Post Blue

It’s in the water baby, it’s in the pills that pick you up
It’s in the water baby, it’s in the special way we fuck
It’s in the water baby, it’s in your family tree
It’s in the water baby, it’s between you and me
[Placebo - Post Blue]

Kas keegi palun seletaks mulle, kuidas see võimalik on!? Kuidas on võimalik, et see asi nii kapitaalselt (vabandage väljendamast) perse läks? Lihtsalt... Ma ei saa aru!

Kõndisin eile öösel kodu poole ja mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin. Nii kohutavalt solvav on selline asi. Ja täiesti ükskõik - täiesti. Valed, ainult valed, mitte midagi ei olnud tõsi. Ma tahaksin nii väga küsida. Ma tahaksin lihtsalt aru saada. Mõista vähimalgi määral aga ma ei saa, sest mitte ühtki natukenegi loogilist lahendust või seletust sellele ei paista. Kõik oleks nagu minu süü. Ja ometi ei tunne ma, et oleksin midagi teinud. Lihtsalt, valed ja julm ülelaskmine. Ei taha, ei oska, ei ole kunagi tähtis olnudki. Nii või? Ja siis olen mina see, kes on "nagunii juba edasi läinud". Hästi, kui Sa nii tahad, eilseni ei mõelnud mina küll veel nii... Kuidas, kuidas, KUIDAS Sa saad nii kuri ja julm olla?!

Eelnevast tulenevalt siis:
Päevapakkumine

Ära anda raamat. Philip Pullman His Dark Materials. Kõik kolm raamatut ühes köites. Ingliskeelne. Heas seisukorras. Hüljatud omaniku poolt. Pakkumine kehtib kuni sooviavalduste esitamise või tulesurmani.

Armas ja hea A, aitäh! Sa oled lihtsalt liiga... Aitäh!

As the ice comes down rivers start to bend

And if you think that I've been losing my way
That's because I'm slightly blinded
And if you think that I don't make too much sense
That's because I'm broken minded
Don't keep it...
Inside
If you believe it
Don't keep it all inside
[Stiltskin - Inside]

Ootamine teeb vanaks.

Lõpuks ometi. Nii hea on, kui on nii palju aega, et siia ka jõuab midagi kirjutada. Nii palju, nii palju, nii palju on juhtunud vahepeal, et ma isegi ei tea kas jaksan või tahangi kõigest rääkida.




See, mis oli:

Eelmine nädalavahetus oli nagu oodata võiski väga väga väga meeleolukas. Neljapäevast alates juba. K sünnipäev siis. Ta on ikka nii armas, kõige armsam üldse. Ja kuigi seal nii vähe sain olla, oli see kõike seda jooksmist väärt. Enne seda veel K juurest läbi ja padavai sünnipäevale. Ikkagi jäi tunne, et tulin liiga vara ära. Aga no kes saaks loobuda sellest, kui nii kena noormees kui seda on E sind pea-aegu koju saadab. Jah, tore oli.

Kuigi ma reedel oleksin tuhat korda parema meelega kodus surnud läksin siiski ja nautisin kõike täiel rinnal. Tüübid olid toredad ja R oma headuses ületas kõik. Hea küll, Venus oli p***. Aga no seda ju oligi oodata. Tore oli aga koju jõuda viieks ja kiruda päikest, et ta nii vara tõusma peab.

Laupäev. Nii raske, nii raske, nii raske oli tõusta. Aga ma sain hakkama. Ja päris edukalt. Päev ole kiire ja elamusterohke nagu iga teinegi aga õhtu oli mõnus. Tore on ennast lõdvaks lasta ja mõtted enda asjadest kõrvale suruda. Õhtu parimaks osaks oli vist C kõne, et ta on Tallinnas. Ja tuligi pärast minu eelmise õhtu kõnet. Lihtsalt. Ja tuligi. Ta saab ikka veel sõnadetagi aru...

Pühapäev - terve nädala parim päev.
Hommik oli raske nagu arvata oligi aga päev ise... H ja V käisid Tallinnas. Kompressori pannkoogid ja klaas õlut. Plaanid NKK kokkutulekuks ja Patareiks. God I missed them. Aga tõesti oli nendega koos hea olla. Isegi kui seda oli ainult paariks tunniks.
Ja koju ja koristama (küll mitte lõplikult) ja ootama.
Baila, baila, baila.
Mõnes mõttes oleks küll tahtnud kahekesi olla, ei oleks pidanud rõdul sosistama, aga samas oli ka nii tore. P tuli ja R ja K. Eestima Mälumäng õunapirukatega. Oo jaa. Kolmest voodisse. Hommikul ärgates ma päris kindlasti veel kaine ei olnud. Vähemalt autos küll nii ei tundunud.

