dreaming the day away ...

"...but sometimes it hurts instead..."

2011-11-15T01:20:00.000+02:00

The storms are raging
On the rolling sea
And on the highway of regret
Though winds of change
Are blowing wild and free
You ain't seen nothing
Like me yet

I could make you happy
Make your dreams come true
Nothing that I wouldn't do
Go to the ends
Of the Earth for you
To make you feel my love, To make you feel my love
[Adele - Make U Feel My Love]

Ma arvan, kui ma nii solvunud ja õnnetu ei oleks, lõhuks ma vist pool enda elamist laiali suurest vihast. Ma vahel lihtsalt ei mõista, kuidas saab inimestel nii ükskõik olla ja kuidas on võimalik, et nad lihtsalt ühel hetkel enam ei hooli. Ja kõige kummalisem - see hoolimine saab otsa päeva pealt. Hommikul kell kuus paistab kõik veel suhteliselt korras ja siis õhtuks on kõik hoopis teisiti. No tõesti!!! Ma ei mõista. Ei mõista. Ei mõista. Ei mõista. Ma tean, ma tõenäoliselt mõtlen asja üle ja tirin ise enda maailma kuhugi väga pimedasse paika aga ma lihtsalt ei mõista. Ja kui ma ei mõista, jääb see kõik mind painama...

Kurat, ma ei või, kui valus on!!!

Miks on vaja ütelda asju, mida päriselt ei mõelda?! Asju, mida oleks saanud öelda palju, palju, PALJU varem?! Asju, mille algus on läbi mõeldud aga selle tagajärjed mitte?! Asju, millele võib olla nii mitu erinevat vastust arvestades neist vaid ühe võimalikuga?!

Ma lihtsalt ei oska olla praegu. Ei oska mitte mõtelda, kuigi lubasin, et just nii teengi, ei oska midagi ette võtta, et enam nii valus ei oleks, ei oska minna lasta...

Nutsin täna üle pika aja vihast ja solvumisest. Ja oleks see siis vähemalt ängigi vähendanud. Masendav! Aga ei, ei peagi ise ju ometi oma elu lihtsamaks elama. Milleks?!

Need on need hetked, millal ma tahaksin maailmas üle kõige C ja R ja O ja K juurde. Kui mulle nii hirmsasti haiget tehakse, tunnen ma teist mu kõige kallimad kõige rohkem puudust. Eriti irooniline on tegelikult ju aga see, et sellepärast, milliseks ma teiega koos kasvasin, olen ma ka praeguses seisus. Ja mul on lõppude lõpuks ükskõik, sest ma tean, et see on see, mis loeb. Mitte keegi, kes ise ka aru ei saa, kui palju ta haiget oskab teha.

Be sill my soul...

2011-05-06T00:21:00.000+03:00

Ma olen viimasel ajal, eriti just viimastel päevadel, palju mõelnud sellele, kui vähe on vaja selleks, et keegi suudaks olla päriselt ja ausalt õnnelik. Aga samas kui palju selleks vaeva tuleb näha. Näiteks töökohas. Ma pole ammu nii rahul ja õnnelik olnud kui nüüd. Ma ei muretse pidevalt, ehkki selleks oleks rohkem põhjust kui varem. Ma ei lähe endast välja ja ma ei tunne ka kurjust ega vihastamist enam endas olgu oluord kuitahes morn ja lootusetu. Keegi minu ümber ei ole selline ja nii on ka endal seda raske tunda. Ja isegi kui kipub jonn peale, on seda häbi tunda või seda enam välja näidata. Samas tunnen ma aga ka väga selgelt, et see ei tule kaugeltki mitte niisama. Ma pean end ikkagi hooti sundima olema naeratav ja positiivne ka siis kui seda kohe kindlasti enam olla ei tahaks. Nii ka teised minu ümber, ma olen täiesti kindel. Milles aga erinevus - ma ei püüa seda teha üksi! Minu ümber on päevast päeva inimesed, kes ka just täpselt sedasi tahavad olla ja tööd teha. Mis aga põhiline - nad tahavad päriselt ka nii, see ei ole võlts. Ja meie juht ootabki meilt seda ning tunnustab. "Nad on minu inimesed, ja mina olen nende..." Ja omadega tahame me kõik olla parim osa meist endist.

Kui ma eile sellest kõigest mõeldes ja oma päevast vaimustuses olles lausa hõljusin koju, siis täpselt sama loogiline tundub see mõte mulle ka täna, kui ma tahaksin lihtsalt magamaminekut aina edasi lükata, et hommik ometi ei tuleks ja et nii pea ei tuleks veel minna. Ja see ongi minu jaoks see kõige suurem erinevus minu senise ja praeguse elu vahel.
A ja T on mõlemad minult küsinud, et mis saab nii erinev olla, et ma nõnda lausa säravat. Ja see vist ongi see, mis teeb Siin ja Seal töötamise nii erinevaks. Ma usun sellesse kõigesse just nende inimeste pärast, kes minu ümber on ja kellest ma tõesti tunnen, et nad tahavad olla sellised nagu nad on - igaüks veidi isemoodi aga kõik nii lõputult armsad ja head.

P.S. Mu kallis puukene ei jõuagi vist lehte minna sellel aastal aga väikesed pungad ja tibatillukesed lehed on juba täiesti olemas. Südames hakkas soe, kui seda ühel hommikul temast möödaudes märkasin.

"So you got me loving you girl"

2011-02-06T16:41:00.001+02:00

You could love me or not
But either way I’ve got to
Wake up to face another day tomorrow morning
You could love me or not
But either way I’ve got the sunrise looking in my eyes
And i know i could love you or not
But either way you’ve got to
Wake up to face another day tomorrow morning
[Dub FX - Love Me Or Not]

Ma ei tea kuhu või kelle juurde ma oma hääle jätsin aga ma südamest loodan, et tee, mesi ja sidrun selle tagasi toovad. Samas aga ehk aitab see, et ma reaalselt rääkida ei saa mind siin taas häälekam olla, sest ma tõesti olen igatsenud end ka siin kuuldavaks teha.

Nii palju on juhtunud ja juhtumata jäänud, veel rohkem on muutunud või muutumatuks jäänud ja kõigest sellest saaks ja peaks ja ehk ka tuleks rääkida - lihtsalt keeruline on miskipärast. Jälle on lihtsalt blokk ees. Samas aga on vajadus selleks täiesti olemas. Või ehk olen ma nagu Sal-Saller, kes ainult siis õigeid ja häid sõnu suudab kõrvuti seada, kui midagi halvasti on. Ma tean, et paljust ei saa ega tohigi veel rääkida ja ehk ongi selle bloki taga just see, et ma peaksin väga valima, milles saan või ei saa kirjutada. Vale tundub enda sõnu tsenseerida. Jätta kirjutamata olulisi asju ja kirjutada asjadest, mis on vähemtähtsad. Siis aga ka nendest kirjutada valikuliselt, sest ühel või teisel viisil on nad seotud nendega, millest kirjutada ei saakski... Keeruline, keeruline, keeruline... Kõlab juba nii minu moodi, kas pole?

Aga mis siis vahepeal juhtunud on? Liiga palju ja samas nii vähe, kui aus olla. Muusikat on üsnagi palju olnud Biffy Clyro ja Hurts esirinnas. Muidugi ka Rock Cafe ja veel mõned mõnusad kontsertelamused. Teatrisse ei ole jõudnud ja sellest on kahju. Tööd olen palju teinud ja ma arvan, et niisama palju ka asju üle lasknud - kui mtte rohkemgi. Jällegi on mul korterinaabrid. Seekord kaks tüdrukut. Päris tore on ja nii teistmoodi kui poistega. Ma olen paljud asjad enda jaoks selgeks mõtelnud ja samas on nii palju asju ikka veel täiesti sassis, kui mtte enamgi veel segi kui nad varem olid. Ehk siis - mitte midagi suurt pole muutunud!

Aga ma luban, et kirjutan palju täpsemalt, kui saan kõigest jälle vabalt rääkida.

Igatsusest ja igatsemisest

2010-03-25T19:12:00.000+02:00

This girl I know needs some shelter
She don't believe anyone can help her
She's doing so much harm, doing so much damage
But you don't want to get involved
You tell her she can manage
And you can't change the way she feels
But you could put your arms around her
[Massive Attack - Protection]

Kuidas sina aru saad, et kellestki puudust tunned?

Minule on see üsna lihtne, tuleb välja. Ma hakkan seda inimest unes nägema. Jälle ja jälle ja jälle.

Eile näiteks nägin unes, et K on popiks tulevaseks emaks hakanud. Mitte, et ta seda olenemata püüdmisest või mittepüüdmisest nagunii juba on. Ja hommikul ei saanud ma kohe üldse mitte aru, kas see oli päriselt või ma nägingi seda unes. Sest nii hirmus tahtmine oli temast midagi kuulda. (See on muuseas ilmselge vihje sellele, et te neiu, võiksite kirjutada ka ehk miskit vahelduseks)

Tegelikult on see igatsemine viimasel ajal nii default tundeks saanud, et ei saa enam õieti arugi, kui see jälle peale tuleb. A Portugalis, R ja C Austraalias, K Norras, A Inglismaal ja DD lihtsalt nii kaugel kuidagi, et paha hakkab. Vahel tundub isegi O Pärnus kui teises maailma otsas. Mulle meeldib hulka rohkem väljavaade, et kõik mu kallid on mulle võimalikult ligi.

Ja nii siis ongi, et nad trügivad vägisi mulle unedesse. Tuleb isegi välja, et ma ei ole mitte ainuke. R täna just rääkis, kuidas ka tema poisse unes näeb. Ma vahel mõtlengi, et ehk on see massipsühhoos meil siia "mahajäänutel". Räägime neist, kes kaugel, nii tihti, et siis ongi nii, et ei saa neile mõtlemata või unes nägemata. Ja ega ma tegelikult tahakski neile mitte mõelda. Soojaks teeb seest ju mõte nendest...

Teile kõigile, kes te ära olete:

Armastan ja igatsen!

2010-02-23T10:34:00.002+02:00

mul on nii OK-SEN-DA-MI-SE-NI nendest inimestest, kes selle lume pärast ainult vinguvad ja vingudav ja vin-gu-vad! kas see sitt kolib taevasse tagasi teie vingumise peale või??? tra võtke labidad kätte ja kaevake ise ka natuke, hakkab kergem meil kõigil!

TRAMAIVÕI!!!

FAIL FAIL FAIL

2010-01-11T15:56:00.000+02:00

Define your meanin' of fun
Is it fuckin' druggin' or guns?
I feel the heat comin' off of the blacktop
And so get ready for another one

Let's take a trip on memory lane
The words circulate in my brain
You can treat this like another all the same
But don't cry like a bitch when you feel the pain
[Sick Puppies - You're Going Down]

Üles-alla-üles-alla-üles... Minu meeleolu siis. Kui ma paremini ei teaks, kahtlustaksin selles hormoone või mida iganes aga me ju kõik teame millest kogu see jama - minu pidevast ent järjekindlast asjade edasilükkamisest ja nüüd siis tagajärgedega elamisest. Või siis ka nende edasilükkamisest. Täiesti katastroofiline seis on muuseas. Aga ikkagi on mul üsna ükskõik. Vähemalt väliselt. Halb hakkab mõttest, et ma justkui ei tahakski et see kõik otsa saaks. Tõesti, füüsiliselt hakkab halb sellest lausa. Viha tekitab, et üks ja vist ka ainuke asi, milles ma suudan konstantselt järjekindel olla, on fail'imine.

