I hear a voice in my mind
I know her face by heart
Heaven and earth are moving in my soul
I don't know where to start
Tell me, tell me, the words to define
The way I feel about someone so fine
How do you talk to an angel
How do you hold her close to where you are
How do you talk to an angel
It's like trying to catch a falling star
[The Heights - How Do You Talk To An Angel]
Selle asja nimi on lihtsalt nostalgia, Jamie Walters on lihtsalt liiga armas :P
Kui ma tagasi mõtlen sellesse aega, kui Pärnus elasin ja absoluutselt arvuti ja internetiühenduseta hakkama sain, siis nüüdseks on seda nii raske ette kujutada. Kuidas küll on võimalik, et ma mingi nii tühise asjaga nii hirmsasti olen ära harjunud. Arumaeitaipa! Täiesti võimatu. Aga ju see nädal on mulle siis kooliks olnud selles vallas. Eriti kõvasti jääb täenäoliselt meelde see, et muusikat ja datat võiks aeg-ajalt ikka kuskile püsivamasse kohta kirjutada kui seda on ainult oma kallima kõvaketas. Ei kesta seal asjad igavesti. Aga noh, hea uudis on vast, et nüüdsest on mul siis 40 giga asemel 120, mitte et see mind enne väga takistanud oleks millegi tegemisel. M on lihtsalt parim, ma e iväsi kordamast! Kummardus sulle ja kalli ka kauba peale kui R ikka lubab, usutavasti lubab :)
Mis aga selle arvutita oleku juures kõige hullem on, on see, et ma olen sunnitud olema vaikuses. Raadio ei ole see, mis oma muusika, telekas veel vähem. Ma igatsen oma muusika järgi nii väga...
K on sel nädalal ära kaugel maal. Esmaspäeva hommikul kondasime temaga koos esimese bussi peale ja mina siis emme juurde on tööd lõpetama ning tema lennukile. Kahju täitsa temast tegelikult. Nii pika maa tagant toimivat suhet hoida... Raske raske, ma arvan vähemalt. Ja eks ta ole seda isegi tunnistanud. Olemegi siis mina ja J ja H. Ja kui ma parajasti endal kopse välja ei köhi on asjad täitsa ilusad.
Mind kisub täna kuidagi naeratama. Homme tõotab küll ebameeldivalt pikk päev tulla ja nädalavahetusest loodetavasti pikemgi, sest juba esmaspäeval on järjekordsed tähtajad ja no neid ma ei lase enda arvutipuudusel kihva keerata. Aga tegelikult ma juba ootan homset õhtut, tõotab huvitav tulla. Ei saa öelda, et see midagi uut oleks aga äkki ikkagi. Ehk ma lihtsalt püüan optimistlik olla, kasvõi niisama, lihtsalt. Ma nimelt üritan taaskord oma lemmikteooriat rakendada, seda "elu on lill" oma. Ei ma ei ütle, et midagi pahasti oleks, ei olegi, lihtsalt äkki nii saab paremaks :P Maksimalist minus lööb välja praegu vist.
I know her face by heart
Heaven and earth are moving in my soul
I don't know where to start
Tell me, tell me, the words to define
The way I feel about someone so fine
How do you talk to an angel
How do you hold her close to where you are
How do you talk to an angel
It's like trying to catch a falling star
[The Heights - How Do You Talk To An Angel]
Selle asja nimi on lihtsalt nostalgia, Jamie Walters on lihtsalt liiga armas :P
Kui ma tagasi mõtlen sellesse aega, kui Pärnus elasin ja absoluutselt arvuti ja internetiühenduseta hakkama sain, siis nüüdseks on seda nii raske ette kujutada. Kuidas küll on võimalik, et ma mingi nii tühise asjaga nii hirmsasti olen ära harjunud. Arumaeitaipa! Täiesti võimatu. Aga ju see nädal on mulle siis kooliks olnud selles vallas. Eriti kõvasti jääb täenäoliselt meelde see, et muusikat ja datat võiks aeg-ajalt ikka kuskile püsivamasse kohta kirjutada kui seda on ainult oma kallima kõvaketas. Ei kesta seal asjad igavesti. Aga noh, hea uudis on vast, et nüüdsest on mul siis 40 giga asemel 120, mitte et see mind enne väga takistanud oleks millegi tegemisel. M on lihtsalt parim, ma e iväsi kordamast! Kummardus sulle ja kalli ka kauba peale kui R ikka lubab, usutavasti lubab :)
Mis aga selle arvutita oleku juures kõige hullem on, on see, et ma olen sunnitud olema vaikuses. Raadio ei ole see, mis oma muusika, telekas veel vähem. Ma igatsen oma muusika järgi nii väga...
K on sel nädalal ära kaugel maal. Esmaspäeva hommikul kondasime temaga koos esimese bussi peale ja mina siis emme juurde on tööd lõpetama ning tema lennukile. Kahju täitsa temast tegelikult. Nii pika maa tagant toimivat suhet hoida... Raske raske, ma arvan vähemalt. Ja eks ta ole seda isegi tunnistanud. Olemegi siis mina ja J ja H. Ja kui ma parajasti endal kopse välja ei köhi on asjad täitsa ilusad.
Mind kisub täna kuidagi naeratama. Homme tõotab küll ebameeldivalt pikk päev tulla ja nädalavahetusest loodetavasti pikemgi, sest juba esmaspäeval on järjekordsed tähtajad ja no neid ma ei lase enda arvutipuudusel kihva keerata. Aga tegelikult ma juba ootan homset õhtut, tõotab huvitav tulla. Ei saa öelda, et see midagi uut oleks aga äkki ikkagi. Ehk ma lihtsalt püüan optimistlik olla, kasvõi niisama, lihtsalt. Ma nimelt üritan taaskord oma lemmikteooriat rakendada, seda "elu on lill" oma. Ei ma ei ütle, et midagi pahasti oleks, ei olegi, lihtsalt äkki nii saab paremaks :P Maksimalist minus lööb välja praegu vist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar