It’s all about making the best out of everything.

I’m sick of standing in your line
So now you’ll have to take it
Take this to heart
I will never let you fuck me over
Stop talking down to me your war is old
Your game is over
So here’s my coldest shoulder
[Blue October - Say It]

Tahaks praegu neiu E't tsiteerida, sest just nii ma mõtlengi hetkel!

"Kui loll on loll?
Piisavalt!"

Sest no tõesti! Kui palju võib samu vigu teha üks inimene?! Mitu korda usaldada ja siis aru saada, et täiesti õigustamatult?! Korduvalt aru saada ja mõista ning seda selleks, et saada üle lastud ja iseenesest mõistetavalt võetud?! Ikka uuesti ja uuesti ja uuesti täpselt sama moodi!

Alles eelmisel nädalal selgitasin, et kui ise süüdi ollakse, pole mõtet halada ja patja nutta, tuleb tegutseda ja vaeva näha, et asjad paraneksid. Nüüd siis jõuab karm tõde ka minu õuele. Jõudis pärale! Jah, aitäh! Võtan õppust, nüüd vist tõesti! Püüan vähemalt! Täna oli viimane katse ja püüd asju parandada ja mingitki mõtet selles kõiges leida. Ei taha? Ei saa aru? Hästi, mulle piisas nendest mitmest-mitmest-mitmest-mitmest-mitmest-mitmest... proovimisest ja pisaratest, mis nagunii mitte midagi ei maksnud ega väärt polnud.

Arghhhhhhh ma olen nii tige, et tahaks peksta või lõhkuda midagi. Kurat, kui loll ma ikka olen! Ei õpi oma vigadest, ei miks ma peaksingi?!

195

Ma arvan, et minu jaks sai eilsega otsa. Lihtsalt ei taha enam ja kõik. I'm done!

194

I’m scared of death
And I’m scared of living
I gave up on the past cause it’s unforgiving
I misplaced my trust
I watched my word begin to rust
I’m a balloon about to bust
I need a place for reliving. Still...
[Blue October - Picking Up Pieces]

Tundub, et nüüd on minu kord vabandama hakata... Ja kui D saab sellest aru, või ei saa, vahet pole, siis mõne teise puhul ma vist isegi ei vaevu. Ei tunne ennast sellepärast halvasti ka. Kas peaksingi?! Sest kõigele vaatamata on õhtul Limp Bizkit ja nautida tuleb kõike siis, kui see parajasti käes on. Hiljem pole millelgi enam sama lõhna, maitset ega tunnet küljes. Elu on lill ja täna õitseb ta minu aias!

Crash and burn

Lists, lists, lists

Nüüd on päris kindel, et mina olengi see, kes suudab kõikidest kõige rohkem plaane teha. Iseasi muidugi, kas ja kui palju neist ka teostuvad, aga ikkagi on plaanid. Täna näiteks, olen jõudnud juba kaks nimekirja koostada. Ja täiesti erinevat. Hea, et nad vähemalt omavahel ei lähe vastuollu, sest olgem ausad, on ka selliseid koostatud ja ilmtingimata mõlema täitumist oodatud.

Aga tegelikult ma ikkagi usun, et see on vahel ka ikka kasuks tulnud. Kui midagi silme ees, on ka asju õigem olulisuse järjekorda panna. Praegu näiteks. Praegu on mul paralleelselt sellega siin, lahti ka märkmik, mis on otsast otsani täis kirjutatud tegemata ent olulisi asju. Ja päris kindlasti oleksid pooled neist mul homseks juba meelest pühitud kui nad ei oleks mustvalgel kirjas seal. Ja nüüd siis edenebki vaikselt (aga järjekindlalt) tähtaegade list tegemata asjadest. Kuigi need tähtaegade nimekirjad on alati olnud just need kõige suurema läbikukkumisega, loodan ma siiski seekord midagigi selle pealt tehtud saada. Peab lihtsalt, sest väga hulluks asju ka minna ei saa lasta. Või on, et ei saa enam lasta väga palju hullemaks minna, sest väga hullud on nad juba ammu.

Kui nüüd oskaks ainult ise ka aru saada millisest otsast selle kõigega alustada.




Some things, apparently, are not meant to last...

Elame veel... Vist... Ma arvan... Päriselt ju ei tea... Lihtsalt, ikka veel on nii kohutavalt kahju. Njuuts...