clash

Ma ei mäletanudki enam kui tüütu on haige olla. Viies päev siis juba jah?! Ja eilse diagnoosi järgi siis taaskord oma lemmiktõvega küllili. Angiin! Just see mul veel puudu oligi. Mitte, et kodus olla hea ei oleks aga tegelikult on ikka tiba igav ka. Sest no olgem ausad, tubli ma nüüd küll ei viitsi või ei jaksa olla, ei teagi. Hea on tegelikult see, et ma saan võtta oma raamatu ja lihtsalt olla temaga. Sõveneda ja olla ja nautida... Ja ma tõesti tunnen, et see kõik on seda jama väärt. Aga miks ma siis ennast ei tunne sedasi?

Tegelikult on üldse kõik kuidagi lilleline praegu. Seda vist küll pigem läbi oma tuliuute lubade prisma vaadatuna aga siiski. Ma tõesti ei osanud laupäeva hommikul sellesse valgesse golfi istudes oodata, et juba tunni pärast võiksin ma päris ise igale poole sõita. Ja see tunne on nii pagana hea. Nii tõsiselt, tõsiselt, tõsiselt hea. Ja kogu see eksam tegelikult... Kuidagi hirmus keeruline on kirjeldada minu kas vedamist või naiivsusest tulenevat hästiminemist või kas tõesti seda, et mul tuligi nii hästi välja(?!). Ju vist ikka see viimane aga jah, mul on nüüd load ja Urrri peal rohelised kapsalehed teisi juhte minu eest hoiatamas. Ja kõik, mis ma teha oskan ja tahan on T'le suur suur aitäh öelda ja kui ma nii jänes ei oleks, kalli teha. Aga äkki teengi, ma ju pole talle veel plaati tagasi läinud viima...

Ja selles osas oligi mul õigus, et minust saab, nagu Õ'gi on, selline autojuht, kes saab oma tuju lihtsalt sõitmisega heaks teha. Nagu näiteks eile. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii solvunud oleksin olnud aga aitas rooli istumine ja sõitmine. Kuigi jah, ma ei sõitnud ju palju. Pigem vähe isegi. Aga parem hakkas. Kuigi jah, siiski ei saa ma endalt lahti raputada seda tobedat tunnet palutud viie minuti pärast - VIIE MINUTI. No tõesti! Aga ei ole minu hukka mõista või mitte mõista. Lihtsalt targem olla edaspidi.

Aga muidu. Muidu on tõesti elu lill ja seda ilma igasuguse irooniata.