On the rolling sea
And on the highway of regret
Though winds of change
Are blowing wild and free
You ain't seen nothing
Like me yet
I could make you happy
Make your dreams come true
Nothing that I wouldn't do
Go to the ends
Of the Earth for you
To make you feel my love, To make you feel my love
[Adele - Make U Feel My Love]
Ma arvan, kui ma nii solvunud ja õnnetu ei oleks, lõhuks ma vist pool enda elamist laiali suurest vihast. Ma vahel lihtsalt ei mõista, kuidas saab inimestel nii ükskõik olla ja kuidas on võimalik, et nad lihtsalt ühel hetkel enam ei hooli. Ja kõige kummalisem - see hoolimine saab otsa päeva pealt. Hommikul kell kuus paistab kõik veel suhteliselt korras ja siis õhtuks on kõik hoopis teisiti. No tõesti!!! Ma ei mõista. Ei mõista. Ei mõista. Ei mõista. Ma tean, ma tõenäoliselt mõtlen asja üle ja tirin ise enda maailma kuhugi väga pimedasse paika aga ma lihtsalt ei mõista. Ja kui ma ei mõista, jääb see kõik mind painama...
Kurat, ma ei või, kui valus on!!!
Miks on vaja ütelda asju, mida päriselt ei mõelda?! Asju, mida oleks saanud öelda palju, palju, PALJU varem?! Asju, mille algus on läbi mõeldud aga selle tagajärjed mitte?! Asju, millele võib olla nii mitu erinevat vastust arvestades neist vaid ühe võimalikuga?!
Ma lihtsalt ei oska olla praegu. Ei oska mitte mõtelda, kuigi lubasin, et just nii teengi, ei oska midagi ette võtta, et enam nii valus ei oleks, ei oska minna lasta...
Nutsin täna üle pika aja vihast ja solvumisest. Ja oleks see siis vähemalt ängigi vähendanud. Masendav! Aga ei, ei peagi ise ju ometi oma elu lihtsamaks elama. Milleks?!
Need on need hetked, millal ma tahaksin maailmas üle kõige C ja R ja O ja K juurde. Kui mulle nii hirmsasti haiget tehakse, tunnen ma teist mu kõige kallimad kõige rohkem puudust. Eriti irooniline on tegelikult ju aga see, et sellepärast, milliseks ma teiega koos kasvasin, olen ma ka praeguses seisus. Ja mul on lõppude lõpuks ükskõik, sest ma tean, et see on see, mis loeb. Mitte keegi, kes ise ka aru ei saa, kui palju ta haiget oskab teha.
Kurat, ma ei või, kui valus on!!!
Miks on vaja ütelda asju, mida päriselt ei mõelda?! Asju, mida oleks saanud öelda palju, palju, PALJU varem?! Asju, mille algus on läbi mõeldud aga selle tagajärjed mitte?! Asju, millele võib olla nii mitu erinevat vastust arvestades neist vaid ühe võimalikuga?!
Ma lihtsalt ei oska olla praegu. Ei oska mitte mõtelda, kuigi lubasin, et just nii teengi, ei oska midagi ette võtta, et enam nii valus ei oleks, ei oska minna lasta...
Nutsin täna üle pika aja vihast ja solvumisest. Ja oleks see siis vähemalt ängigi vähendanud. Masendav! Aga ei, ei peagi ise ju ometi oma elu lihtsamaks elama. Milleks?!
Need on need hetked, millal ma tahaksin maailmas üle kõige C ja R ja O ja K juurde. Kui mulle nii hirmsasti haiget tehakse, tunnen ma teist mu kõige kallimad kõige rohkem puudust. Eriti irooniline on tegelikult ju aga see, et sellepärast, milliseks ma teiega koos kasvasin, olen ma ka praeguses seisus. Ja mul on lõppude lõpuks ükskõik, sest ma tean, et see on see, mis loeb. Mitte keegi, kes ise ka aru ei saa, kui palju ta haiget oskab teha.
