Kui ma väike olin, kartsin hirmsasti trammidega sõita. Ei mäletagi enam miks, lihtsalt hirmus oli. Samas on mul eredad mälestused roheliste fooliumkorkidega hapupiimapudelitest, doktori vorstist ning Sämis ja Karepal veedetud suvedest. Naljakaid asju mäletame... Huvitav, kas ülikooliaeg mulle ka nii eredalt meelde jääb? Ma tean, et nii mõnedki inimesed jäävad, aga aeg kui selline...
Trammidega on tänaseks nõnda, et ainult nendega ma hea meelega sõidakski. Nad logisevad kuidagi mõnusasti ja ei ole ebanormaalsetest autojuhtidest nii häiritud kui seda on trollid ja bussid. Nii kõrged ei tundu nad mulle ka enam kui varem ning ikka endiselt on neil need kiftid rombidega sarved. Ma vaimustun ikka imelikest asjadest. Doktori vorst on endiselt mu lemmikute hulgas nagu ka hapupiim. Sämisse ja Karepale pole ainult enam ammu saanud - niu.
Täna sõidan kaks peatust trammiga. Enne seda aga terve pika maa bussi ja trolliga. Aga õnneks on I-pod... Pikk päev tuleb aga ma ootan täitsa.
Trammidega on tänaseks nõnda, et ainult nendega ma hea meelega sõidakski. Nad logisevad kuidagi mõnusasti ja ei ole ebanormaalsetest autojuhtidest nii häiritud kui seda on trollid ja bussid. Nii kõrged ei tundu nad mulle ka enam kui varem ning ikka endiselt on neil need kiftid rombidega sarved. Ma vaimustun ikka imelikest asjadest. Doktori vorst on endiselt mu lemmikute hulgas nagu ka hapupiim. Sämisse ja Karepale pole ainult enam ammu saanud - niu.
Täna sõidan kaks peatust trammiga. Enne seda aga terve pika maa bussi ja trolliga. Aga õnneks on I-pod... Pikk päev tuleb aga ma ootan täitsa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar