This one came from looking, this one opened twice...

"Kes tahab,
saab.
Kes püüab,
teeb.
Kes armastab,
elab."

Kahju on, et see läbi sai...




Veelkord päiksest, veelkord armastusest

Õue tahaks. Hommikul (või noh, päeval) mööda Kadriorgu kolades oli tunne nagu suvi oleks tagasi. Nii soe, nii mõnus, nii värske. Ja samas lehed. Jah, sügis on ja jääb mu lemmikuks. Tõenäoliselt alatiseks.

Miks ma küll varem pole sinna niimoodi sattunud? Oleks pidanud oluliselt varem võtma oma raamatu ja teki ja lihtsalt... Aga I'ga oli ka hea ja H-L'ga.




Want a bike, need a bike

Võimalikult võimsat, võimalikult kiiret. Ja trollid, trammid, bussid on minu jaoks tänasest jälgid. Ma ei saa lihtsalt aru, kas mulle on otsa ette kirjutatud, et mind võib lihtsalt torkima tulla või mida?! Ei ole tarvis minuga edasi rääkida, kui ma sulle ei vasta ja veel vähema on tarvis mulle siis oma joobnud rõvedaid käsi külge ajada!!! Ma vihkan number 4 trolli!

Nii minust saabki tüüpiline tibi, kelle jaoks on kõige olulisem mehe auto, sest pärast sellist kogemust, ei taha ma küll tükil ajal enam trolliga sõita

Heal me

This is something I can’t hide
Can’t throw it away
This is something I can’t fake




Rohkem polegi ju sõnu vaja...

Mõni päev tundub teist lihtsalt parem

Miks kõik füüsika õpetajad on ühesugused? Minul on olnud vähemalt. Kõik nad on olnud sellised, et ma kardan alati tundi minna, sest ei tea, kui piisavalt ma tähtsaid asju peast tean ja kui hästi ma toime tulen. Aga siis, kui olen millegagi toime tulnud, on ka nende kiitus või kasvõi heakskiitev muie juba rohkem, kui mõne teise õppejõu kiitus. Äkki on asi selles, et füüsika on minu jaoks raskem ju hiina keel, samas aga on ka neis kui inimestes midagi sarnast. Anyways... Suurvarik on nii lahe! Ta on neljas õpetaja minu elus, kellest ma loodan, et nad mõistavad, kui palju ma neile võlgu olen.

Baby, keep smiling!

Just kuulsin seda mingist gayfilmist mis taustaks mängib ja lihtsalt nii lihtne ja õige tundus...




"Sinuga on tõesti huvitav..."

Läksin vist natuke liiale, kui S'le täna ütlesin, et ta on lahe! Aga ta on. See kuidas ta suudab täiesti tõsise näoga nii teravalt öelda ja nii tabavalt. Ma ei oskagi seda seletada, kes kohal olid, need mõistavad (need muidugi, kes üldse aru said, kelle või mille kohta midagi öeldi). Meil R'ga oli igatahes raskusi on näo tõsiseks saamisega kasvõi niikauaks, et normaalset mänguplaani teha. Siiani on lõbus mõelda :P

Samas aga... Meil ei ole sõpru. Üks kõne mõlemale terve õhtu juuksul - masendav! Ja hakkamegi käima - mina ümber tema ja tema ümber minu. Ära lähme ka koos ja klubi teeme ka! Bussi juba ootasime koos ja pisarateni naersime :)

Hea on.

Häda ikka minuga, kui ma haige olen

Poleks ealeski uskunud, et miski nii hea nagu seda on mesi, võib mingist hetkest lihtsalt vastikuks muutuda. Tee ja piim samamoodi. Hullem veel, kui palavikust poolsegasena ja red bullist pooluimas turbojänesena mööda kooli ja raamatukogu konnata, on kodus nelja seina vahel tekkide ja fliiside sisse mähituna vahtida ja piima/tee/mee üledoos saada. Üldiselt poleks ju väga hullugi aga see, kuidas kõik on umbes, ei lase normaalselt elada. Ja kui lisada sellele enda soovil tekitatud (loodetavasti) ajutine kõnedefekt, ongi käes suht sita päeva retsept.

Tegelikult on mul hää meel, et otsustasin siiski hommikul kargu alla ajada ja Esindusse loivasin. Sain vähemalt midagigi tehtud ja herr Ö paistis ka meiega suht rahul olevat. Aplaus meile, me oleme siis järelikult tublid olnud. Palju uusi plaane ja senised suuremaks! Ei tea kuidas me seda kõike küll jaksame. Aga küll jaksame, selleks me ju olemegi.

