Lühendid ja ajaviitejulmus

Iialgi ei tohi väsida endale liiga tegemisest...

See on lihtsalt kummaline, kuidas ma vahel ennastki üllatada suudan. Eile näiteks... Ma kahtlen, et ma kunagi enda peale nii tige olen olnud kui siis. Ma lihtsalt suudan... jah, jah, jah suudan... blaah... never again ... NEVER!!!




Plekk-katuste hirm

Ja mul on nii suur kiusatus tibule nimi panna. Ma tean, et see on ju ainult kaheks nädalaks ja nagunii minu pandud nimi ei jääks, on ikkagi kuidagi kummaline elada koos kellegagi, kellel nime pole.

Kribuga olime tema vastu vist natuke kurjad. Kiskusime teda välja ja näperdasime. Hea, kui ta täna üldse välja julgeb oma nina pista. Armas on see pisike olevus ikkagi...

Paar tundi on veel tööl olla aga nii igatsen juba tema juurde. Hea küll, et pigem on see vist hirmust, et mis ta seal korda on saatnud, või vähemalt proovinud saata, aga ikkagi...




EKUK all over again!!!

Ja siin pole ka midagi targemat teha kui siia kirjutada... Mulle üldse kohe ei meeldi sedasi tööd teha. Või pigem töö tegemist mängida.

151

Breathe the pressure
Come play my game I'll test ya
Psychosomatic addict insane
Breathe the pressure
Come play my game I'll test ya
Psychosomatic addict insane

Come play my game
Inhale, inhale, you're the victim
Come play my game
Exhale, exhale, exhale

[The Prodigy - Breathe]

Tegelikult peaks vist magama, et ennast homseks katsumuste reaks ette valmistada aga hoopis mõnusam on siin istuda ja ennast klaviatuuri tühjaks valada...

Nii kaua pole seda teinud juba, et ennast lihtsalt tühjaks räägin... "Kirvega kurejahile" lõppes halvasti. Ei, mitte selles mõttes, et oleks halb tulemus tulnud, üldse mingit tulemust ei tulnud, õppejõud ei ilmunud lihtsalt kohale. Jah, just nii. Ja ongi sügisel üks rohkem vaja teha. Aga pole parata, elame veel. Lisa-aasta sain ka. See on hea. Nüüd kaks korda nulldeklaratsioon teha ja peakski ühel pool asjaga olema. Ma loodan!




Orjus alaku!

Tööinimeseks hakkasin! Tõusen hommikuti poole kaheksast ja veedan tunde kontoris konutades kuni lõpuks koju saan. Detailidesse ma targu ei lasku, sest siis ei saaks mind enam arvatavasti pidama. Eks ikka see lille ja elu asi.




Vaba aeg kuulub haiglale. Vihkan endiselt seda kohta. Kõik haiseb seal steriilsuse järgi ja on anonüümne. Kõrvalpalatites on seis sama halb kui seal neljandas, selle vahega, et seal on esimeses voodis keegi, kellest veel kuidagi lahti ei tahaks lasta.
Avastasin, et olen oma pere üks positiivsemaid inimesi. Poleks uskunud. Ei usu siiani.




Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi
Tantsuplatsil tallatakse hein...

Puhkasin. Olin ära. Oleksin vist siiani, kui homme poleks tööpäev. Otsuse minna, tegin täielikult hetke ajel ja olen õnnelik, et läksin. Sõitsin ja sõitsin ja sõitsin ja ootasin seda hetke, kui ükskord kohal olema ja kõik oligi nii hea ja palju paremgi veel kui ma ootasin. Koht on ikka täiesti sama veel, isegi voodi. Suurest joovastusest, vist, jäin esimesel õhtul kohe haigeks. 39 kraadini küündivale palavikule vaatamata sai käidud maailma parimas kohas söömas, joodud parima emmega (peale isikliku, muidugi) maailmas veini ja magatud, magatud, magatud.

Jaan tuli samuti - parimatega parimatest. Ei mingeid kohustusi hea olla, ei mingit kohustust valida sõnu, ei mingit koonerdamist millegagi. Massaaž - lihtsalt jumalik, uni pärast (peab mainima, et üle ootuste kallist) taksosõitu, mis mind päästis läbimärjaks saamisest - parem veel. Koju oli kahju tulla aga siin olla on hea.

