I remember feeling low
And I remember losing hope
And I remember all the feelings
And the day they stopped
[Our Lady Peace - Innocent]
Fucking hell, ma elan külmkapis!
Tõsiselt! Kui nüüd täpsemalt jagada, siis on köök sügavkülm ja ülejäänud toad see tavaline külm. Vannituba on aga see fancy osa nendest uuematest külmikutest, kuhu pannakse asjad kiireks jahutamiseks. Ehk siis see kõikge soojem osa meie korterist. Sest no ausalt, villased sokid ja kahekordne tekk ei peaks olema eelduseks külmast plagisevatele hammastele. Kurat, ma ei või!
Imelik, imelik, imelik!
Ah jaa, ARK on üks imelik koht! Tõesti kohe! Inimesed on seal mornid ja maas on mingid jooned, millest üle astuda ei või jne. Kuigi jah, need jooned ei ole nähtavad vaid kujuteldavad. Imelik, nii imelik. Aga asja juurde. Et siis jah, teooria on tehtud, nüüd siis veel oodata, et saaks ka sõidu ära teha ja seda tuleb oodata ainult... amm... 54 päeva. 14 veebruar, millal teie kõik oma musidega miilustate ja olete muidu toredad sõbrad ja asjad, teen mina oma ARK'i sõidueksamit. Ooo, ma nii ootan. My ass! Praegu tahaks ära teha. PRAEGU! Pääseks ka lõpuks sellest pagana ühise liiklemise mõnudest. Pffff!
Aga mis toimub?
Minu südamesse hakkab istutuma üks pisike tunne. Kuigi jah, see tunne saab usutavasti juba paari päeva pärast otsa, on seda tunnet siiski natukesekski tore kogeda. See tunne... See tunne on nimelt see jõulutunne. Ja kust ta siis sinna sai, võib ju küsida? Ühe reklaamiga tuli. Jah, just reklaamiga. Filmi reklaamiga. Polaarekspressi reklaamiga. See on minu meelest vaieldamatult üks parimaid jõululugusid üldse. Kes näinud ei ole, on paljust ilma jäänud. Ja kes on näinud, ja siis hetkekski ei kaalunud uuesti Jõuluvanasse uskuma hakata, nendel ei ole südant. Sellele jään ma kindlaks, kindlaks, nii kindlaks!
Ja minu jõulusoov, mida ma tahan tahta, on David Cooki plaat. Ta on nii hea...
esmaspäev, 22. detsember 2008
laupäev, 20. detsember 2008
Ainult mina oskan...
I’m a loser baby, so why don’t you kill me?
[Beck - Loser]
Has it only been a year?!
Kuidas on küll võimalik, et aastatagused emotsioonid jälle jälle jälle üle pea keevad?! Ja mille nimel! Samas on aga tunne, et seekord ei lase ma iseendal endast võimust võtta. Keeruline? Ei, üldsegi mitte. Nimelt pean ma hakkama ennast jälle sundima. Ja mitte niisama naljalt vaid päris tõsiselt. Vaja, vaja, vaja hakkab jälle täie hooga pihta. Magada, magada, magada saab tema kindlaks kaaslaseks ja loodetavasti lõpeb see ainult väsinud, väsinud, väsinud olemisega.
Õnneks ei ole ma oma nukrutsemises teps mitte ainuke ja kõik minu pingutused ei ole pea kellelegi võõrad. Kõlab uskumatult? Vaevalt!
Ainus erinevus aga selle vahel, mis oli eelmisel aastal ja selle tunde vahel, mis mind täna valdas, on see, et ma kohe teps mitte ei oota seda selle aastast rahmimist. Tõesti ei oota! Ma tahan ainult, et see läbi saaks ometi, ometi, ometi. Aga ma tean, ma tõesti, tõesti, tõesti tean, et ma pean sellega hakkama saama.
Ja vaatamata sellele, et ma nii väga püüan ja pingutan selle nimel, jäävad siiski nii paljud kallid nägemata ja see annab aega mõtlemiseks [loe: ülemõtlemiseks] ja nüüd, kus jõul läheneb, ka igatsemiseks. Ja see ei meeldi mulle. Üldse kohe mitte. Ma tahan jälle minna Männikule aga ma ei julge. Ma kardan, et kui eelmine kord oli traumeeriv ja kurb, siis nüüd oleks veel hirmsam, sest... Jah, ma jätan selle lause parem targu lõpetamata... Jah...
