This girl I know needs some shelter
She don't believe anyone can help her
She's doing so much harm, doing so much damage
But you don't want to get involved
You tell her she can manage
And you can't change the way she feels
But you could put your arms around her
[Massive Attack - Protection]
Kuidas sina aru saad, et kellestki puudust tunned?
Minule on see üsna lihtne, tuleb välja. Ma hakkan seda inimest unes nägema. Jälle ja jälle ja jälle.
Eile näiteks nägin unes, et K on popiks tulevaseks emaks hakanud. Mitte, et ta seda olenemata püüdmisest või mittepüüdmisest nagunii juba on. Ja hommikul ei saanud ma kohe üldse mitte aru, kas see oli päriselt või ma nägingi seda unes. Sest nii hirmus tahtmine oli temast midagi kuulda. (See on muuseas ilmselge vihje sellele, et te neiu, võiksite kirjutada ka ehk miskit vahelduseks)
Tegelikult on see igatsemine viimasel ajal nii default tundeks saanud, et ei saa enam õieti arugi, kui see jälle peale tuleb. A Portugalis, R ja C Austraalias, K Norras, A Inglismaal ja DD lihtsalt nii kaugel kuidagi, et paha hakkab. Vahel tundub isegi O Pärnus kui teises maailma otsas. Mulle meeldib hulka rohkem väljavaade, et kõik mu kallid on mulle võimalikult ligi.
Ja nii siis ongi, et nad trügivad vägisi mulle unedesse. Tuleb isegi välja, et ma ei ole mitte ainuke. R täna just rääkis, kuidas ka tema poisse unes näeb. Ma vahel mõtlengi, et ehk on see massipsühhoos meil siia "mahajäänutel". Räägime neist, kes kaugel, nii tihti, et siis ongi nii, et ei saa neile mõtlemata või unes nägemata. Ja ega ma tegelikult tahakski neile mitte mõelda. Soojaks teeb seest ju mõte nendest...
Teile kõigile, kes te ära olete:
Armastan ja igatsen!
She don't believe anyone can help her
She's doing so much harm, doing so much damage
But you don't want to get involved
You tell her she can manage
And you can't change the way she feels
But you could put your arms around her
[Massive Attack - Protection]
Kuidas sina aru saad, et kellestki puudust tunned?
Minule on see üsna lihtne, tuleb välja. Ma hakkan seda inimest unes nägema. Jälle ja jälle ja jälle.
Eile näiteks nägin unes, et K on popiks tulevaseks emaks hakanud. Mitte, et ta seda olenemata püüdmisest või mittepüüdmisest nagunii juba on. Ja hommikul ei saanud ma kohe üldse mitte aru, kas see oli päriselt või ma nägingi seda unes. Sest nii hirmus tahtmine oli temast midagi kuulda. (See on muuseas ilmselge vihje sellele, et te neiu, võiksite kirjutada ka ehk miskit vahelduseks)
Tegelikult on see igatsemine viimasel ajal nii default tundeks saanud, et ei saa enam õieti arugi, kui see jälle peale tuleb. A Portugalis, R ja C Austraalias, K Norras, A Inglismaal ja DD lihtsalt nii kaugel kuidagi, et paha hakkab. Vahel tundub isegi O Pärnus kui teises maailma otsas. Mulle meeldib hulka rohkem väljavaade, et kõik mu kallid on mulle võimalikult ligi.
Ja nii siis ongi, et nad trügivad vägisi mulle unedesse. Tuleb isegi välja, et ma ei ole mitte ainuke. R täna just rääkis, kuidas ka tema poisse unes näeb. Ma vahel mõtlengi, et ehk on see massipsühhoos meil siia "mahajäänutel". Räägime neist, kes kaugel, nii tihti, et siis ongi nii, et ei saa neile mõtlemata või unes nägemata. Ja ega ma tegelikult tahakski neile mitte mõelda. Soojaks teeb seest ju mõte nendest...
Teile kõigile, kes te ära olete:
Armastan ja igatsen!
2 kommentaari:
Üks tulevane ema K ei ole väga popiks hakanud, küll aga on suur nagu emalaev, istub enamjaolt kodus, kogub ja/või valmistab vajalikke asju loodetavasti mai alguses saabuvale tirtsule, ootab, et plika end enne aprilli keskpaika ikka peaseisu pööraks ja hoiab pöialt, et ta ise seetõttu keisrist pääseks.
Vähemalt niipalju kui mina tean :)
Musid kallid paid soojalt (täna oli päris soe, päikse käes 19 kraadi!) Portugalimaalt!
Postita kommentaar