Even in the daylight, shine on

2009-12-08T00:32:00.000+02:00

Ma mõtlen vahel, et kas see, et siia üha raskem on enda hinge tühjaks valada tuleb sellest, et enam ei juhtu nii palju asju, millest tahaks ennast tühjaks rääkida või teiega jagada. Siis jälle on on aga selliseid õhtuid nagu näiteks Patarei X, millest võiks küll lõputult rääkida aga ikkagi ei taha/suuda/saa. Ja kui selle jõu kuskilt lõpuks leiangi, tundub kõik nii keerulisena seletada, et jätan selle paremat aega ootama, mida enamasti aga ei tulegi. Seekord siis teisiti...

Patarei X - Pulmad ja Matused.

Ehk siis matsime oma armastatud Patarei ja laulatasime igaveseks (või siis sessi lõpuni) keemiku ja energeetiku. Kurb oli ja väga tore korraga. Matuste ajal tundsin klompi kurku tõusvat aga pulmas ja pulmapeol oli nii hea, et kell sai way too early 5 ja tuli koristama hakata.

Ma ei mäleta, millal ma viimati nii joogine oleksin pidanud olema aga ei olnud või millal mu jalad viimati nii palju tuld välja lõid või millal ma viimati nii palju naerda sain. Hea oli kõiki neid inimesi näha ja kallistada, kallistada, kallistada. Mõni mees oli ju lausa Võrust kohale tulnud meie pärast. Luv Baby... Samas oli ka palju uusi nägusid, niiet päris lootusetu ei tundugi, et ehk kutsutakse meid vanasid ka järgmisel aastal mõnele keemikute ja energeetikute ühisele üritusele. Ja ma arvan, et me läheksime. Ainult selle hommikuse mitte koristamise pärast juba läheksime.

Ja kõigele sellele väsimusele ja koogile seal seinal vaatamata piserdasin ma ikkagi taksoga koju sõites nukrusest, et enam ei ole sellist organiseerimist ja ei ole sellist rapsimist, ei ole enam sellist hommikust unega võitlemist ja koristamist. K ütles oma kõnes õigesti - parim aeg ülikoolist. Oligi, ma arvan.

Roosamanna

2009-11-24T00:54:00.000+02:00

Oleks vist aeg oma puhkusest kokkuvõtet tegema asuda. Homme ju ikkagi tööle jälle. Ei oota. Üldse kohe mitte. Juba ainuüksi mõte kaheksast viieni elurütmi sisseelamisest tekitab külmavärinaid. Brrrr! Samas jälle puhkusest mõelda on mõnus, üle mõistuse mõnus lausa. Olid peod, nägin sõpru, tegin lollusi, magasin hommikuti sisse või siis välja, sain kodus olla. Mida veel tahta?!
Ainus vist, mida ei jõudnud, oli koolis käia. Kahju peaks olema sellest vist aga kahjutunne see kindlasti ei ole, mis mulle nagu näpuga meelekohale trummeldaks. Kohusetunne ehk? Ei tea, seda tunnet ka nagu väga ei mäleta. Süütunne pigem. See vist ongi. Ja ma isegi ei vaevu enam mingeid lubadusi andma, et edaspidi olen tublim jne. Vaevalt. Tuleb aga tunnistada, et motivatsioon on kuidagi kahtlaselt kõrgeks kerkinud viimasel ajal. Hakkan vist ka ise oma sõnadele tähelepanu pöörama.

Aga varsti on jõulud ja aastavahetus ja siis on jälle natuke aega kergem hingata, loodetavasti vähemalt. Ega ei saa ju oma elu keeruliseks elamata. Enne homset on aga veel üks öö ja hulk head muusikat, mida kuulata. Sellepärast ongi vist nii hea ja helesinine või roosa tunne - roosamanna.

When my mind stops thinking

2009-11-21T14:55:00.000+02:00

My hands are tied behind my back

Ja ma kuulan, ja kuulan, ja kuulan. Üle hulga aja on taaskord tunne, et midagi hingele. Kui ka minul oleks selline label nagu A'l on soundtrack of my life, siis see lugu maanduks kindlasti kohe sinna. Seest võtab õõnsaks lihtsalt, nii ilus on. Ja kes mind vähegi teavad, need ei arvaks ealeski minu südamest sellist lugu leidvat. Vot aga vahel on ka minul nõrkushetked... Kui seda nii saab nimetada. Tegelikult üldse midagi kummalist on toimumas, sest minu viimase aja avastused ei ole kohe üldse enam minulikud. Näiteks see.

Selline imelik soe tunne on tegelikult minuga kaasas olnud umbes viimase nädala, kui mu kallid kõik jälle kodus on. Hea on olla, kui tead, et O on kõrvaltoas ja et R'i nägemiseks ei ole vaja ei Pärnusse sõita ega teda Norrast tagasi oodata. Kui nüüd veel C ka järgmisel nädalal Tallinnas on, võibki elu vahelduseks ilusaks pidada. Ma lihtsalt vajan neid enda ümber. Armastus on vist selle asja nimi.

Kui veel selle nädalavahetuse tralli ka ilusasti vastu peaks, võiks vist jälle rahuliku südamega tööle minna. Ja iga kord, kui tekib tunne taas peaga vastu seina joosta, saab siis lihtsalt mõelda, et puhkuse ajal on kõik palju, palju, palju parem ja ilusam.

a kiss from you...

2009-11-15T23:51:00.000+02:00

Kui nii hästi ei mäletaks, ei usuks vist ise ka. Lihtsalt üle mõistuse sürr! Kui sellest piisaks asjade seletamiseks, siis ma vist rohkemat selle nädalavahetuse kohta ei kirjutakski. Aga ei piisa ju. Ma olen siis nüüdseks reedest peale umbes seitsme tunnise unega ja ega ei paista ka, et sellele lähiajal lisa tuleks, sest lihtsalt ei tahagi. On see siis üleväsimusest või millest iganes.

Kaks sünnipäeva, rumm ja laimid ja coca, R ruudus ja musta lamba rännak mööda kopli trammi rööpaid, "seksikas" taksosõit, varahommikune äratuskõne, jalutuskäik politseijaoskonda ja vapruse värinad, autoautoautoautoautoautoautoooooooo, junk, tädi A, õnnitlusi 85-ndaks juubeliks, tervitusnaps, kühvel ja hari, Öö Chicagos ja Seljakotid selga ja Linda ja... , ekskursioon, külmkülmkülm/palavpalavpalavkuum, wtf!!!, unetus, vaprus taas, Pärnu, kodukodukodu, üks suuremat sorti sasipundar.

Nüüd sai selgemaks?!

Didn't think so.

Ehk siis taaskord, kes teab, see teab ja kellel suurem huvi, ma lihtsalt ei jaksaks seda kõike siia kirja panna. Vaevalt et kõik seda kannatakski...

tühjus

2009-10-23T20:06:00.004+03:00

Ma ütlen mõttes siia välja kõik kõige hirmsamad sõimusõnad ja roppused ja vandumised, mida ma tean. Ma ei taha enam hea olla ja aru saada ja leppida. Mul on lihtsalt kõrini. Ja vabandada ei kavatse ma ka enam mitte.

See vastik tühi tunne võiks lihtsalt ära minna minu seest...

Fuck off! Ma vihkan praegu ja ei tea kui kaua veel edaspidigi!

All smiles and sunshine

2009-08-03T23:25:00.000+03:00

Wake up and face me
Don't play dead 'cause maybe
Someday I will walk away and say
You disappoint me
Maybe you're better off this way
[A Perfect Circle - Passive]

Ärgata hommikul vara vara ja vahtida oma arvutiekraaniga tõtt. Just sellised minu vabade päevade varahommikud ongi. Murettekitav, vähemalt. Aga ma lohutan ennast sellega, et ma tahaks teha nii paljusid asju, milleks praegu lihtsalt vahendid puuduvad. Aga reedest, reedest jälle. Või siis laupäevast.

Ilus on elu juures praegu see, et ma armastan kooselu mehega, kes õhtuti õlle asemel veini joob. DD ütleks selle peale, et pean kiiremas korras temaga kokku kolima aga vaevalt see tõelisuseks kunagi saaks. Ei tea, kas ma seda tegelikkuses tahaksingi.
Ja mitte nii ilus on, et keegi kallis, minuga lihtsalt ei räägi. Sain aru, made your point, nüüd tahaks teada, mis valesti ka on?!

Üsna niru on olla tegelikult. Ehk just sellepärast, et ei teegi midagi. Mis aga asja juures kõige huvitavam, raha läheb sedasi isegi rohkem. Ja ongi jälle asjadega nii, et mida ei ole, on võimalused asju teha või kuhugi minna. Ja samas on kuidagi hästi ka jälle. Rääkisin eile üle hulga aja R'ga ja no seal on midagi teisiti kui kellegi teisega. Pole vahet kui palju on möödas viimasest rääkimisest 15 minutit või mitu nädalat, isegi kuud, kõik on ikkagi kuidagi samamoodi. Ja seda isegi siis, kui kõik on täiesti teisiti. See on lihtsalt nii kodune, kuidas ma ennast temaga tunnen. Kodu, kodu, kodu... Sellised asjad ja praegune O siin elamine paneb mind nii väga Pärnut igatsema. Koju tahaks, sinna Pärnu koju. Oma majja ja aeda ja lehtla alla ja gararaaži (ei, ma ei eksinud kirjapildiga. kes teab, see teab) ja randa, randa, randa...

Ja nii siis ongi, mu elu koosneb tööst, teiste inimeste elule kaasaelamisest ja enda omast unistamisest. Tahaks rohkemat, palju rohkemat, aga selleks peaks ka ise rohkem tegema. Aga ma ei anna lubadusi, ei otsi vabandusi ega tee kaugeleulatuvaid järeldusi sellest, mis oli, on või tulema peaks. Ainuke asi, mis ma teha oskan, on algusest peale hakata ja vaadata, mis järjest tuleb.

Uinuda hilja hilja, et hommikud oleksid võimalikult rasked ning et tööleminek võimalikult palju edasi lükkuks. Just sellised minu vabade päevade hilisõhtud ongi. Ja tegelikult on üsna OK sedasi, sest teisiti ma lihtlsalt ei oska ega vist tahagi osata.

Rabarock 2009

2009-06-15T23:04:00.001+03:00

Et siis nädalavahetus...

Kas ühest sõnast piisab? Rabarock siis. Hea, hea, hea, nii hea!

