esmaspäev, 11. august 2008

"We may rise and fall, but in the end we meet our fate together"

This one had it coming
This one found a vein
This one was an accident, but never gave me pain
This one was my fathers and
This one you can't see
This one had me scared to death,
But I guess I should be glad I'm not dead!!

[Stone Sour - Made Of Scars]

Rääkisin alles hiljuti A'ga, et millegipärast on kogunenud äraütlemata palju drafte asjadest, mis on küll kirja saanud aga mitte kunagi avalikuks tehtud. Kummaline on see tõesõna, sest tegelikult said ju need asjad just sellepärast kirjutatud, et nad öeldud saaksid. Täna siis, võin aga päris käsi südamel öelda, et selle viimase aja mõttejõupõua põhjuseks on puhas väsimus. Minus lihtsalt ei ole seda jõudu, et end veel õhtul kirjutama ka sundida. Töö ja haigla ja uued inimesed. Oeh, väsitav. Kirjutada isegi jaksan aga siis on mõtted nii segi ja pahumpidi, et nende sortimisega oleks lõpmata palju tegemist ja lihtsalt löön käega...




Vara üles, kähku tööle, nii see rikkus majja toodi. Yeah, right!

Hommikud on nüüdsest siis äratusega 06:00 (või siis 06:15) ja kojutulek nati peale nelja. Aga kui ma päris aus olen, siis selline režiim on hulka mõnusam kui poolest päevast tööle, poolest õhtust koju. Aga ikkagi on tööinimene väga nüri olla. Kus te siis olete, kõik te head ja tublid mehed, kellele ei meeldi, et nende naised tööl käivad?!

Ei, aga tegelikult on asjad suht ok isegi. Raske ja harjumatu veel on aga ei midagi ületamatut, ma arvan. Liiga vara on veel kekata või lootusi hellitada, see tuleb ajaga.




Mh, jah!

Autokooli esimene tund on ka homme. Kuigi jah, kaua seal ju olla ei saa - Kiri Sõbrale algab liiga vara selleks, et saaks lõpuni olla. Üldse on järgmised kaks nädalat muusikarohked, Märkamisaeg on ju juba järgmisel nädalal. Kõikse toredam uudis aga viimaste päevade jooksul on see, et A tuleb koju!!! Ma olin selle seose nende kontsertide ja tema kojutuleku vahel juba täiesti unustanud kui siis täna äkki plahvatas - A tuleb koju! Miss Ya!




Ega mul tegelikult enam palju olegi... Taaskord on päevakorral Made Of Scars ja seda kuulates hing kohe puhkab, ka mõtted.




Väike nukrus poeb veel aeg-ajalt hinge aga ma hakkan vist leppima juba. Mõistmiseni, tundub küll üha enam, ei jõua ma vist aga iialgi. Liiga ebanormaalne lihtsalt.

esmaspäev, 4. august 2008

vahel ju võib

Rahuldust ja rõõmu
Kibestunud elu sõõmu
Pidu, pisaraid ja verd
See kõik mis ei tapa
Tuult mu purjedele annab
Nii ma seilan seitset merd

[Smilers - Seilan 7 Merd]

Täitsa uskumatu kui palju asju võib korraga tegelikult juhtuda. Juba mõnda aega olen mõelnud ennast kokku võtta ja korralikult kõik ära rääkida aga iga kord tuleb midagi ette. Nüüd siis...

Viimase nädala, paariga on tõesti palju juhtunud. Kust küll alustada, isegi algust on nüüdseks juba raske välja mõelda.




Norra Norra Norra

Tuleb välja, et halvad uudised levivad tõesti kulutule kiirusega. Tunni ajaga olid kõik asjast teadlikud. Kummastav kuidas inimesed suudavad ise oma elu keeruliseks elada. Vähemalt on see lohutuseks, et ma pole ainuke, kes seda oskab. Oi, eks see kahjurõõm ole ikka kõige suurem rõõm. Ei, tegelikult pole see ei naljakas ega ka parastamist väärt. Kahju oli lihtsalt, väga. Jutt siis sellest, kuidas K'le plaanitud hüvastijätupidu kahe telefonikõnega ära jäetud sai. Mõttetu, nii mõttetu. Kõigi plaanid nurja ja sõidud ära jätta. Pidime ju kalendri tegema R, R ja H'ga ning ikka korraliku pralle korraldama. C pidi tulema (kõigest 5 tundi bussisõitu) ja ehk oleks ka O suutnud ikkagi lõpuks ära moosida... Hea uudis on aga see, et kõik lahenes. Just niisama kiiresti kui keerulisekski muutus ja loodetavasti palju õnnelikumalt. Kurb on ainult, et keegi nõnda kallis nüüd minust nii kaugel on ja kes teab, millal teda jällekord näha saab. Igatsen juba praegu. Kallis, kallis, kallis oled!




Mootor "A"

Nagu see H ja R'i külaskäigu õhtugi, on nii mõnigi õhtu möödunud R ja A seltsis. A on ikka tõesti "mootor". Ei saa mina normaalsel ajal magama kui tema tuleb. Aga nii hea on sedasi. Muusika ja haiged videod, filmid (millest mina muidugi poole maha magan) ja vein, jutt ja "rõdutamine" - see kõik on liiga hea lihtsalt. Nüüd on vaja otsida mõni hea d'n'b üritus ka veel ja minna ning ennast välja rabeleda koos. Enne veel aga üle vaadata väga karmi pilguga oma enda muusikavalik arvutist, sest sealt on liiga palju puudu. Tegelikult mul lihtsalt ei ole sõnu selle kõige väljendamiseks. Hea on lihtsalt. Nii hea, hea, hea!