150

Kirvega kurejahile, aitäh!

Ainult nii seda nimetada saabki. Ma ei oska mitte midagi ja ma lähen eksamile. Ja kõige hullem on see, et olgugi, et seal lubatakse kasutada kokkuvõtet, ei usu ma, et sellest suurt kasu saab olema. Ja kuigi see on selleks korraks siis viimane, ei ole kohe grammigi sellist tunnet. Täpselt selline tunne on nagu see semester kestaks veel igavesti.

Ma ei tea kas see on magamatusest või millest, aga mul on täiesti ükskõik juba. Lihtsalt lähen ja vaatan, mis saab. Saab, siis saab...

Aitäh R, Sa oled kõikidest kõige parem.

Hommikul...

Edasilükkamine on elu alus!

Mulle võiks auhinna anda asjade edasilükkamise eest. Ma olen lihtsalt meister selles. Kõik asjad lähevad edasilükkamise režiimile kui nad just kõrva ääres põletavalt ei karju. Isegi siis on võimalik nendega tegelikult veel natukene viivitada ja siis veel veidikene. Huvitav oleks teada kaua ma sellise käitumisega veel vastu pean, vaevalt, et väga kaua. Samas, ega otseselt tegemata pole siiani veel midagi jäänud, kõik saab lõppude lõpuks valmis, lihtsalt viivitusega. Täna näiteks. Istun juba teises kohvikus ja kell on alles 10:38. Ei, tegelikult oli plaan käia söömas ja siis kohvitassi taha õppima tulla aga näädsa, nad on siit neti ära korjanud, niiet ka kõige parema tahtmise juures ei saaks ma oma asju tehtud, sest materjalid on ju netis(!!!). Koju pole ka nagu suurt mõtet minna, sest ma jõuaksin just täpselt koju ja siis peaksin kohe minema hakkama. Proovipäevale siis.

Ma täitsa ootan tegelikult. Kuigi jah, see pole just mu unelmate koht aga siiski parem kui varasemad. Iseasi muidugi, kui ärkvel ma seal suudan püsida, sest miskipärast on minu keha otsustanud taaskord unest loobuda. Ikka kolm tundi, kaks tundi, neli tundi ja kaks tundi. Rohkem keeldub ta voodis püsima. Voodis ehk püsikski aga silmi kinni ei lase hoida. Tänane neli pool tundi on viimase paari nädala rekord. Päevasel ajal on kohvi nüüd siis minu parim sõber ja õhtuti mis iganes magada aitab. Selle kõrvalt võib aga elu suhteliselt ilusaks pidada.

078...

Vähemalt on nüüd see nädalavahetus möödas. Oeh, karm oli! Kuigi mulle meeldib sahmida ja ringi joosta, on kodus ikkagi parem. Ilmad olid ka just sellised, et oleks tahtnud palju parema meelega hoopis kuskil päikesevanne võtta ja natigi pruunimaks saada, kui et tegeleda ühe või teise pohmaka ravimisega. Väk! Samas on mul hästi kahju, et Nathaniga nii läks :( Aga vähemalt võib loota, et R temaga edasi suhtleb, mina küll suhtleks.

R'st rääkides... Panime nädalavahetusel oma reisiplaane ka paika ja üllatus-üllatus kuulus nende hulka ka London. Ei tea küll miks! Ma siiski kardan aga, et isegi väga oskusliku säästmise tulemusel ei saa see juhtuma enne järgmist aastanumbrit aga ei või kunagi teada. Lihtsalt nii tahaks ära siit. Vaatan ikka aeg-ajalt J pilte, mis ta Orkutisse üles paneb ja olen nii kade, et temaga koos sinna kaugele ei saanud minna. See on ju minu dream destination ometigi!

Ja asjade edasilükkamine muudkui toimib ja toimib. Kell on juba 11:06 ja tehtud ei ole ikka veel midagi...

Näeme jälle päikese heledamas joas.