reede, 11. jaanuar 2008

A life less frightening

[0:24]
Aga tegelikult on mul suhteliselt ükskõik, mis homme saab...

Täna võttis see siis ainult südaööni aega, kui taaskord sellele järeldusele jõudsin. Ja ikka endiselt meeldivad mulle inimesed, kes viitsivad/tahavad/jaksavad kirjutada, sest ega ikka veel pole kadunud kuskile tunne, et mul ju mitte midagi suurt teha tegelikult ei ole ja mille muuga ma ikka enda aega sistustaksin siis, kui mitte teiste mõtetega... Ei, tegelikult on see lihtsalt nii hea võimalus leida see 15 minutit, et eemale saada sellest jamast, mis konspektist lugeda tuleb.

Kui matemaatiline statistika minu jaoks täna oma haripunkti saavutas, mõtlesin järsku, et igatsen aega, kui öösiti õppides akent lahti hoidsin nii, et vahel tuba nõnda külmaks läks, et pidin jopet ja kindaid kandma. Ja siis need akna peal tehtud suitsud, mis ma arvan, et toas tehes oleks sama välja teinud, sest enamus suitsu tuli ju nagunii tuppa. Oh jah, nostalgia...

Samas on see ju ainult hea märk, sest siis olin ma oluliselt tublim kui olen praegu. Oh, kui ma ometi samamoodi viitsiksin kui siis.




[4:48]
Enam ei ole ükskõik, kohe üldse mitte. Nüüd valitseb mu peas lihtsalt selline segadus, et hulluks tahaks minna. See ülesannete lahendamine ei olnud kohe üldse mitte hea idee. Oh jah...

Aga tegelikult polegi tubli olla nii jube. Lihtsalt teha tuleb, mis tarvis. IRW, tegelikult räägin ma seda praegu, kui ükski tulemus veel käes pole. Kui eksamihinded pärale hakkavad jõudma, vaatame mis juttu ma siis ajan, ehk kui palju minu enda arvates "tubli" olemisest ka kasu on olnud.

Ainult kolm tundi veel ülesannete lahendamiseks...

Homne tulgu ilus...

Kommentaare ei ole: