03:17

Aga mis teie teete, kui und ei ole ja igav on?!

Lihtne ju!
Siis on Statoil ja kakao ja Haabneeme :)
Me like!

We are the angry and the desperate,
The hungry, and the cold,
We are the ones who kept quiet,
And always did what we were told.

Don’t hold me up now,
I can stand my own ground,
I don’t need your help now,
You will let me down, down, down!

Down!

25 and rising!

Isegi tuppa on tunda seda kuumust

Täna pole ju kuskil õhku!!! Ei kujuta ette kuidas on võimalik välja minna täna - isegi toas on ebameeldivalt palav. 25 kraadi! No andke andeks, mulle meeldib 15 - 20 märksa rohkem, palun jäägem sinna piiridesse! Ma saan ju aru, et ka külmaverelised ja kõigusoojased tahavad elada aga mis mul nendest... Mina pidavat ahju asemel olema. Mis mul siis suvel teha?!

Kuumusest krutib ära! Vett tahaks, külma vett! Päikese kätte tahaks - pruuniks tahaks! Aga homme :) Minust saab jälle šokolaad! Biokeemia lisagu vürtsi sellele...


H täna 31!!!

Me saame mõlemad juba vanaks... Ma nii igatsen neid meie veesõja-aegu, või noh niipalju kui ma mäletan ajast, kui ma viiene olin :P Mul on ilus ja hea ja tark vend!


Tekist saab täna lahti!

Kindlasti kohe! Mina ei jaksa enam surra palavusse öösel. Eile juba oli - õhkasin soojust! Varsti kolin vist põrandale ära hoopis, seal palju parem!





Kuumus tapab - kurat, kes mul käskis vastu päikest toa endale valida!

Ja ikka veel on Placebo kõrvus kumisemas - MÕNUS!

Pube vs. Sügeline

Eestlased armastavad rahvamasse, eestlased armastavad lähedust, eestlastele meeldib elada üksteisel seljas ning talluda teineteise jalgadel – mulle meeldib ka! Ma armastan, kui enda ümber tunnen inimeste hullust ja armastust, millegi abstraktse ja ebareaalse järgi, armastan, et nad armastavad siis kõike ja kõiki ning armastan ka tunnet, et oled osa millestki suuremast. Olgugi selleks suuremaks siis peata lambakari, kes kasvõi selleks hetkeks ainult on armunud laval võrratu väljanägevasse lauljasse, kitarristi ning turummide taga võrratut tööd tegevasse pikajuukselisse metsjeesusesse...

Selle nimel olen nõus olema kaetud higiga. Nii enda kui ka enamuse end ümbritsevate inimeste omaga. Olen nõus valutama terve järgmise päeva on vaest põlve ning surema janusse. Võin hingata teistest ülejäänud õhku ning selle puudumisel ka mitte midagi. Lihtsalt nii on hea olla õnnelik. Pole midagi võrratumat kui näha, et keegi kallis, on õnnelikum kui kunagi varem teda näinud oled, isegi kui endal on tunne, et hakkad kohe lahinal nutma, sest korraga valutadav nii selg, jalad kui ka iga viimane mõte, mis peast läbi käib... Sellele vaatamata oled õnnelik ning koju jõudes ja dušši alt tulles on lihtsalt jumalik mitte kohe uinuda vaid kuulata veel paar korda juba õhtu jooksul kuuldud lugusid.

Unedemaale jõudmiseks on vaja sellisel õhtul vaid neid käsi enda ümber ning üht lisatingimust...

Ka hommik on ilus. Ilus on vaikus, ilus on muusika, ilus on jogurtitops ja teetass, ilus on olla...

Ei, ma ei ole hulluks läinud, ma olen lihtsalt õnnelik!

Feel good inc.

Nauding mis nauding...

Nii ammu pole mänginud! Hea oli! Kohe tõsiselt hea! Kui vana seltskond kokku saab (no osaliselt vähemalt) ning nende seltsis ikka veel lõbus on... Maraton on tulemas, ma kohe tunnen seda. Või äkki on asi ka selles, et ma selle ise korraldada plaanin :) Enne võiks aga keegi hea inimene mulle teene teha ja suure toa diivani ära parandada – ootaks kätemerd!

Esmaspäev!

Mis ma selga panen!? Issand Jumal! Kui täna õue vaadata, ei julge vihmakeebita küll välja minna aga samas ei tohi ju ometi sadada kui Placebo Eestisse tuleb! Mis valemiga ma siis seal uste taga soojendust tegema hakkan – olge normaalsed, vihma käes juua pole eriti meeldiv!

Ei, tegelikult on selle riieteprobleemi taga see, et mul pole asju kuhugi panna – raha ja kaarte ja võtmeid. Mul pole ju taskutega riideid. Emmel on ikka vahel õigus ka – asjadele tuleb teha taskuid! Aga ehk on „Platcebohooral” midagi taskutega :P Tõenäoliselt on...