Juba algusest peale oli kõik õige. Soovitused ja näpunäited sellistelt Rabarocki veteranidelt nagu C ja O - igati olulised ju. Hommikul sai normaalsel ajal üles ka ning seda isegi väga suurte pingutusteta minu suureks üllatuseks. Siis veel viimased kallid enne minekut ja pisarad, et musikallid meiega ei tule. Edasi juba poetrett, mis oodatust ikka oluliselt vähem aega võttis ning arve, mis samamoodi üsna pisike lõpuks tuli. Ja siis teele. Viljandi maantee äärest veel paar hääletajat ka peale, sest no kuidas sa jätad tee äärde poisid, kellel ilmselgelt sama tee jalge all. Ja siis juba nii mõnigi ekstreemne möödasõit ja kohal me olimegi.
Telki mina endiselt ei taha ega oskagi tahta korralikult üles panna. Enne vist ei õpigi, ma arvan, kui endale päris oma saan. Aga jah, lisaks enda kohale oli ju vaja kuidagi veel kinni hoida kohta veel kolmele telgile ja ikka väga nõme oli kella neljani oma asjadega niiviisi laiutada, et inimesed väga nõutult meie ülber jalutasid ja oma telke kuskile paigutada üritasid. Aga no tehtud sai seegi ja keegi ei jäänud heast kohast ilma. Tuleb ju tunnistada, et koht oli tõepoolest väga, väga, väga hea, eriti kui vihma sadama hakkas.
Ja siis pärast tunnist käepaela sabas seismist südaööni ainult head muusikat! Jumalik, ma ütlen.

Laupäeva kohta on üldse raske midagi rääkida. Kõik oli lihtsalt üsna sürr. Asju millest jutustada oleks nagu palju aga samas asju, millest ma rääkida päriselt ka saaksin või tahaksingi, on vähe ja need ei anna nagunii kõike seda edasi, mis ma päriselt tunnen.
Muidugi ei saa mainimata jätta seda meeletut ja jätkuvat, jätkuvat, jätkuvat vihma, mis kogu telklaagri ja kontsertala üheks suureks mülkaks muutis. Ega seda, kuidas ei olnud võimalik üleni uppumata isegi mitte teise telki jõuda. Ja ometi ka ju soojamaratoni, mis poiste telgis oli.
Päeva ja ehk kogu elamuse parimaks ostuks tunnistan siiani oma kummikud (ja ehk ka A nänni, mis vist jäävadki minu kätte kopitama, kui minus just mingi erakordne allaheitlikkus ei tärka äkitselt). Ja muidugi, muidugi, muidugi see muusika, muusika, muusika. Ma lihtsalt armastan seda kogemust ikka veel ja tagant järgi ka veel kaua, kaua, kaua, ma arvan. Ja siis muidugi see kompliment mille M mulle tegi, mul on nii kuradi kahju, et ma ta kontakte ei võtnud ikkagi. Damn, see tšikk oli nii lahe. R ja K rõõmustage, see on midagi teile :P.
Nüüd tahaks veel seda ka teada, miks S mind ikkagi üles ajas enne kui ta minema hakkas öösel ja enne seda ka. Armas, aga segadusse ajab see ka mind, väga kohe! Sürr, sürr, sürr! Nii sürr!

Ja siis koju! Kodu on üks äraütlemata hea koht. Eriti kui seal on soe vesi ja pesumasin ja pehme, kuiv voodi. Magada, magada, magada. Tõesti ainult magada! Ehk unedes kestab see kõik kauem.

Ning viimaks note to self: järgmisel aastal kaasa kindlasti talvejope, kindad ning kummikud! Sääsetõrje ei jookseks ka mööda külgi alla. Ja veel rohkem kodutööd!

Ja ma nii väga oleks tahtnud selle postituse ette mõne väga hea loo panna Rabarocki mõnelt esinejalt aga ma lihtsalt ei suutnud valida, sest kõik nad olid täpselt see, mis tunne mul seal oli. Ja see peaks väga hästi selgitama, kui sassis minu peas praegu kõik on. Ei tea veel kui kauaks aga mõneks ajaks kindlasti.

Armastan, armastan, armastan...

2009-06-12T00:43:00.003+03:00

Kell on palju ja homme on vaja vara ärgata aga nende kahega siin niisama istuda ja lihtsalt olla on nii palju parem.

Oootan homset, ootan ülehomset, ootan, ootan, ootan...

Varsti on sellest kõigest täpselt aasta. Seda ei oota, nagu ei oodanud ka kümnendat maid. Loodetavasti see, mis tuleb, on lihtsam kui see, mis oli.

197

2009-06-08T21:47:00.002+03:00

Täna tahaks südamest tervele maailmale tule otsa panna aga ma luban, et teen seda alles siis, kui olen vähemalt pool oma sisemusest patja nutnud ja karjunud.

It’s all about making the best out of everything.

2009-05-25T23:02:00.000+03:00

I’m sick of standing in your line
So now you’ll have to take it
Take this to heart
I will never let you fuck me over
Stop talking down to me your war is old
Your game is over
So here’s my coldest shoulder
[Blue October - Say It]

Tahaks praegu neiu E't tsiteerida, sest just nii ma mõtlengi hetkel!

"Kui loll on loll?
Piisavalt!"

Sest no tõesti! Kui palju võib samu vigu teha üks inimene?! Mitu korda usaldada ja siis aru saada, et täiesti õigustamatult?! Korduvalt aru saada ja mõista ning seda selleks, et saada üle lastud ja iseenesest mõistetavalt võetud?! Ikka uuesti ja uuesti ja uuesti täpselt sama moodi!

Alles eelmisel nädalal selgitasin, et kui ise süüdi ollakse, pole mõtet halada ja patja nutta, tuleb tegutseda ja vaeva näha, et asjad paraneksid. Nüüd siis jõuab karm tõde ka minu õuele. Jõudis pärale! Jah, aitäh! Võtan õppust, nüüd vist tõesti! Püüan vähemalt! Täna oli viimane katse ja püüd asju parandada ja mingitki mõtet selles kõiges leida. Ei taha? Ei saa aru? Hästi, mulle piisas nendest mitmest-mitmest-mitmest-mitmest-mitmest-mitmest... proovimisest ja pisaratest, mis nagunii mitte midagi ei maksnud ega väärt polnud.

Arghhhhhhh ma olen nii tige, et tahaks peksta või lõhkuda midagi. Kurat, kui loll ma ikka olen! Ei õpi oma vigadest, ei miks ma peaksingi?!

195

2009-05-24T23:57:00.001+03:00

Ma arvan, et minu jaks sai eilsega otsa. Lihtsalt ei taha enam ja kõik. I'm done!

194

2009-05-23T15:37:00.000+03:00

I’m scared of death
And I’m scared of living
I gave up on the past cause it’s unforgiving
I misplaced my trust
I watched my word begin to rust
I’m a balloon about to bust
I need a place for reliving. Still...
[Blue October - Picking Up Pieces]

Tundub, et nüüd on minu kord vabandama hakata... Ja kui D saab sellest aru, või ei saa, vahet pole, siis mõne teise puhul ma vist isegi ei vaevu. Ei tunne ennast sellepärast halvasti ka. Kas peaksingi?! Sest kõigele vaatamata on õhtul Limp Bizkit ja nautida tuleb kõike siis, kui see parajasti käes on. Hiljem pole millelgi enam sama lõhna, maitset ega tunnet küljes. Elu on lill ja täna õitseb ta minu aias!

Crash and burn

2009-05-16T15:05:00.000+03:00

Lists, lists, lists

Nüüd on päris kindel, et mina olengi see, kes suudab kõikidest kõige rohkem plaane teha. Iseasi muidugi, kas ja kui palju neist ka teostuvad, aga ikkagi on plaanid. Täna näiteks, olen jõudnud juba kaks nimekirja koostada. Ja täiesti erinevat. Hea, et nad vähemalt omavahel ei lähe vastuollu, sest olgem ausad, on ka selliseid koostatud ja ilmtingimata mõlema täitumist oodatud.

Aga tegelikult ma ikkagi usun, et see on vahel ka ikka kasuks tulnud. Kui midagi silme ees, on ka asju õigem olulisuse järjekorda panna. Praegu näiteks. Praegu on mul paralleelselt sellega siin, lahti ka märkmik, mis on otsast otsani täis kirjutatud tegemata ent olulisi asju. Ja päris kindlasti oleksid pooled neist mul homseks juba meelest pühitud kui nad ei oleks mustvalgel kirjas seal. Ja nüüd siis edenebki vaikselt (aga järjekindlalt) tähtaegade list tegemata asjadest. Kuigi need tähtaegade nimekirjad on alati olnud just need kõige suurema läbikukkumisega, loodan ma siiski seekord midagigi selle pealt tehtud saada. Peab lihtsalt, sest väga hulluks asju ka minna ei saa lasta. Või on, et ei saa enam lasta väga palju hullemaks minna, sest väga hullud on nad juba ammu.

Kui nüüd oskaks ainult ise ka aru saada millisest otsast selle kõigega alustada.

Some things, apparently, are not meant to last...

Elame veel... Vist... Ma arvan... Päriselt ju ei tea... Lihtsalt, ikka veel on nii kohutavalt kahju. Njuuts...

Pole sinu näoga pilvi, nendest läbi näen.

2009-04-13T00:08:00.000+03:00

Nüüd on kõik, sind kui õhku neelan alla
Armusõit meil jäägu lubamatult truuks
Kehakeel päästku keelepaelad valla
Kahetsusest oled rõõmus hommikul
[The Sun - Täna öösel]

Fine, just fine...
A küsis eile kuidas mul läheb, ja M ka. Täiesti loomulik vastus, et hästi, ei kõlanudki nii võltsilt kui ma arvasin ja kui ma hiljem selle peale pikemalt mõtlema jäin, ei tundunud see enam mullegi nii vale. Sest on ju kõik päris ilus tegelikult. Ja seda eriti veel pärast kolmapäevast kontserti.

Kaunis, kaunis, kaunis... Muud ei oskakski selle kohta öelda. Lihtsalt täiuslik tegelikult. Kõik oli paigas - kõik! Jutt siis The Suni kontsertsalvestusest, millest ma osa sain. Armastus, puhas armastus. Ja ma ei oskagi midagi muud selle kohta öelda.
Kuulan nüüd iga päev oma tuliuut albumit ja olen lihtsalt õnnelik. Uut on selles nii palju jaga sams on kõik nagu see sama. See sama hea The Sun oma kasimas kuues. Tõsiselt, kõik on selle juures hea. Jah tõesti, nii vähe ongi mulle vaja. Või noh, natuke tahaks veel, aga sellega kannatab oodata. Ja ju ma siis oota. Natukese ja natukese haaval.

Aga kuidas siis päriselt?
Plaanide tähe all. Plaanid, mida täita, plaanid mida ületada, plaanid, mida reaalsuse piiridesse suruda. Ja sinna vahele natukene eraelu. Aga viimasel ajal vast rohkemgi, kui ma oodata oleksin osanud. Kahju ainult, et mõnda oma kallist olen viimasel ajal nii vähe näinud. I ja K näiteks. Aga selle eest on O't sel nädalal jälle Tallinna oodata. Kas ta jälle ka R'i endaga kaasa toob - kahtlane. Aga sellegi poolest ma nii väga ootan.

Ja nüüd on jälle juba hilja ja mina ikka veel ei puhka. Homsest saab siis vist jälle üks neist päevadest, millal on tõeliselt raske ärgata. Aga hea sellegi poolest. Või ongi nii, et lootus sureb viimasena?!

