ma peaksin väga valima, milles saan või ei saa kirjutada. Vale tundub enda sõnu tsenseerida. Jätta kirjutamata olulisi asju ja kirjutada asjadest, mis on vähemtähtsad. Siis aga ka nendest kirjutada valikuliselt, sest ühel või teisel viisil on nad seotud nendega, millest kirjutada ei saakski... Keeruline, keeruline, keeruline... Kõlab juba nii minu moodi, kas pole?

Aga mis siis vahepeal juhtunud on? Liiga palju ja samas nii vähe, kui aus olla. Muusikat on üsnagi palju olnud Biffy Clyro ja Hurts esirinnas. Muidugi ka Rock Cafe ja veel mõned mõnusad kontsertelamused. Teatrisse ei ole jõudnud ja sellest on kahju. Tööd olen palju teinud ja ma arvan, et niisama palju ka asju üle lasknud - kui mtte rohkemgi. Jällegi on mul korterinaabrid. Seekord kaks tüdrukut. Päris tore on ja nii teistmoodi kui poistega. Ma olen paljud asjad enda jaoks selgeks mõtelnud ja samas on nii palju asju ikka veel täiesti sassis, kui mtte enamgi veel segi kui nad varem olid. Ehk siis - mitte midagi suurt pole muutunud!

Aga ma luban, et kirjutan palju täpsemalt, kui saan kõigest jälle vabalt rääkida.