09:52 ja kõik!

EFTE'ga on nüüdseks ka siis ühel pool. Ise tulin ära ja hea meelega. Lõpuks läksid asjad seal ikka väga käest ära. Kui alguses oli probleem sellest, et tööpäev algas täpselt(!!!) 08:50 ja lõppes täpselt(!!!) 17:00, siis viimasel nädalal oli ka see probleemiks juba, et ma lõuna ajal kontoris olles enda asjadega tegelesin. "Kui sa nagunii kontoris oled, võid ju tööasju vaadata pigem..." No mida põrgut!!! Ei, mul on hea meel, et sealt tulema sain, ausalt. Ainus, millest kahju on, on mõned inimesed K ja S põhiliselt, nemad olid täitsa toredad. Aga edasi tuleb minna. Ja ma lähengi. Oluliselt targema ja kogenenumana. Selle eest aitäh!

Samas on mul ju ikka veel see brittide asi ja siis ehk veel üks asi, mille kohta teisipäeval kuuleb ja siis võib-olla ka see M'i räägitud asi. Ma juba täitsa ootan. Aga kui juba jutuks tuli...

Brittidega on nüüd siis mul ka omad vistsad kätte saadud. Tore täitsa, nüüd muidugi, kui sellele tagant järgi mõtlen. Reedel oli siis vaja nad lennujaamast limusiini peale panna ja hotelli sõidutada. Kerge ülesanne, kas pole?! Ei, ei, ei... Mull vähemalt küll mitte.

Olin varem juba R'i ja K'ga kokku rääkinud, et nad viivad mu ära sinna. Hea oli, et R mulle enne helistas ja ütles, et lend hilineb. Sai siis juhiga ka räägitud ja suurem paanika ning lennujaamas passimine ära hoitud. Ära klaaritud ka see, et minule saadetud valeinfo järgi oli ainult üks auto (millest tulenevalt siis ka kaks pudelit vähem šampust, aga see selleks). Tore oli muidugi ka see, et hiljaks ei jäänud mitte üks lennuk vaid kaks, mis tähendas, et maandus korraga kolme lennuki asemel viis ja kogu see rahvahulk, kes neid vastu võtma oli tulnud, ummistas kogu ooteala. Nii tore on sedasi seista rahvahulgas ja lehvitada oma lipakaga.

Mehed olid aga selle eest imekenad black tie ja puha. Armas, armas, armas.

Kui ma nad siis suure surmaga kõik ka kahte autosse ära jagatud sain, sain ka ise minema. Seda muidugi suure ehmatusega, sest oma suures jahmerdamises kodus, olin šampad maha unustanud. Õnneks, õnneks, õnneks oli Rein (minu otsatu armastus talle) endale kaks pudelit autosse varunud ja nendega sai ka see päästetud. Aga ega sellega veel kaugeltki meie hädad lõppenud. Ei, ei, ei. Reinule ju polnud ometi hotelli nime öeldud, kuhu ta grupi viima pidi. Kui ka see telefonitsi klaaritud sai, uskusin ma tõesti, et asjadega on ühel pool selleks korraks. Mis aga välja tuli!? Inglismaalt Lätti saadetud info oli vigadest totaalselt tulvil. Hotell oli ka vale!!! Uniquestay Tallinna asemel oli minul infoks kirjas Metropol. Ja kes sealt autoga mööda on sõitnud vast teab kui tore sinna võib olla limusiini sisse ajada. Oojaaa, ja see ei teinud Reinu just õnnelikumaks. Aga andeks sain ja lõpuks naersime veel koos selle üle temaga. Ikkagi, minu otsatu armastus ja heameel tema poole. Ja ka R'le ka K'le, kelleta ma päris kindlasti oleks hulluks läinud seal lennujaamas ja pärast mööda linna kärutades.

Selle reedeõhtuse juraga oli laupäevane laskmaminek lausa lillepidu. Loodame, et seda on ka homne (tänane vist tegelikult juba) ärasaatmine. Aga limusiinidega uuele katsele siis reedel. Vähemalt on mul hea tuttav nüüd juures... Samas aga pean ma valmis olema sellisteks juradeks, niiet võtan seda pigem koolina ja tänu sellele on mul nüüd ka täiesti uus vidin kodus, mis mu pangas käimised peaks lihtsamaks muutma oluliselt. Elame näeme.




Sinised sussid ja kollane pall.

Ikka endiselt täidab minu päevadest ühe tunni neljas palat Mustamäe haigla intensiivraviosakonnas. Kõik on parem juba. Natukese haaval, aga ikkagi.




UudisedUudisedUudised

Uudiseid veel niipalju, et minust on saanud taaskord kooliõpilane. Autokooliõpilane. 13. august on esimene tund. Siis oskan sellest juba rohkem muljetada. Olen endale juba kaks lisatundide õpetajat sebinud ja usutavasti nende abiga saan ka asja selgemaks kui ainult neid 40 kohustuslikku sõidutundi kasutades ja ka lisatunde kulub nii vast vähem. Ma nii, nii, nii ootan.

Homme on D sünnipäev. Teda pole ka liiga kaua juba näinud. Homme ehk õnnestub. Igatsen piiritult.




P.S. Youtube on ikka väga kasutajasõbralik. Uudisvideode all oli esimene Disturber - Inside the Fire. Me like!