P.S. Mu puu hakkab juba seda nägu minema, et kevad hakkaks nagu päriselt kohale jõudma.

tainted love

2009-03-19T01:13:00.000+02:00

How far will you go?
How deep is your love?
Your bodies bruised and on fire
Cant stop the world
Cant stop desire
And I cant turn around
And I cant turn around
[Gavin Rossdale - Can't Stop the World]

Kas peabki niiviisi tunduma?

Ses mõttes, et ei ole enam võlts vastata inimestele, kes küsivad kuidas läheb, et kõik on hästi nagu alati. Varem ma ei saanud päris nii, nüüd aga on see kuidagi nii loomulikuks muutunud. Muidugi on neid, kellele ma asjadest ju ausalt ka räägin aga enam ei tõsta ma sellise asja pärast näiteks telefonitoru kuulmaks kellegi lähedase ja kalli häält, et parem hakkaks. Pigem lülitan selle hoopis välja, et mitte keegi ei teaks, ei kuuleks, ei haletseks. Kui muidugi on just midagi nadisti. Ja ega häid uudiseid ka väga kilkama lähe. Sest jah... Kellele see siis päriselt oleks? Kõlab küüniliselt?! Ei ütleks tegelikult. Või ehk ei oska ma lihtsalt seda kõike päris täpselt sõnadesse panna. Sest tõesti, mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen ja näen ja kogen, et tegelikult ei huvita see mitte kedagi. Pigem vaadatakse sellele viltu, kui kellegi käekäigu pärast siiralt muret tunda. Ja olgu see nii minu põhimõtete ja tahtmiste ja plaanide vastu, ei saa ma ennast lahti raputada mõtlemast, et üksi pole selle nimel ka mõtet punnitada. Ja kõige kurvem selle juures on, et mul tekib iga päevaga üha tugevam tunne, et see ongi tegelikult see, mida peetakse silmas nn "täiskasvanuks" saamisest rääkides. Kui nii, siis ma nii südamest ei taha suureks saada. Sest olgu mis on aga kalgiks ma muutuda ei taha. Tahan hoopis, et minusse jääkski alatiseks vähemalt killuke seda naiivsust ja rikkumatust, mis paneb inimesi usaldama ja kinnisilmi otsuseid tegema, sest on ju ometi alati keegi, kellele toetuda ja kes mind kunagi kukkuda ei lase...

189

2009-03-02T22:01:00.000+02:00

Nägin täna jälle T't unes...

Ja nüüdseks on sellest mõttest, et mida ma täpselt nägin alles ainult nii hägune mälestus, et kõike seda taastada on nii, nii, nii keeruline. Aga samas tahaks, sest see osa, mida ma mäletan, on mäletamist väärt... Haige, ma tean. Crap! T!

Mind ajab tegelikult hulluks teadmine, et ma tean praegu täpselt, mida ma tahaksin sellele sõnumile vastu saata või öelda ja ma lihtsalt ei oska seda kuidagi teha. Helistada, saata sõnum, helistada... P*****!

See on täpselt nagu A täna ütles, et kui sissepoole on nii palju, on välja seda öelda või tunda või kirjutada või kuidas iganes väljendada nii keeruline ja raske, võiks palju lihtsam olla. Jumala eest, nagu kaamli läbi nõelasilma ajamine...

188

2009-03-02T00:13:00.002+02:00

Rääkisin ükspäev A'ga sellest, et igaühel on mingi asi, milles ta on hea. Olgu see siis joonistamine, laulmine, tantsimine või mida iganes muud. Ma nüüd siis veendusin taaskord, et minu "eriliseks andeks" on asjade edasilükkamine ja sellest tulenev ettearvatav ebaõnnestumine. Täna näiteks... Kuigi homme/täna on, või ma ei teagi - peaks olema, üsna suur ja oluline asi, pole mina seda veel isegi vaadanud mitte. Huvitav küll, kuidas mul homme sellega minna võiks?! Oh what a joy! Sest jah, selle asemel, et vaadata ja uurida näiteid on minul olnud vaja koristada, nõusid pesta, pesu pesta, arveid maksta, blogisid lugeda, trenniks aegu panna ja ma ei tea veel mida teha. Aga ainult mitte seda, mida vaja oleks teha. Ja nüüd siis, nüüd pean ma ennast pigem siin tühjaks kirjutama kui ikka veel asjatama hakkama. Ei ma ei ütle, et need kõik on ebaolulised asjad aga no vähemalt vahel harva võiks prioriteedid õigesti paika seada enda jaoks.

Asja ei tee muidugi paremaks asjaolu, et ma olen hommikust peale üritanud välja mõelda vastust sõnumile, mille öösel sain. Ma nüüd ei teagi, kas see oli joogisest peast või millest inspireeritud aga seest tegi nii soojaks ja palju ei puudunud, et väga härdaks oleksin muutunud. Ja ma lihtsalt ei oska midagi vastu saata sellele... Ei oska, ei oska, ei oska... Tahaks lihtsalt midagi õiget (!!!) sellele vastata aga aru ma ei taipa, miks see nii keeruline peab olema.

P*****!

Emotsionaalselt handicapped, tõsiselt!

clash

2009-02-17T15:45:00.000+02:00

Ma ei mäletanudki enam kui tüütu on haige olla. Viies päev siis juba jah?! Ja eilse diagnoosi järgi siis taaskord oma lemmiktõvega küllili. Angiin! Just see mul veel puudu oligi. Mitte, et kodus olla hea ei oleks aga tegelikult on ikka tiba igav ka. Sest no olgem ausad, tubli ma nüüd küll ei viitsi või ei jaksa olla, ei teagi. Hea on tegelikult see, et ma saan võtta oma raamatu ja lihtsalt olla temaga. Sõveneda ja olla ja nautida... Ja ma tõesti tunnen, et see kõik on seda jama väärt. Aga miks ma siis ennast ei tunne sedasi?

Tegelikult on üldse kõik kuidagi lilleline praegu. Seda vist küll pigem läbi oma tuliuute lubade prisma vaadatuna aga siiski. Ma tõesti ei osanud laupäeva hommikul sellesse valgesse golfi istudes oodata, et juba tunni pärast võiksin ma päris ise igale poole sõita. Ja see tunne on nii pagana hea. Nii tõsiselt, tõsiselt, tõsiselt hea. Ja kogu see eksam tegelikult... Kuidagi hirmus keeruline on kirjeldada minu kas vedamist või naiivsusest tulenevat hästiminemist või kas tõesti seda, et mul tuligi nii hästi välja(?!). Ju vist ikka see viimane aga jah, mul on nüüd load ja Urrri peal rohelised kapsalehed teisi juhte minu eest hoiatamas. Ja kõik, mis ma teha oskan ja tahan on T'le suur suur aitäh öelda ja kui ma nii jänes ei oleks, kalli teha. Aga äkki teengi, ma ju pole talle veel plaati tagasi läinud viima...

Ja selles osas oligi mul õigus, et minust saab, nagu Õ'gi on, selline autojuht, kes saab oma tuju lihtsalt sõitmisega heaks teha. Nagu näiteks eile. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii solvunud oleksin olnud aga aitas rooli istumine ja sõitmine. Kuigi jah, ma ei sõitnud ju palju. Pigem vähe isegi. Aga parem hakkas. Kuigi jah, siiski ei saa ma endalt lahti raputada seda tobedat tunnet palutud viie minuti pärast - VIIE MINUTI. No tõesti! Aga ei ole minu hukka mõista või mitte mõista. Lihtsalt targem olla edaspidi.

Aga muidu. Muidu on tõesti elu lill ja seda ilma igasuguse irooniata.

"You can be my black Kate Moss tonight"

2009-01-18T22:07:00.000+02:00

[30 Seconds to Mars - Stronger / Kanye West and Daft Punk cover]

Me like...
Mull meeldib tegelikult, kui asjad ei lähe just päris nii, nagu ma neid ette oleksin kujutanud, aga ikkagi suudan ma neist rõõmu tunda. Seda peab ka oskama. Näiteks reede... Ei olnud kõik nii nagu oleks vaja olnud aga õhtu selle eest tõi taaskord tasakaalu meite maale. R ja üks kiire salat temaga, M ja need head kokteilid ja siis A ja minu traditsiooniline Margarita X's. See viimane küll ilma soolata aga hea ikkagi. Ja koju magama. Sürr lausa, kui hea see kõik kokku oli. Ja kõige parem selle juures - normaalsel ajal sai koju. Ju vist ongi asi tasakaalus, sest kui midagi on pahasti, on jälle muus osas asjad paremini - hulka paremini. Ja nii ongi hea, nii hea, nii hea, nii hea.

Aga ikkagi ei tea ma veel päris täpselt, kus kõige paremat Margaritat tehakse aga samas oi seda lusti kõiki neid kohti järgi uurida. Siiani on siiski minu lemmikuteks Stereo ja X. Või on asi siis selles, et ma sinna jõuan oma lemmikut kõige tihedamini jooma või et ma ei ole just ekspert, mõte jääb samaks. Aga tegelikult peaks lõpuks endale ka need vajalikud asjad koju ära ostma ja neid ise tegema hakkama, ei peaks pettuma iga kord kui lähen kuhugi ja nad kohe üldse ei tule toime. Hea küll, aga aitab alkoholi üle halamisest...

Working hard or hardly working
Ja ma ei harjugi vist nende pühapäevadega, mis ma tööl pean olema. Usutavasti läheb veebruarist paremaks, sest siis hakkavad olema kaks vaba päeva järjest aga ikkagi. Igatsen seda aega, kui sai kolm kuud lihtsalt olla. Igatsen, igatsen, igatsen... Puhkusegraafiku tahaks ka ära teha.

Täna muidugi ei teinud asja paremaks ka homse ootus aga jah, homsega võrreldes polnud tänane vast midagi. Saab siis näha kui lambameelne (ja ei ole naerukoht A) ma olen ja kas suudan ikka enda mõtlemise säilitada või lähen kogu selle jamaga kaasa. Ma nii loodan, et seekord läheb kõik õigesti...

Ja ma ikkagi ei suuda endalt raputada selle millegi uue tahtmist ja ootamist. Hirmsaks teeb asja veel seegi, et mul pole õrnematki aimu, mis see uus olla võiks. Aga midagi tahaks ju. Hirmsasti tahaks. Et siis kõige esimeseks tahaks välja mõelda, mida ma siis päriselt tahan. Oh hell, I so love my sick mind.

Oh, mis rõõmu...

2009-01-06T02:06:00.001+02:00

And everything
It will surely change
[David Cook - Permanent]

Ja ongi tagasi see tundmus mu sees. See mõnus väsimus, millest kohe kuidagi ei pääse ja millest välja magada pole ka lootust, sest mõte lihtsalt ei luba puhata ja tiirutab tunde ühe või kahe asja ümber. Seda nii halastamatult, et pole vist isegi mõtet minna sinna voodi poole enne kui homne läbi saab aga samas...

Väss, väss, väss...

Homme, homme, homme...