Pärnu!

A jõudis pärale! Ma tahan ka sinna! Aga ikka veel ei tea, mis valemiga ja mis finantsi eest ja kauaks ja oeh... Pärnu kutsub lihtsalt...

Kohe lähen kui võimalus avaneb, nii jääb J ka ahistamata ning talle õppimiseks aega :)

Ldölksdf – mõte jooksis ära...

***

Täna on raske mitte naeratada!

Teed hommikul silmad lahti ühe piltilusa tüdruku kõrval, jood hommikuteed ja piim ei saagi otsa... Peale eilset padusadu on väljas ka jälle ilus ja päike paistab. Õppima pole ka nii hirmus hakata miskipärast (mis ei tähenda aga muidugi seda, et palju just tehtud saaks). Ja peale pooleöist vihahoogu pole ka biokeemia praksid nii eemaletõukavad, isegi meeldivad tunduvad. Imelik on lausa. Karotenoidid porgandites pakuvad jälle huvi ja ka see, palju kasemahlas glükoosi on. Rääkimata siis sellest, et kromatogrammi on jälle päris tore ümber joonistada :P. Et siis ma otsustasin - ma olen imelik!

Ja häid uudiseid... Piletid on lõpuks käes! Ei, ega ma kahelnud hetkegi nende saamises. E on lihtsalt liiga usaldusväärne selleks. Aga neid lõpuks käes hoida on ka lahe. Tegelikult palju lahedam on nendega kaasatulnud postit. Nii vähe on ikka päeva ilusakstegemiseks tarvis.

Tegelikult on see hea tuju vist ka sellest, et ma lõpuks ometi (pärast kahepäevast laua taga istumist) õue sain. Oeh! Ilus on see Eestimaa ikka. Ja seda isegi linnas, ka majade vahel.

Mu puu on siis nüüdseks juba helekollane - õitest :( Mõned asjad võiksid ikka varakevadiseks jääda... Aga pole hullu, sügisel on ta jälle ilus - siis, kui ta teistest varem ennast maalima hakkab.




Poisid vist enam ei tulegi:( Et siis see suur vabadus on käes. No J on veel kodus aga kauaks sedagi... Ja olengi jälle üksi suure korteri vaimuks... Kusjuures enam polegi see nii hirmutav kui eelmisel aastal. Ma vist nende nädalavahetustega niipalju juba harjunud, et ei põegi suurt enam päris üksi jäämist. Muidugi hakkan mina ust lukustama. Etiti pärast seda, kui ühel hommikul "külla" taheti tulla... Masendav! Ma siiani pole suutnud välja mõelda, kes me ukse lahti tegi. Samas ega ma suurt kahetse ka, et vaatama ei läinud. On ikka peverte ma ütlen. Ühel on kardinaperverdid, teisel tolmuimejapervert, minul siis järelikult uksepervert!




Aga ikkagi ma naeratan täna palju, väga palju. Naeratan ja vaatan kuidas R mööda tuba patseerib ning mu muigamisest midagi välja lugeda ei oska :)



Varsti, õige varsti...

Puudutus

Neid sõnu ma loen
Neid, mis mulle ei kõla
Neid pilke ma näen
Neid, mis mu silmi ei otsi

Kõik selle kustutan meeltest
Kõik, mida vajaksin kuulmaks muusikat
Kõik selle rebin südamest
Kõik, mis vaja on nägemaks päikest

Neid puudutusi tajun
Neid, mis põletama peaksid kedagi teist
Neid hingetõmbeid tunnen
Neid, mis õhku annaksid teisele

Kõik selle lõikan välja
Kõik, mida vajaksin tundmaks end elus
Kõik selle lämmatan
Kõik, mille hingus mind toidaks

Just selline ma olengi, kui on kurb ja kuri...

M.

Mulle meeldib.
Meeldib, kui päike mind hommikul äratab ja tekk pole päris kadunud.
Meeldib, kui hommikune tee on magus.
Meeldib, kui kaisus muusikat saab kuulata.
Meeldib, kui saab jalutada käsikäes.
Meeldib, kui pühapäeval teeparandusi ei tehta.
Meeldib, kui mind korra aknast pilk heites ära tuntakse.
Meeldib, kui minuga on hea ka kõnelemata.
Meeldib, kui tähistaeva all jalutades vaid mõned üksikud autod ja teepuhastusmasinad mööda sõidavad.
Meeldib, kui kingad ei hõõru.
Meeldib, kui bussiga ei pea sõitma.
Meeldib kui ka pika päeva lõppedes ei saa naeratust näolt.
Meeldib, kui rõdul on soe istuda.
Meeldib, kui ...



Elu on ilus, sest nii mulle lihtsalt meeldib!