Ja kassile ei saanud ka head aega öelda. Aga ma tõesti usun, et ta sai endale hea kodu.





Siis, kui keegi teine ei näe...

Muidu on kõik ikka samamoodi. Ainult haigla on veel rusuvamaks muutunud. Et siis elu on lill, mida ainult vahel kastma peab. A sõnad...
Aga ma arvan, et õige pea saab sellest kõigest kurvast ainult mälestus ja asjad lähevad iseenesest paremaks. Peavad lihtsalt minema. Lihtsalt ootama peab natukene. Ja veetma aega nendega, kellest on abi... Aitäh A, A ja muidugi R. Teie kolm oletegi need tõesti head.

Muuseas, see lugu, mida me taga oleme ajanud on hoopis Puddle of Mudd - Psycho. www.mania.ee on hea koht :P

Aga tegelikult on minu viimase aja armastus Stiltskin. Iga päev ja korduvalt, korduvalt korduvalt, korduvalt. Ühele mu kallile tuttavale mania fännile peaks see kindlasti meeldima ;) Mis sa arvad Rita?

156

Ma olen nüüd kaks korda juba selle nädala jooksul kinos käinud. Üks film oli hullem kui teine. Mõlema juures veetlesid mind pigem näitlejad kui sisu. Wanted siis James McAvoy ja Angelina Joliega ning Ironman Robert Downey Jr.'ga. Ja oligi nii nagu ma ootasin... Paar meeldivat stseeni ja Wantedi puhul ka päääääääris hää soundtrack. Aga nad täitsid oma eesmärki. Täielikult! Ma lihtsalt armastan suurelt ekraanilt filme vaadata. Pärnu all over again. Just love it.

Käisime R'ga istumas ka. Mõnus oli. Rääkisime nii palju, et lõpuks oligi tunne, et nüüd olen päris tühi. Rääkisime ja ta aitas lõpuks ometi mul omadega enam-vähem nulli jõuda. Ja selleks oli vaja ainult näiteid nagu veenide läbilõikamine ja juustuvõileivad. See võib kõlada kummaliselt aga just ainult seda oligi vaja. Seda ja Peep Vaini õpetussõnu... Muigama paneb.
Niisiis istusime, sõime ennast roppodavalt ümmarguseks ja jõudsime järeldusele, et see, mis meil on, on igaveseks. Ma ei püüa seda mitte ära sõnuda vaid lihtsalt olen õnnelik, et ma seda tõesti usun. Ja tema ongi vist ainuke, kelle puhul ma seda tõesti ka "usun". Armastan Sind, sa oled alati, alati, alati olemas.

Kui koju jõudsin, tuiskasin uksest sisse süümepiinadega, milliseid pole ammu tundnud - mu tibukallis oli nii kaua üksi olnud. Tõesõna, süümekad tahtsid ära tappa. Täna selle eest aga olin terve õhtu temaga ja seda kroonis ka nurrumaraton. Armas, armas, armas - nii armas. Tulge ja viige see nurrmootor kiiresti mu juurest ära, enne kui ma tõesti otsustan, et endalegi ühte sellist tahan.

Ja minu suur viha on ka nüüd lahtunud, mis ehk võib-olla mu viimasest postitusest välja natuke võis paista. Enam ma ei vihka inimesi, mitte kedagi neist. Ehk on süüdi Peep Vain aga ma vist lihtsalt tüdinesin ära. Samas võib asi ka selles olla, et mu unetundide arv on viimasel ajal kuidagi kahtlaselt väike olnud. Ja siin ma olen, selle asemel, et voodis uneleda, passin arvuti taga ja kirjutan blogi sissekannet. Tubli!

Head ööd ja armastust meie unedesse.

hate, pure hate

ma ei julgegi üldse kirjutama hakata. esiteks on nii kuradi palju juhtunud ja teiseks vihkan ma praegu kõiki. päriselt ka. kõiki! kõige rohkem aga neid, keda üle kõige armastama peaks. minge pikalt ja pidevalt "*****" Te kõik! ma tean siis nüüd, et teile ei saa kunagi kindel olla - MITTE KUNAGI! ma vihkan teid, nii kohutavalt vihkan! ja mul on ükskõik, et ma ei ole poliitiliselt korrektne, mind ei huvita, kui Te ennast puudutatuna tunnete, sest nii, nagu teile ei lähe mina korda, ei huvita enam mind see, kuidas Teie ennast tunnete.

aga Sind ma armastan, Sind, mu väike ja armas.