Ja minu selles pidevalt täienevas vihikulehes jääb üha vähem ruumi utoopilistele asjadele ja see täitub tõsimeeli tehtud ning mõistusega võetavatest asjadest, mille täideviimine ei ole üldse mitte võimatu vaid lihtsalt aega- ja tahtmist nõudev.
Kõik, kõik, kõik see eelnev oleks palju parem, kui isegi vesi mu enesetunnet nullist madalamaks ei veaks. Ka 18 tundi und viimase 24 tunni jooksul ei ole seda parandanud. Magaks kõik selle halva enesetunde maha aga lihtsalt ei suuda enam. Homne tööleminek on ka tõsise küsimärgi all ja just selle pärast. Halb, halb, halb, nii tõsiselt halb on olla.
Ainus, ainus, ainus asi, see kõige ainumas, mis mu peas praegu jaksab ringi kedrata, on see lihtsalt geniaalne Beck'i lugu.
Armastan, armastan, armastan ülekõige oma haiget meelt!
[Beck - Loser]
Has it only been a year?!
Kuidas on küll võimalik, et aastatagused emotsioonid jälle jälle jälle üle pea keevad?! Ja mille nimel! Samas on aga tunne, et seekord ei lase ma iseendal endast võimust võtta. Keeruline? Ei, üldsegi mitte. Nimelt pean ma hakkama ennast jälle sundima. Ja mitte niisama naljalt vaid päris tõsiselt. Vaja, vaja, vaja hakkab jälle täie hooga pihta. Magada, magada, magada saab tema kindlaks kaaslaseks ja loodetavasti lõpeb see ainult väsinud, väsinud, väsinud olemisega.
Õnneks ei ole ma oma nukrutsemises teps mitte ainuke ja kõik minu pingutused ei ole pea kellelegi võõrad. Kõlab uskumatult? Vaevalt!
Ainus erinevus aga selle vahel, mis oli eelmisel aastal ja selle tunde vahel, mis mind täna valdas, on see, et ma kohe teps mitte ei oota seda selle aastast rahmimist. Tõesti ei oota! Ma tahan ainult, et see läbi saaks ometi, ometi, ometi. Aga ma tean, ma tõesti, tõesti, tõesti tean, et ma pean sellega hakkama saama.
Ja vaatamata sellele, et ma nii väga püüan ja pingutan selle nimel, jäävad siiski nii paljud kallid nägemata ja see annab aega mõtlemiseks [loe: ülemõtlemiseks] ja nüüd, kus jõul läheneb, ka igatsemiseks. Ja see ei meeldi mulle. Üldse kohe mitte. Ma tahan jälle minna Männikule aga ma ei julge. Ma kardan, et kui eelmine kord oli traumeeriv ja kurb, siis nüüd oleks veel hirmsam, sest... Jah, ma jätan selle lause parem targu lõpetamata... Jah...
Ja minu selles pidevalt täienevas vihikulehes jääb üha vähem ruumi utoopilistele asjadele ja see täitub tõsimeeli tehtud ning mõistusega võetavatest asjadest, mille täideviimine ei ole üldse mitte võimatu vaid lihtsalt aega- ja tahtmist nõudev.
Kõik, kõik, kõik see eelnev oleks palju parem, kui isegi vesi mu enesetunnet nullist madalamaks ei veaks. Ka 18 tundi und viimase 24 tunni jooksul ei ole seda parandanud. Magaks kõik selle halva enesetunde maha aga lihtsalt ei suuda enam. Homne tööleminek on ka tõsise küsimärgi all ja just selle pärast. Halb, halb, halb, nii tõsiselt halb on olla.
Ainus, ainus, ainus asi, see kõige ainumas, mis mu peas praegu jaksab ringi kedrata, on see lihtsalt geniaalne Beck'i lugu.
Armastan, armastan, armastan ülekõige oma haiget meelt!
kolmapäev, 3. detsember 2008
180
Und ei tule...
Jälle...
V-Ä-S-I-N-U-D
P.S. Reedel on The Sun'i uue plaadi esitlus. Ja laupäeval on e****
Jälle...
V-Ä-S-I-N-U-D
P.S. Reedel on The Sun'i uue plaadi esitlus. Ja laupäeval on e****
Tellimine:
Postitused (Atom)