... liiga ...

All God's children need travelling shoes
Drive your problems from here
All good people read good books
Now your conscience is clear
I hear you talk girl
Now your conscience is clear
[Tanita Tikaram - Twist in My Sobriety]

tegelikult ma õpin kogu selle aja füüsikalist keemiat...

mõte mul juba ammu uitab tegelikult ja siis tulevad pähe ka igasugused sellised mõtted, mis FK'ga kohe üldse mitte seotud ei ole. üks nendest on see, et ma ei mõista inimesi, kelle jaoks on sõprade jaoks sellised väljandid nagu "liiga tihti" või "liiga palju". arumaitaipa. mul on kolm sellist sõpra, kellega ma selles osas vist olen kõige sarnasem - mõlemad Riinud ja Orav. me räägime "liiga tihti" näeme igal võimalikul juhul ja oleme koosolles "liiga palju" koos. ma tean, sest helistasin just R'le ja suutsime mitte millestki "liiga kaua" rääkida ja leppida kokku, et järgmine kord kui näeme, oleme "liiga palju" koos.

usutavasti ma teen ülekohut kõigile oma meestele, et neid siia seltskonda ei liigita, aga neid näen ma niigi iga päev ja meil ei olegi enam vaja küsida "kuidas sul läheb?", sest seda on nagunii silmist ja olekust näha või sellest kuulda, kuidas K välisukse kinni tõmbab kui koju tuleb. see vist ongi see extended family, mille kohta mina kasutan sõna "sõber". nii palju on lihtsalt neid teisi inimesi, kes ka kõik on, aga kelle tegemised ei saaks mulle vast kunagi nii palju korda minema. muidugi satub aegajalt sinna "seltsi" ära ka teisi inimesi, kes sinna nagu esmapilgul ei kuulugi, aga kellest ka süda käsib hoolida. pikemas perspektiivis on aga nende käekäiku palju kergem kõrvalt emotsioonidega liialdamata vaadata. see on naljakas, kui hästi nende inimeste suhtes kehtib see "tooli" reegel, millega mina enda jaoks olen mõtestanud oma sõbrad ja tuttavad. isegi armastus mahub sellesse mudelisse. armastus tähtsate inimeste ja pere vastu.

milleni ma aga jõuda tahtsin oli see, et kas see "miski" (ärme siis lahterdame seda sõpruseks) siis tõesti on midaig nii erilist ja väärt säilitamist, kui mõnikord saab tema kohta kasutada selliseid omadusi nagu "liiga tihti", "liiga palju", "liiga kaua" jne. sest kui midagi on juba "liiga", siis on seda saanud küllastumiseni ja järelikult on ta oma aja ära elanud. siis ei aita enam see, et taandatakse ennast või midagi/kedagi teist mõneks ajaks. siis juba ongi asi hapu. ainus "liiga" vist, millest ma päris omade puhul aru saan on "liiga vähe"

142

kes kurat see oli, kes oma tõrvatilga minu meepotti ära kaotas?!!! tule võta tagasi, ja anna enda meepütt vastu. mul suht ükskõik, kui see on väiksem kui minu enda oma, lihtsalt tahaks seda "easy-going" meeleolu tagasi ja seda, et ka siis, kui kõik on nii jamasti kui jamasti veel saab, suudan naerda ja asju edasi teha. ema küsib juba ammu, et kas ma naeratada ka veel kunagi kavatsen ning minu stampvastus on, et kevadel... no mida põrgut, see olen ju mina!!! mismõttes ma ei plaani isegi enne rõõmsameelseks hakata kui kevadel?! tegelikult on üldse tunne, et kui ühe mu klassiõe blogi pealkiri on et "aegajalt masendav" siis mina võiksin panna "ikka ja endiselt masendav". üleeile näiteks, vaatasin kõik oma tähtajad üle ja otsustasin, mis järjekorras asju teha tuleks. oleks siis, et ma nendega ka algust tegin - yeah right! tänaseks on siis jälle plaanid - hakkan tubliks!

ilusatest asjadest ka... taasavastasin enda jaoks midagi/kedagi, mis/kes ammu on ununenud ning mõtestasin vist oma meeleolu kõige paremini kirjeldava laulu ka ümber. ja kaua see siis võttis?! poolteist aastat - m.a.s.e.n.d.a.v! aga 3 doors down on sellele vaatamata nüüd taaskord selles tipus, kus ta olema ka peab, eriti nende kryptonite - armastan.

neljapäeval oli patarei, ootasin, ja minu äranägemise järgi oli see igati mõnus üritus, ehk ainult inimesi oleks võinud rohkem olla. ideid ja häid mõtteid jagub, huvitav kuhu nende teostus jääb...

tööd tahaks mõnes mõttes juurde, samas vähemaks, mine sa võta kinni, aga R'ga mööda linna ringi tuulata oli ka lõbus ja huvitav. nüüd pean veel oma pühapäevase mineku peale ka mõtlema ja ongi kõik, igav on see elu.