tainted love

How far will you go?
How deep is your love?
Your bodies bruised and on fire
Cant stop the world
Cant stop desire
And I cant turn around
And I cant turn around
[Gavin Rossdale - Can't Stop the World]

Kas peabki niiviisi tunduma?

Ses mõttes, et ei ole enam võlts vastata inimestele, kes küsivad kuidas läheb, et kõik on hästi nagu alati. Varem ma ei saanud päris nii, nüüd aga on see kuidagi nii loomulikuks muutunud. Muidugi on neid, kellele ma asjadest ju ausalt ka räägin aga enam ei tõsta ma sellise asja pärast näiteks telefonitoru kuulmaks kellegi lähedase ja kalli häält, et parem hakkaks. Pigem lülitan selle hoopis välja, et mitte keegi ei teaks, ei kuuleks, ei haletseks. Kui muidugi on just midagi nadisti. Ja ega häid uudiseid ka väga kilkama lähe. Sest jah... Kellele see siis päriselt oleks? Kõlab küüniliselt?! Ei ütleks tegelikult. Või ehk ei oska ma lihtsalt seda kõike päris täpselt sõnadesse panna. Sest tõesti, mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen ja näen ja kogen, et tegelikult ei huvita see mitte kedagi. Pigem vaadatakse sellele viltu, kui kellegi käekäigu pärast siiralt muret tunda. Ja olgu see nii minu põhimõtete ja tahtmiste ja plaanide vastu, ei saa ma ennast lahti raputada mõtlemast, et üksi pole selle nimel ka mõtet punnitada. Ja kõige kurvem selle juures on, et mul tekib iga päevaga üha tugevam tunne, et see ongi tegelikult see, mida peetakse silmas nn "täiskasvanuks" saamisest rääkides. Kui nii, siis ma nii südamest ei taha suureks saada. Sest olgu mis on aga kalgiks ma muutuda ei taha. Tahan hoopis, et minusse jääkski alatiseks vähemalt killuke seda naiivsust ja rikkumatust, mis paneb inimesi usaldama ja kinnisilmi otsuseid tegema, sest on ju ometi alati keegi, kellele toetuda ja kes mind kunagi kukkuda ei lase...

189

Nägin täna jälle T't unes...

Ja nüüdseks on sellest mõttest, et mida ma täpselt nägin alles ainult nii hägune mälestus, et kõike seda taastada on nii, nii, nii keeruline. Aga samas tahaks, sest see osa, mida ma mäletan, on mäletamist väärt... Haige, ma tean. Crap! T!

Mind ajab tegelikult hulluks teadmine, et ma tean praegu täpselt, mida ma tahaksin sellele sõnumile vastu saata või öelda ja ma lihtsalt ei oska seda kuidagi teha. Helistada, saata sõnum, helistada... P*****!

See on täpselt nagu A täna ütles, et kui sissepoole on nii palju, on välja seda öelda või tunda või kirjutada või kuidas iganes väljendada nii keeruline ja raske, võiks palju lihtsam olla. Jumala eest, nagu kaamli läbi nõelasilma ajamine...

188

Rääkisin ükspäev A'ga sellest, et igaühel on mingi asi, milles ta on hea. Olgu see siis joonistamine, laulmine, tantsimine või mida iganes muud. Ma nüüd siis veendusin taaskord, et minu "eriliseks andeks" on asjade edasilükkamine ja sellest tulenev ettearvatav ebaõnnestumine. Täna näiteks... Kuigi homme/täna on, või ma ei teagi - peaks olema, üsna suur ja oluline asi, pole mina seda veel isegi vaadanud mitte. Huvitav küll, kuidas mul homme sellega minna võiks?! Oh what a joy! Sest jah, selle asemel, et vaadata ja uurida näiteid on minul olnud vaja koristada, nõusid pesta, pesu pesta, arveid maksta, blogisid lugeda, trenniks aegu panna ja ma ei tea veel mida teha. Aga ainult mitte seda, mida vaja oleks teha. Ja nüüd siis, nüüd pean ma ennast pigem siin tühjaks kirjutama kui ikka veel asjatama hakkama. Ei ma ei ütle, et need kõik on ebaolulised asjad aga no vähemalt vahel harva võiks prioriteedid õigesti paika seada enda jaoks.

Asja ei tee muidugi paremaks asjaolu, et ma olen hommikust peale üritanud välja mõelda vastust sõnumile, mille öösel sain. Ma nüüd ei teagi, kas see oli joogisest peast või millest inspireeritud aga seest tegi nii soojaks ja palju ei puudunud, et väga härdaks oleksin muutunud. Ja ma lihtsalt ei oska midagi vastu saata sellele... Ei oska, ei oska, ei oska... Tahaks lihtsalt midagi õiget (!!!) sellele vastata aga aru ma ei taipa, miks see nii keeruline peab olema.

P*****!

Emotsionaalselt handicapped, tõsiselt!