Ja muidugi need mõtted asjadest, millest ma lubasin enam mitte mõelda...

soovide soovide soov

2008-12-22T22:22:00.000+02:00

I remember feeling low
And I remember losing hope
And I remember all the feelings
And the day they stopped
[Our Lady Peace - Innocent]

Fucking hell, ma elan külmkapis!
Tõsiselt! Kui nüüd täpsemalt jagada, siis on köök sügavkülm ja ülejäänud toad see tavaline külm. Vannituba on aga see fancy osa nendest uuematest külmikutest, kuhu pannakse asjad kiireks jahutamiseks. Ehk siis see kõikge soojem osa meie korterist. Sest no ausalt, villased sokid ja kahekordne tekk ei peaks olema eelduseks külmast plagisevatele hammastele. Kurat, ma ei või!

Imelik, imelik, imelik!
Ah jaa, ARK on üks imelik koht! Tõesti kohe! Inimesed on seal mornid ja maas on mingid jooned, millest üle astuda ei või jne. Kuigi jah, need jooned ei ole nähtavad vaid kujuteldavad. Imelik, nii imelik. Aga asja juurde. Et siis jah, teooria on tehtud, nüüd siis veel oodata, et saaks ka sõidu ära teha ja seda tuleb oodata ainult... amm... 54 päeva. 14 veebruar, millal teie kõik oma musidega miilustate ja olete muidu toredad sõbrad ja asjad, teen mina oma ARK'i sõidueksamit. Ooo, ma nii ootan. My ass! Praegu tahaks ära teha. PRAEGU! Pääseks ka lõpuks sellest pagana ühise liiklemise mõnudest. Pffff!

Aga mis toimub?
Minu südamesse hakkab istutuma üks pisike tunne. Kuigi jah, see tunne saab usutavasti juba paari päeva pärast otsa, on seda tunnet siiski natukesekski tore kogeda. See tunne... See tunne on nimelt see jõulutunne. Ja kust ta siis sinna sai, võib ju küsida? Ühe reklaamiga tuli. Jah, just reklaamiga. Filmi reklaamiga. Polaarekspressi reklaamiga. See on minu meelest vaieldamatult üks parimaid jõululugusid üldse. Kes näinud ei ole, on paljust ilma jäänud. Ja kes on näinud, ja siis hetkekski ei kaalunud uuesti Jõuluvanasse uskuma hakata, nendel ei ole südant. Sellele jään ma kindlaks, kindlaks, nii kindlaks!

Ja minu jõulusoov, mida ma tahan tahta, on David Cooki plaat. Ta on nii hea...

Ainult mina oskan...

2008-12-20T18:49:00.000+02:00

I’m a loser baby, so why don’t you kill me?
[Beck - Loser]

Has it only been a year?!
Kuidas on küll võimalik, et aastatagused emotsioonid jälle jälle jälle üle pea keevad?! Ja mille nimel! Samas on aga tunne, et seekord ei lase ma iseendal endast võimust võtta. Keeruline? Ei, üldsegi mitte. Nimelt pean ma hakkama ennast jälle sundima. Ja mitte niisama naljalt vaid päris tõsiselt. Vaja, vaja, vaja hakkab jälle täie hooga pihta. Magada, magada, magada saab tema kindlaks kaaslaseks ja loodetavasti lõpeb see ainult väsinud, väsinud, väsinud olemisega.
Õnneks ei ole ma oma nukrutsemises teps mitte ainuke ja kõik minu pingutused ei ole pea kellelegi võõrad. Kõlab uskumatult? Vaevalt!

Ainus erinevus aga selle vahel, mis oli eelmisel aastal ja selle tunde vahel, mis mind täna valdas, on see, et ma kohe teps mitte ei oota seda selle aastast rahmimist. Tõesti ei oota! Ma tahan ainult, et see läbi saaks ometi, ometi, ometi. Aga ma tean, ma tõesti, tõesti, tõesti tean, et ma pean sellega hakkama saama.

Ja vaatamata sellele, et ma nii väga püüan ja pingutan selle nimel, jäävad siiski nii paljud kallid nägemata ja see annab aega mõtlemiseks [loe: ülemõtlemiseks] ja nüüd, kus jõul läheneb, ka igatsemiseks. Ja see ei meeldi mulle. Üldse kohe mitte. Ma tahan jälle minna Männikule aga ma ei julge. Ma kardan, et kui eelmine kord oli traumeeriv ja kurb, siis nüüd oleks veel hirmsam, sest... Jah, ma jätan selle lause parem targu lõpetamata... Jah...

Ja minu selles pidevalt täienevas vihikulehes jääb üha vähem ruumi utoopilistele asjadele ja see täitub tõsimeeli tehtud ning mõistusega võetavatest asjadest, mille täideviimine ei ole üldse mitte võimatu vaid lihtsalt aega- ja tahtmist nõudev.

Kõik, kõik, kõik see eelnev oleks palju parem, kui isegi vesi mu enesetunnet nullist madalamaks ei veaks. Ka 18 tundi und viimase 24 tunni jooksul ei ole seda parandanud. Magaks kõik selle halva enesetunde maha aga lihtsalt ei suuda enam. Homne tööleminek on ka tõsise küsimärgi all ja just selle pärast. Halb, halb, halb, nii tõsiselt halb on olla.

Ainus, ainus, ainus asi, see kõige ainumas, mis mu peas praegu jaksab ringi kedrata, on see lihtsalt geniaalne Beck'i lugu.

Armastan, armastan, armastan ülekõige oma haiget meelt!

180

2008-12-03T00:13:00.002+02:00

Und ei tule...

Jälle...

V-Ä-S-I-N-U-D

P.S. Reedel on The Sun'i uue plaadi esitlus. Ja laupäeval on e****

/---/

2008-11-24T02:44:00.000+02:00

Aga mis siis, kui lihtsalt ei taha magama minna. Mitte, et und ei oleks ja et peas ei vasardaks, et tuleb kuuest ärgata. Ikkagi ei taha minna. Oleks hommikuni üleval kui saaks ja südametunnistus ei piinaks hiljem. Läheks õue. Teeks samamoodi lumeingleid nagu see noormees, keda ma aknast sadu vaadates jälgisin. Oleks C Tallinnas, oleksime juba tükk aega tagasi kõndima läinud, ma arvan. Ma ikka igatsen tema järgi. Need kilomeetrid on viimasel ajal kuidagi väga pikad tunduma hakanud. Igatsen. Ja ongi "oleks, läheks, teeks".

Õues on nii ilus. Ma armastan sellist ilma. Isegi kogu seda tuisku. Seda kõike võiks rohkem ja kauemaks olla. Valgem, puhtam, ilusam...

Hommik, tule juba...

Ja kõik mu täitmata lubadused...

2008-11-23T00:18:00.000+02:00

How long have I been in this storm?
So overwhelmed by the ocean's shapeless form
Water's getting harder to tread
With these waves crashing over my head

---

I know you didn't bring me out here to drown
So why am I ten feet under and upside down
Barely surviving has become my purpose
Cause I'm so used to living underneath the surface

---

And I will walk on water
You will catch me if I fall
And I will get lost into your eyes
I know everything will be alright
I know everthing is alright

[Lifehouse - Storm]

Ma mõtlen ikka vahel, et miks me kõik, kes armastame oma mõtteid teiste ja endi jaoks avalikuks ja mitte nii avalikuks teha, kirjutame enamasti alati siis, kui kõik ei ole just nii nagu peaks. Või siis ei kirjuta. Ei kirjuta lõpuks lihtsalt sellepärast, et mitte kõik sissekanded ei oleks nagu ühe vitsaga löödud. Ja ma ei teagi mis on hirmsam, kas see, et kõik postid on halad või et ei kirjutatagi enam... Aga vist ikka see, kui üldse enam ei kirjutata. Endasse on ju nii palju valem elada, kui tunned, et tegelikult ju tahaks selle kõik endast välja lasta.

Aga vahel on asjad hästi. Kohe nii hästi, et ei teagi kust alustada, et kõik räägitud saaks. Et saaks öeldud kõik, mis hingel ja südamel ja mis olemise nii heaks teevad, et tahaks tervele maailmale karjuda, et vahel ongi kõik nii hea nagu pealtpoolt paistab.

Minu suurest nukrusest ja pahameelest aitas mind üle üks tunnike A seltsis, kes lihtsalt on nii võrratu ja imeline, et mul ei jätku sõnu. Lihtsalt. Kõik mu selle hetke suured kahtlused ja küsimused said lahendatud. Ja nii lihtsalt. Tunniga! Nii ma siis läksingi koju ja enne mõelnud, et koju jõudes piserdan ennast magama ja nutan taga midagi, mis kunagi midagi väärt vist ei olnudki (jah, ma ikka veel muserdan ennast vabatahtlikult sellega), lõppes mu õhtu tõeliselt hästi. Ja ei piserdanud, ei muretsenud ja mis peamine, ei mõelnud enam.

Ja pärast seda ei olnudki see nädal nii pikk enam. Ja reedel R ja K ja väike vein ja väike kaart... Jah, kvaliteetaeg nendega, kes on toredad ja head.

Mis mu tuju vist rohkemgi kui heaks täna tegi, on see, et ei läinudki mul nii kehvasti täna rooli istudes. Tuli nagu välja enamus asjadest ja oli ilus. Ja T ei olnud kuri ja isegi ütles paar head sõna. Ja õhtul minu kallis Urrrr. Ta on ikka nii kallis mulle.

Kõik, kõik, kõik see kokku teeb olemise nii ilusaks, et isegi homne tööpäev, mis liialdusteta tõotab katastroofiline tulla, ei paista enam nii eemaletõukavana. Hea küll. Ebameeldivana jah, aga mitte nii meeletult vastikuna kui muidu pühapäeval kuuest tõusta.

Ja kõik ongi ilus minu mätta otsast praegu. Ma e itea mis homme, aga täna on tõesti hästi ja ilus kõik.

Maybe U can stop tomorrow...

2008-11-10T00:30:00.000+02:00

Minu igapühapühapäevane tõdemus üha kasvab, et ei ole need nädala viimased päevad ikka kindlasti mitte töötegemiseks. Raske on ärgata ja veel raskem kodust välja tulla. Eriti meeldiv on ju muidugi siis, kui põed veel oma eelmise päeva toidu/kohvi/kurat-teab-mille-tegelikultmürgitust ja kõik, mida sa tegelikult teha tahaksid on kodus teki sees lesida ja väikest varvast ka mitte liigutada. Jälkus!

Tegelikult kui juba kohal olla, ei olegi nii hirmus enam (eriti kui A-kallis tööl on) ja samas lähevad ju need pühapäevad kõikidest päevadest kõige kiiremini ka. Lihtsalt... Pühapäevad on sissemagamise päevad mitte töölkäimise päevad!

