soovide soovide soov

I remember feeling low
And I remember losing hope
And I remember all the feelings
And the day they stopped
[Our Lady Peace - Innocent]

Fucking hell, ma elan külmkapis!
Tõsiselt! Kui nüüd täpsemalt jagada, siis on köök sügavkülm ja ülejäänud toad see tavaline külm. Vannituba on aga see fancy osa nendest uuematest külmikutest, kuhu pannakse asjad kiireks jahutamiseks. Ehk siis see kõikge soojem osa meie korterist. Sest no ausalt, villased sokid ja kahekordne tekk ei peaks olema eelduseks külmast plagisevatele hammastele. Kurat, ma ei või!




Imelik, imelik, imelik!
Ah jaa, ARK on üks imelik koht! Tõesti kohe! Inimesed on seal mornid ja maas on mingid jooned, millest üle astuda ei või jne. Kuigi jah, need jooned ei ole nähtavad vaid kujuteldavad. Imelik, nii imelik. Aga asja juurde. Et siis jah, teooria on tehtud, nüüd siis veel oodata, et saaks ka sõidu ära teha ja seda tuleb oodata ainult... amm... 54 päeva. 14 veebruar, millal teie kõik oma musidega miilustate ja olete muidu toredad sõbrad ja asjad, teen mina oma ARK'i sõidueksamit. Ooo, ma nii ootan. My ass! Praegu tahaks ära teha. PRAEGU! Pääseks ka lõpuks sellest pagana ühise liiklemise mõnudest. Pffff!




Aga mis toimub?
Minu südamesse hakkab istutuma üks pisike tunne. Kuigi jah, see tunne saab usutavasti juba paari päeva pärast otsa, on seda tunnet siiski natukesekski tore kogeda. See tunne... See tunne on nimelt see jõulutunne. Ja kust ta siis sinna sai, võib ju küsida? Ühe reklaamiga tuli. Jah, just reklaamiga. Filmi reklaamiga. Polaarekspressi reklaamiga. See on minu meelest vaieldamatult üks parimaid jõululugusid üldse. Kes näinud ei ole, on paljust ilma jäänud. Ja kes on näinud, ja siis hetkekski ei kaalunud uuesti Jõuluvanasse uskuma hakata, nendel ei ole südant. Sellele jään ma kindlaks, kindlaks, nii kindlaks!




Ja minu jõulusoov, mida ma tahan tahta, on David Cooki plaat. Ta on nii hea...