Kogesin ka taaskord seda, kui lihtne on ikka kellegi teise tööd teha. Õudne oli kuulda tegelikult, kuidas R'i süüdistati mitte millegi tegemises. Kui ma päris aus olen, siis mina olen küll suht vähe näinud seda, kuidas ta lihtsalt niisama on ja millegagi ei rabele. Ja see, millised netilehed tal arvutis just parasjagu lahti on, kui ta oma tööd teeb... No kelle asi see on. Töö saab ju kõik tehtud ja selle arvelt talle lihtsalt kohustusi kaela suruda... No imelik oli lihtsalt kuulata seda.




Ma ei teagi nüüd...

Kas peaksin ennast halvemini tundma sellepärast, et mind kaasa ei tahetud või sellepärast, et lõpuks, kui ennast suht suure surmaga ikka kaasa vingusin, mind selle eest tänati. Ma ei olnud ju kuigi supportive seal... Aru ma ei taipa...




And there is a smile of smiles...

Mulle meeldivad andekad inimesed. Eriti siis, kui nende andest küll teadlik oled ent see siis aeg-ajalt lihtsalt välja lööb. Sellepärast R vist armsaid asju eriti tihti ei teegi, muidu arvaksid kõik, et ta ongi armas ja hea. Tegelikult ju ongi, ainult et kõik seda alati ei tea, ja need, kes ka teavad, võtavad seda iseenesest mõistetavana. Aga vahel, hästi harva, kui ta seda meile meelde tuletab, on see lihtsalt nii armas...

Ja jah, ma tean, ma ajan segast, aga veel toimumata ürituste pärast ei saa kõigest rääkida. Lihtsalt, R on vahel hea.

pretty, pretty, shiny, shiny

Aga vahel on vaja

Minu arvates piisavalt harva, aga ma ikkagi suudan olla ka uus ja särav. Ei teagi, kas asi on uutes asjades või minus endas, ent aeg-ajalt on tunne, et olen ikka tüüpiline naine, kellele uue kulina ostmine ja külgeriputamine kohe väga hästi mõjub. Kuigi jah, rahakotti jäänud augu lappimine pole siis selle õhtu teema aga kui sellest üle saada, võib kohe paar päeva oma taasleitud uues armastuses mõnuleda ja täiesti ära unustada, et millalgi tuleb väljakäidud raha eest ka lõivu maksta.

Madagascar will be forever

Aga ma ei teadnudki, et "doggystyle" on tsenseerimist vajav sõna...




Kes ütles, et pole võimalik ennast ise kõdistada?!

On! Näiteks vihmaga kõndida mööda kallakut ja kogu vesi, mis su jalgade alt mööda tuhiseb, endale tennistesse kahlata. Nii kõdi hakkab. No muidu on ka naljakas aga see, et kõdi on, on kõige naljakam. Mis aga enam naljakas ei olnud, oli see, kuidas kõik Revalid pärast vihma täis olid ja kuidas vihma ja päiksega ei leidnudki me vikerkaart.




Never happened...





Avastasin taaskord, et mulle ei loe kohati üldse materjaalsed väärtused. Kui kasti asju kuhjasin, ei mõtlnud ma korrakski nende hinnale ja ka siis jättis tegelikult täiesti külmaks, kui esimese reaktsioonina pärast selle üleandmist prahvatati, et ei kujutata ette, kui kalliks see mulle läks. No läks... Ja siis? Sa ise oled ju ka kallis, oluliselt väärtuslikum, kui misiganes sinna kasti sai pistetud.




15 aastat

1. september oli sel aastal tähtis. Mitte et muidu selle tähtsust vähem hindaksin aga sel aastal oli selle juures ka juubelihõngu. Meil sai nimelt 15 aastat. Raineril ja Kaupol ja Riinul ja Jannol ja minul. Nii kahju oli tegelikult, et kedagi neist ei näinud tol päeval aga selle eest olin ühel pisema ent ümmargusema numbriga juubeliga tüdrukul meeles. Lilli on alati mõnus saada.

15 aastat!!! Uskumatu tegelikult... Vana inimese tunne tuleb peale lausa. Kuidagi kummaline on mõelda, et mäletan nii kaugele aega tagasi :P Aga südame alt läheb ka meeletult soojaks, kui mõtlen, et samas ei ole just palju neid inimesi, kes saaksid öelda, et peale esimest klassi koos minekut on nad ka veel 15 aasta pärast nii lähedased kui seda oleme meie.

Palju õnne meile, me oleme ägedad!