Ja veel! Mulle on pihuarvutit vaja. Ma mõtlen nii tihti, et tahaks midagi öelda, kirjutada, teha aga kui ma siis päeva lõpuks arvuti taha saan, on kõik nagu käega pühitud, mis mu mõttes keerles, et paberile pannna. Samamoodi ka nende lugudega, mille nime ja esitajat tahaks teada ja üles kirjutada, et hiljem endalegi tõmmata. Mu Kissa on armas küll aga temaga päevast päeva ringi kakerdada oleks ka natukene karm. Ja niimoodi tekivadki need lugematud draftid, millest tegelikult grammigi tolku ei ole, sest mõte puudub neil täielikult (suht samamoodi nagu sellelgi halal siin). Aga ütlemata jälle ka ei saa jätta. No tõesti! Mina pooldan tehnika arengut ja ootan hirmsasti seda aega, millal mulle reaalselt polegi enam arvutit käe juurde vaja, et enda mõtteid üles tähendada. Nii tore oleks ju, kui saaks siis ja kohe kõik oma mõtted kirja panna, kui nad just täpselt sulle pähe kargavad. Ootan, ootan, ootan!

Aga mis veel?! Ma sõidan nii tihti loomaaiast mööda ja ise jõudsin sinna viimati ei mäletagi millal. Peaks minema millalgi. Kes tuleb koos minuga? Esmaspäeval tegelikult saaks. Aaaaga siis hakkab jälle see, et on tarvis oma ainukese vaba päevaga ju ehk midagi targemat teha. Pffff, nii hea oleks, kui tööpäev oleks kaks päeva ja ülejäänud aja võiks ainult endale kulutada! Aga nii vist peabki, et magama siis, kui surnud oleme. Kas jah? Jah!

21.00 - 00-00

2008-11-07T23:46:00.001+02:00

Kui ma paar nädalat tagasi pahandasin otsatult poes kuuldes, et "Jõulumüük on meil nüüd alanud!!!", siis nüüd on jõuluhooaeg alanud ka minu kodus. Mandariinidega nimelt! Üleeile tõin siis esimest korda koju 3kg mandariine ja no otsa said nad ka hirmus kiiresti. Enne magamaminekut jõudsin veel mõelda, et huvitav, kas hommikul peeglisse vaadates näeme me V'ga mõlemad kahtlaselt mandariinid välja või läheb ikka sel korral veel õnneks... Ja tekkis jõulutunne, kui mandariine vitsutasin. Tõesti tekkis! Kummaline, et nüüd ei tähenda enam jõulutunnet minu jaoks moonirullide küpsetamine või lihapirukate "limpsimine" munaga vaid nii kommertslik asi nagu seda on mandariinid (!!!) - no tõesti!

Ostuhullusest

Saabuvast jõuluhullusest, ma loodan, jään mina sel aastal veidi rohkem kõrvale, sest olgem nüüd ausad, minu kingitused on ju kõik juba rohkemgi kui olemas. Minu Urr näiteks... Ja kui T minuga eriti kenasti käitub ja mind läbi mu kadalipust aitab, on ka see kink olemas. Ma südamest ei jaksa ära oodata. Samas kui tänast aga arvestada, võib sellega tiba kauem aega minna kui ma eeldada oskasin. Igatahes... Elame veel ning loodetavasti ka hästi ja edukalt...

Aga jah, pean siiski ka tunnistama, et päris puutumata ei jää meist keegi reklaamist. Käisime A'ga ööshoppingul. Tore oli. Kuigi see vast pigem sellest, kellega ma koos olin kui et sellest, mis ma tegin või kus olin, sest no tegelikult ka - seal ei olnud mitte midagi, mida mina osta oleksin tahtnud või mis nüüd nii väga oleks allahinnatud olnud. Ei ole see Kaubamaja ikka minu koht. Hirmutav oli täitsa palju seal tuttavaid nägin.

P.S. Nägin eile ka üht teist isendit nagu minu Kallis... Urr on ikka nii palju ilusam ja parem - KÕIGIST!

171 ... jätkub

2008-10-28T23:12:00.001+02:00

Valetasin eile, täna oli hea, hea, nii hea päev ja õhtu oli veel parem.

Minu Urrrr on ikka üle kõige, kuigi ma seda ise ütlen. Ja peangi ütlema, kes teine teda veel kiidaks siis?!

Ok, kiidetakse ju, aga ma pean ju ometigi ka!

171

2008-10-23T00:27:00.000+03:00

Your faith like the pain
Draws me in again
She washes all my wounds for me
The darkness in my veins
I never could explain
And I wonder if you ever see
Will you still believe?
[Fuel - Falls On Me]

Ülemidagi
Vist on jälle nii, et ülemõtlemisest saab ülereageerimine ja ülereageerimisest üle"midagi", mille oma peast väljaajamine võib osutuda oluliselt keerulisemaks kui see olla võiks. Aga ju siis peab ka selliseid asju juhtuma. Kui M mulle reedel (või oli see neljapäev, kes kurat seda enam mäletab) oma päevast ja tegemistest rääkis, tekkis kohe kindlasti tunne, et midagi on puudu ja et võiks ju rohkem püüda ja osata ja jaksata. Samas on praegusel hetkel ju eesmärgid täiesti paigas, ainult väga segases ja kaootilises järjekorras on nad paigas. Iga teine normaalne inimene vast asju sellisesse järjekorda ei seaks aga mina seda teinud olen, ja teadlikult. Ja kust kurat tuleb siis nüüd see põdemine mingite asjade pärast, mis vast ei olegi nii olulised. Näiteks vastamata sõnumid? No tõesti! Aitab juba sellistest asjadest vast, või mis?!

Lugesin paar päeva tagasi üht meili, kus minu järgi küsitakse. Hea tunne tekkis. Aga samas... Jah, see aeg on vist läbi, kui ma sellistesse kohtadesse minna tahan. Ehk millalgi jälle aga kindlasti mitte veel niipea. Tuleb lihtsalt nii mõnedki asjad enda jaoks ümber mõelda. Ja ega tegelikult nii kahju nüüd olegi. See, mis/kes mulle sellest jäi/jäid on ju parem kui see, mille maha jätan. Niisiis kasudega vahetus, ma leian.

Oi kurja, kui segaselt ma ikka asju seletada oskan... Jääb ainult lootus, et keegi teine peale minu sellest veel aru saab.

Pos
Asjade positiivsest küljest... Reede R ja M ja M'ga. Hea! Pean ainult veel "lugemist" õppima. Ehk siis ei saa ma sõnumi tekstidest aru. Oleks joogine olnud, vast siis oleks saanud ehk... Või siis peab A õppima ka purjus peaga loogilisi (või enam-vähem loogilisi) lauseid/sõnu moodustama. Heh. Aga lõbus sellegi poolest. Deep, nii deep oli aeg-ajalt see jutt, millesse me laskusime. Samas aga, ma saan nii palju juurde nendega rääkimisest/olemisest/nautimisest. Kahju on, et nii mõnegi inimesega olen lihtsalt lahku kasvama hakanud, ma ju tegelikult ei tahaks seda aga ehk annab nii mõndagi selles veel parandada.

Asjade kulinaarsest poolest... Avastasin enda jaoks, või peaks vist ütlema et taasavastasin, lihtsad toidud. Nagu näiteks kahe köögivilja vorm ja üleküpsetatud juurviljad. Jah, minu endagi suureks üllatuseks on mul taas käes periood, mil ma ei taha liha nähagi, rääkimata siis selle söömisest. Nüüd siis, mil minust on saamas fossiilsete kütuste üha intensiivsem põletaja on see muidugi ainult kasulik aga siiski... Ja üha enam ning enam avastan ma uusi asju sünnipäevakingiks saadud kahest raamatukesest. Pagana hea kink ikkagi. Aga noh, olgem ausad, sel aastal polnudki ühtki, mille eest ma üdini tänulik ei oleks olnud või mida lõpmatuseni ei kasutaks. Tõesti, iga sünnipäev võiks selline olla.

Varsti-varsti!
Ja nüüd, mil on midagi, mis taskupõhja auku tahab põletada, on ka unele niivõrd raske minna. Olgugi, et homme tuleb juba kuuest ärgata ja ei ole ootamas mitte leebe päev ja pärastlõuna ja õhtu... Aga varsti saab pidu ja liiku. Varsti-varsti!

Ilus ja hea on olla õnnelik ja rahul. Nii hea...

P.S. Ei tea midagi, kes mind täna koju tõi... :P Sweeeeet!

Idüll

2008-10-13T23:44:00.000+03:00

I'm alive but tell me am I free
I've got eyes but tell me can I see
The sky is falling and no one knows
We shouldn't be hard to believe
Shouldn't be this difficult to breath
The sky is falling and no one knows
[Lifehouse - Sky Is Falling]

Täielik idüll
Nii väsitavat päeva kui täna, pole ma ammu juba läbi teinud. Ja kui mu käest küsida, et mida ma siis tegin niiväga, siis ega vastus kuigi pikk olekski. Lihtsalt väsitav oli kõik see kokku. Hommikune T kõiges oma hiilguses ja siis need kaks shoppingspreed ja kokkamine ja haigla ja tundides mõõdetav telefonikõne ja kvaliteetaeg emaga ja köögiromantika V'ga. Liiga mõnus ja hea lihtsalt. Mania on taaskord täiesti mina ja Kadarbiku porgangimahl on samuti ikka endiselt suurte lemmikute seas. Nädalavahetuse musta masenduse pühkis see kõik igatahes jäägitult.

Olgugi jah, päevane paanika, mis hetkeks tekkis ja need jubedused, mis minu peas ringi rändasid, küll morjendasid tibake aga kui kõik ikkagi õhtuks korda saab, pole ju vahet enam.

Üldse on asjad kuidagi ülearu kenasti praegu. Arusaamatu, sest no päriselt ka, asjad ei kulge ju nii minu plaanide kohaselt kunagi. Vähemalt ammu enam mitte. Ära ka ei tahaks sõnuda tegelikult, mitte, et ma seda just praegu teinud oleksin aga jah... Sest no teooria jääb juba selgemalt meelde ja igal sõidukorral ei tekitagi ma liiklusohtlikku olukorda ja T ei riidle ka alalõpmata. Aga kui ma nüüd päris aus olen, ei ole ta seda kunagi ju meelega teinud ka. Ikka asja eest. Kui nüüd veel kooli ka korda saaks ja siis selle homse asja ja neljapäevase... No siis oleks tõesti täielik idüll.

Ah jaa... Mainimata ja tänamata ei saa jätta A'i, tänu kellele kogesin reedel midagi uut ja toredat. Varsti jälle. Loodetavasti siis rõõmsamas õhkkonnas (minu isiklik draama, teada ju). Aitäh!

We are young, heartache to heartache we stand
No promises, no demands
Love is a battlefield
We are strong, no one can tell us we're wrong
Searchin our hearts for so long, both of us knowing
Love is a battlefield
[Pat Benatar - Love Is a Battlefield]

Täna on kaks lugu. Tihti tegelikult on, aga seekord ma tõesti ei suuda nende vahel valida. Üks on parem kui teine ja vaatab rohkem minu sisse kui midagi muud. See viimane tuli mulle meelde sellega, kui A täna asju rääkis. Ma ju tean, nii täpselt tean, mis tunne see on. Kui sa mitte midagi teha ei saa. Aga samas, mis sa ikka teed, kui ei taheta. Ja mul oli ka täna neid sõnumeid saates selline deja vu tunne, et silme eest kiskus mustaks. Et kas tõesti jälle?! Kas ma tõesti jälle suutsin jälle sama reha otsa koperdada. Võinuks ju õppida esimesest korrast. Mis ma räägin, esimesest kahest korrast!!! Aga nagu näha, ei tasu kohe esimese ropsuga mõelda selliseid asju. Kõik ei ole alati nii nagu esmapilgul (hästi, juba väga mitmendal pilgul) paistab.

Tegelikult... Ma ju ei usu ise ka seda, mis ma just praegu kirja panin siia. Kui tihti siis ikka nii on, et asjad on paremini kui paistab...

Aga kõigele sellele vaatamata on elu lill ja olgugi see kas kaktus, mis alati ja alati torgib või laibalill, mis igast otsast haiseb, on ta ikkagi sinu või minu ja ikka päris oma. Niiet nina kuklasse ja kastekannu järgi.

Ja täna on siis vanade võlgade tasumise aeg ka.

Blogimäng
Saadud teatepulgana siit

Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
Seljas, mitte jalas, eks?! :)
1) hästi kodune kleit, millesse hää on käsi jahust pühkida kui kokkan
2) üks roheline villane sokk - ära parem üldse küsi (idülli inside...)

Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
Äraütlemata originaalne olen nüüd...
1) armastus
2) usaldus

Kaks lemmiktegevust:
1) magamine (uni, uni, uni)
2) autoga sõitmine - hullupööra lausa meeldib, eriti kui T aitab :P

Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
1) magada
2) kaissu - eks ikka sinna, kuhu tegelikult ju ei tohiks

Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
1) teste lahendatud
2) haiglas käisin ka

Kaks asja, mida täna sõid:
1) isetehtud küpsiseid
2) seda, mis pitsa tegemisest üle jäi (juust ja oliivid ja seened ja ...)

Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
1) Viktor
2) Ann

Kaks asja, mida homme teed:
1) tööle lähen
2) teste lahendan (autokooli rõõmud, mis teha)

Kaks pikemat autosõitu:
andke asu, ma ju alles õpin...
1) Õismäelt Männikule ja siis suure ringiga tagasi. Ei mina tea, mis tees pidi täpselt, T ütles kuhu ja mina sõitsin.
2) Tallinnast Riiga ja tagasi (ise ma küll ei sõitnud, kas ehk see ka ikka loeb?)

Kaks lemmikjooki:
1) keefir/piim/hapupiim/joogijogurt (et siis loe: kõik mis on piimal põhinev)
2) vesi

Kaks asja, mida sa pole oma blogis siiani enda kohta öelnud:
Ma ju ikka suht avameelne enda arvates. Iseasi kas kõik aru saavad kõigest muidugi.
1) mulle ei meeldi, kui mulle alalõpmata jutu vahele räägitakse (ma arvan, et ma seda niimoodi pole välja päris öelnud)
2) ma tahan, ma tahan, ma tahan, et mu esimene auto oleks sini-sinine.

Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
Pffff... Ükskõik mida ma siia ka ei kirjutaks, oleks see mu järgmine ametipost. Seega jätan selle lahtri nüüd küll heaga tühjaks.

Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
Olge nüüd...
1) Meet Joe Black (no see on ju lihtsalt ühe natukenegi romantilise naisterahva must be nimekirjas kuskilgi, minul siis päris eesotsas)
2) Fightclub (aga no päriselt, need, kes on raamatut lugenud, saavad aru kui hea see täpselt on)

Kaks kohta, kus võiks elada:
1) Kajaka 4, Pärnu
2) seal, kus on minu voodi ja padi ja tekk ja Lelly

Kaks lemmiktoitu:
1) see kana ja ananassi ja riisi ja juustu asi mida ma teen.
2) jääääääääääätis, vanilje jäätis

Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
1) omas voodis
2) oma padja ja teki ja Lelly juures, ehk siis oma voodis

Kaks inimest, kes vastaksid, kui see küsmimustik edasi saata:
Nad on mõlemad sellele juba vastanud ju... Aga Ann ehk viitsib ka?

Armastus on hea, armastus on ilus, nii magus, nii magus, nii magus.

The broken locks were a warning

2008-10-10T00:03:00.000+03:00

The Broken clock is a comfort
It helps me sleep tonight
Maybe it can stop tomorrow
From stealing all my time
And I am here still waiting
Though I still have my doubts
I am damaged at best
Like you've already figured out
[Lifehouse - Broken]

10.10
Kui ennast täna peeglist vaatasin, tekkis tunne, et vastu vaatab narkar. Pupillid nagu tõllarattad ja laud vidukile vajumas. Nii väsinud lihtsalt. Samas, homme ju tööle minema ei pea ja õhtul on teater. Mõmm, mõmm, mõmm... Sedagi pole veel otsustanud, kas õhtul Pärnu tahan minna. Või noh, asi ei ole ju mitte tahtmises, asi on võimalustes. Aga ma tean, et O ootab. Ja mina ootan ja igatsen ka ju.

Tahaks homme ainult selle pagana eksami ilusasti ära teha. Ega selleks õppimist ka DD kius eriti soodusta aga ma ikkagi proovin. Ja pealegi on temaga ka üle hulga, hulga, hulga aja nii mõnus olla. Eriti need teemad, mida ma targu puutuda ei tohiks, näiteks T. Hirmutav lihtsalt, kuidas ta minust asju välja saab selle nimel ise ülearu pingutamatagi. Aga noh, see aeg on ju ka määrav, kaua me tunneme juba.

Ja ongi olemas... Nii raske on nüüd mõtteid nendest asjadest eemal hoida, mida ma jõuga oma peast olen välja surunud. Homme peaks vähemalt selle võrra vist lihtsam olema, et ükskõik mis muu, seda meest seal vähemalt pole... Ma loodan... Piinlik hakkab kohe. Või siis tegelikult mitte, üldse mitte. Või kas äkki peaks??? Ega suurt vahet vist ei ole.

Lifehouse on viimasel ajal nii südames ja südame ümber, et muud suurt sinna ligi ei mahugi. Kui, siis ainult soov haiglasse minna. Minu, Mansoni ja Korni ja Disturbed'i ja 3 Doors Downi ja Placebo ja 30 Seconds to Marsi ja ... patrioodi muusikamaitses nüüd korraga täiesti selline ansambel. Päris hea. Aga ju siis on tuju selline. Viimased paar nädalat siis järelikult. Ju siis. Praegu aga naudin. Südamest. Andke siis andeks mulle, et ka kõigile enda lugejatele seda peale surun. Nautige...

Pffffff

2008-10-04T22:13:00.000+03:00

A pani mind täna mõtlema. Päris sügavalt kohe. Pani mõtlema selle üle, et kui tekib lootusetuse tunne, siis järelikult ei olegi sa seda nn "ihaldatud asja" niiväga ikka tahtnudki. Sest kui piisavalt palju midagi tahta, saab see ju ka teoks. Peab ju saama! Mis mõttes ei saa?! Eriti masendavaks muutub see asi minu meelest veel siis, kui panen siia juurde selle mõttetuse tunde, mis mul eile M'i ja M asjale mõeldes tekkis. Tema sai oma ilusa lõpu kuigi selle nimel niiväga ei pingutanudki. Ja mina... Aga no ju ma siis ei "tahtnud" piisavalt. Fine! Palun öelge ainult, kuidas veel rohkem tahta midagi? See jääb mulle tõesti selgusetuks.

Praegu tahaks nii väga kõndima minna...

Kas keegi teab, miks küsitakse ebaolulisi asju? Miks neid, mis inimesi "tegelikult" ju ei huvita? Näiteks täna... "Kuidas sul üldse läinud on?" No t***, kui see sind päriselt huvitaks, oleks sa mulle ehk enne helistanud kui nüüd, kui mina sulle helistasin, et kellegi teise kohta küsida. Ja miks on selline vestlus tarvis lõpetada sõnadega "kui mul koolis aega rohkem tekib, ma helistan sulle ja hüppan läbi..." Me ju mõlemad teame, et seda ei juhtu ega saagi kunagi juhtuma. Milleks sellised mõttetud viisakused?! Isegi DD on usutavam kui see...

Plaah... Valame end aga avalikult tühjaks ja astume edasi. Mõnus on, ma mõneti armastan seda kohta siin.

like million miles away

2008-10-02T23:46:00.001+03:00

Find Me Here
Speak To Me
I want to feel you
I need to hear you
You are the light
That's leading me
To the place where I find peace again

You are the strength, that keeps me walking
You are the hope, that keeps me trusting
You are the light to my soul
You are my purpose... You're everything

How can I stand here with you and not be moved by you?
Would you tell me how could it be any better than this?

You calm the storms, and you give me rest.
You hold me in your hands, you won't let me fall.
You steal my heart, and you take my breath away.
Would you take me in? Take me deeper now?
[Lifehouse - Everything]

Saaga

Ma olen endas kas loonud, või pigem vist lasknud tekkida, täiskasvanuks saamise tunde. Eile näiteks. Istusin mina siis enne kooli kõrvallauas ühe pundiga mitte vanemate kui 13-aastaste ütleme siis "noortega" ja tõsimeeli mõtlesin ma enamuse sellest ajast, et kas tõesti mina ka selline kunagi olin. Endamisi muidugi palvetades, et jumala eest, palun mitte. Aga no tõesti... Ma südamest loodan, et ma ei ropendanud nii palju, ei kisanud üle söögikoha sedasi, et naabrid kurdiks jäid ja ei näinud välja (või pigem üritanud näha välja) nagu 30. Isegi välja seda kõike öelda kõlab snoobilt aga no palun! Minul kadus küll poole eine pealt isu. Esimese hooga mõtlesin, et julgengi seda ainult A'le öelda, et meil ju oli sellest eelmine kord juttu aga praeguseks olen ma täiesti veendunud, et ei ole ma üksi oma tundmustes. Ma tõesti ei tea. Kahtlane igatahes

Bzzzzzzz

Kõik minu päevad ja ööd mööduvad endiselt unevaeguse tähe all. Igatsen magamist. Igatsen, et võin hommikul kella lihtsalt kinni vajutada ja edasi magada. Peaaegu sama palju kui kaisus magamistki. Selle esimesega on õnneks aga vist homme tibake isegi võimalik tagasi teha skoori. Ma nii ootan. Tõesti ootan! Kõige hullem selle väsimuse juures on vist aga see, et kõigest on raske rõõmu tunda. Nagu üleeile oli. Töö oli perfect, Mania armastas mind lõputult, ilm oli parim üldse, juustel oli ilus ja rõõmus olla ja üldse oli kõik väga, väga hästi aga tuju sellegi poolest null. Koju jõudes oleks tahtnud lihtsalt pikalt mõtlemata voodisse kukkuda ja maailmast kaduda, mõneks ajaks vähemalt. No mida, mida, mida?! Selline ei ole ju see päris mina.

Aga viimasel ajal olen.

Tahtmatult, aga siiski.

Kõige tähtsam küsimus

Nii tihti viimasel ajal olen mõelnud, et peaksin üles kirjutama hakkama kuskile oma mõtteid, sest õhtul end siia tühjaks valada on oluliselt keerulisem kui kohe oleks seda teha. Tegelikult on ju palju juhtunud, millest peaks rääkima, millest tahaks rääkida. Aga raske on oma aega ja jõuressursse jagada ning sellest siis veel ka muljetada. Samas tahaks jõuda veelgi rohkem, et oleks veelgi vähem aega endale jamasid kaela tõmmata. Peamiselt siis - üllatus, üllatus - oma üle mõtlemisega. Aga ehk isegi õnnestub. Õnnestub selle üle mõtlemise eest põgeneda kunagi. Kui rabeleks õige natukene veel rohkem, kui valiks veel midagi, millega sahmida ja millest ehk ka mulle kasu oleks. Ma ei teagi. Mõistujutt, ma saan juba isegi aru. Ja kui ma vaid teaksin, kuhu sellega jõuda... Aga selles vist asi ongi, et minul on ka see "kõige tähtsam küsimus" küsimata. Või kui isegi küsitud, siis vastust sellele ma päris kindlasti leidnud pole. Naerma ajab. Ja kadedusest ja irooniast, mitte lõbususest, sest ma südamest kadestan inimesi, kes teavad. Lihtsalt teavad ja kõik. Ja ainus ravi, mida ma selle kadeduse vastu tean on kiirus. Kui on piisavalt kiire, ei tunne ma end poolti nii palju tühja lahmivat. Homsest tuleb seega hea päev. Vara üles, hilja voodi, nii see meelerahu majja toodi. Loodame siis.

Aga ikka veel on seda tunnet hinges... T*** ma'i või!!!

Nice...

2008-09-27T22:25:00.000+03:00

Nõiutud näivad kõik majad ja puud
[Tanel Padar & The Sun - Tüdrukune]

Kallis Ehitusmees,

Palun ehita nendest lauajuppidest, mis Sul meie fassaadi ja rõdude renoveerimisest üle jäid, meie maja ette üks pink. Üle on sul ju neid juppe jäänud palju, seda on maja ümbergi näha. Ja selles konteineris. Ma ei küsigi mingit viimasepeal nikerdustega üllitist, palun, et oleks koht kus istuda, kui ei taha tuppa minna, sest on midagi rääkida veel kellegagi, kes ka ammu juba magama peaks. Palun...

Aitäh!

Tegelikult on jah seda pinki vaja. Eile näiteks... It was so good.

Oligi ju nädala lõpus ülekaalus siiski kõik see hea. A juures käisin, piljardit mängisin ja nautisin. Tõsiselt nautisin. Vähem väsinud oleksin tahtnud ainult olla. Reedel oli töölgi selle võrra lihtsam olla. Ja õhtul R sünnipäev. Hea, tõeliselt hea. Head inimesed, hea muusika, head joogid - kõik oli hea. Ja siis see üllatus. Jah, ilus ja hea. Ma ei teagi, mida ma lõpuks tuppa jõudes siis mõtlesin aga selles olen ma kindel, et... Tegelikult ma ikka veel ei tea...

Ja siis täna. Põnev oli täitsa see esmaabi. Tõesti põnev. Palju asju oli küll varem kuuldud juba aga oli ka neid asju, mis täiesti uued olid. Ja siis õhtu lõpp. Tannu kontsert. Tõsiselt või!? Oeh, hea hea, hea.

Kõige parem on aga vist see, et vaikselt kogunevad juba ka plaanid edasiseks. 4. oktoober ja 10. oktoober ja 15. november ja veelkord 10. oktoober ja 16. november. Ja siis mõned tähtpäevad/tähtajad, mis ei ole pooltki nii toredad, aga vähemalt on plaanid.

Aga tegelikult, päris tegelikult, tahaks lihtsalt puhata natukene. Ja siis veel õige veidike.

I said I know

2008-09-20T22:47:00.001+03:00

If I could stick my pen in my heart
And spill it all over the stage
Would it satisfy ya, would it slide on by ya
Would you think the boy is strange? Ain't he strange?
[The Rolling Stones - It's Only Rock'n'Roll (But I Like It)]

It's one of those days again... Nendest tõeliselt pahadest. Mitte midagi nagu ei olegi juhtunud aga juba ärgates oli selline tunne. Ega jah, öö oli juba nõme, sest unenägudes kummitas mind keegi, kellele ma üldse mõelda ei tohikski. Ja vaatamata sellele, et ma kaks korda üles ärkasin ja endamisi mõtlesin, et aitab, oli ta ka järgmises unes kohe tagasi. Ja kui eelmisel korral oli kõik isegi OK, lõppesid tänaöised uned kõik ühtemoodi - kurvalt, nii kurvalt. Hell, kui väga ma Sind põlgama olen hakanud...

No kust kohast see nüüd siis?

Päeva tipphetkeks võib vist ikkagi lugeda Haabersti ringi ja kõiki neid teisi. Ja neid fooridega ristmikke ja auto väljasuretamist jne. Faaaak, ma mõtlesin, et ei saagi autost välja astuda, sest jalad ei kanna ja jumala eest oli tunne, et esimese asjana läheb süda pahaks.

Hästi, koolini pidasin ilusasti vastu aga siis... Kõnnin mina mööda tänavat ja järsku tunnen, kuidas pisarad lihtsalt voolavad. Ja voolavad, ja voolavad, ja voolavad. Ja siis see koer... Põrgusse raisk. Ja veel rohkem voolavad. Tegelikult ma tean küll, juba kodust välja astudes oli olemine kuidagi nõrk. Kurat küll, ja jäävadki voolama või?!

Ja niiviisi iga asja peale. Kõige!

Homme on äratus jälle kuuest. Aga vähemalt on usutavasti üheks kõik juba.

Praegu tunnen, et vaja oleks lõhkuda nagu eelmisel reedel. Endast välja ajada kõik see jama, mis minusse sedasi kuhjunud on, et enam endas ei jaksa hoida.

Pärast siis...

Ja nüüd on kuidagi nii palju lihtsam olla. A käis. Tuli, oli ja nüüd läks. Ja nii ta mulle mõjubki. Lihtsalt võtab ära selle paha ja kurja. Wish I could have done the same. Hope I did.

valged jänkud, värvilised jänkud, minu unenägude jänkud

2008-09-08T23:02:00.000+03:00

So I held my head up high
Hiding hate that burns inside
Which only fuels their selfish pride
We're all held captive
Out from the sun
A sun that shines on only some
We the meek are all in one
[Creed - My Own Prison]

Elagu vihm ja külmad ilmad! Elagu nohu ja ragisev hääl! Elagu, et meil suve pole olnudki!
See, et need asjad inimesi närvi ajavad, on ju tegelikult täiesti tavaline aga see, et mina neid ütlen, on paigast ära. Mina, kes ma jumaldan kolletuvaid lehti ja kelle arvates pole ilusamat ilma kui vihm. Mina, kes ei jaksa talve ära oodata. Võib-olla asi selles just ongi, et talve pole ju ka oodata. Arvatavasti on tulemas ainult sellise lära jätkumist veel 9 kuud. Palun mulle päikeselampe, neid, millega valgusteraapiat tehakse.

Ja mis mõttes on mu viimane kuulatud lugu rohkem kui kuu aega tagasi!? Täna on teemaks Creed. Kõiges oma headuses ja eheduses. Hea, nii hea, nii hea , nii hea... Kui nüüd veel ilusad saapad ka kuskilt leiaks, oleks elu jälle lill. Tegelikult ju ongi lill olla. Tõesti on. Ainult hommikuti ei tahaks nii vara ärgata. Aga kui igal õhtul magama jõuaks nii nagu peab, poleks ju probleemi. Jõuaks ainult. Ja ma nägin unes jänkusid. Tervelt kaks jänkut. Kes viitsib, otsib ise neile seletuse netist. Mina olen igatahes rahul. Ja kaamera oli ka hea.

Kõnnin nelja vihma vahel

2008-09-07T02:16:00.003+03:00

I've been thinking too much about you
See the sunset with no sleep at all
Constantly thinking about you
And i can't get through this at all

I've been thinking too much about you
I've been staring at the floor
I've listened to all the tunes i love
But made me feel quite blue
[Trentemoller - Moan]

Hommikul on töö aga kas ma hoolin sellest? Hommikul on lausa surm ärgata, aga kas ma hoolin? Kas hoolin, et pikk päev, mis mind ees ootab, saab olema surmav ühes oma liikluseeskirja ja koristamismaratoniga. Kas hoolin, et emale on raske silma vaadata?

Tõenäoliselt isegi hoolin, kõigest sellest. Ka sellest, et nii ju ainult ennast hävitan ja ei kedagi teist. Aga kas loobun sellepärast millestki? Ei, kindlasti mitte. Nii on hea. Nii on lihtsalt hea ja õige, vähemalt tundub nii praegu, usun et ka hiljem ja ka siis, kui sellest on kaua juba möödas. Armastan...

/---/

2008-09-02T14:17:00.004+03:00

Naljakas on tühja istuda...

Nädal on täielikult lebotamise tähe alla alanud. Kas siis selline saabki mu september olema? Aitäh, aga ei, aitäh! Kell 10.00 on töö juures nagu telefonid väja lülitatud ja ometigi on ju teisipäev. Teisipäev! Väga kummaline on istuda nõnda, et ei ühtki kõnet, ei ühtki tegemist, mis eelmist taga ajaks. Samas on vahel ka nii hea olla. Saan lõpuks lõpuks lõpuks ka siia kirjutada midagi. Tegelikult on seegi üks paras pähkel, sest otseselt ju ei ole juhtunud suurt midagi. Näed, ja juba valetangi. Jälle!

"It's not the way I'm wired so..."

Pikk nädalavahetus, mis seljataha jäi, oli tegelikult ju rohkemgi kui sündmusterohke. Reedel siis X ja kuueni kodus veel aftekat. Mõnus oli. Kuigi jah, mõningad asjad said siis vist lõplikult mullegi selgeks. Hommikul takkajärgi magada oma magamatus välja kõik oli ka rohkemgi kui mõnus.

Õhtul isa juurde, kuhu ka minu jope jäi (ühes kodu võtmetega muidugi!). Ime täitsa, et selle paduvihma üle elasin, mille kätte ma ka ju otse loomulikult jäin, ja kohe haigeks ei jäänud.

Pühapäev oligi üks suur lebo ainult. Ja terve päeva kummitasid mind K sõnad, et kolmandal puhkepäeval tahaks juba tööle tagasi. Ainuke vahe oli aga selles, et mitte kolmandal päeval ei ole see tunne, vaid siis kui teise järjestikuse puhkepäeva hommikul üles ärkad punkt 06.00 ja mõtled, et tegelikult võiks ju ikkagi tööle ka minna.

Esmaspäev ja 01.09 möödus minu jaoks tervenisti siiski sõidu tähe all. Kuigi reaalselt kestis see vist ainult 52 minutit, olid jalad autost välja astudes küll nagu vatist ja reageerimisvõime kõigele ja kõigile kaduvväike. Ikkagi oli aga hea. Nii hea, nii hea, nii hea. Õige pea on siis olemas veel üks juht, kes kainekas on kõigile nõus aasta olema, antagu ainult autot, millega sõita.

Kooliga on ikka nii nagu on. Kohe üldse mind ei tõmmanud sinna proua Ebu Tamme loengusse. Järgmine esmaspäev. Siia räägivad nad juba asjast ka ja on mõtet sinna kuulama minna. Küsin ta käest ehk ka seda, kas varem saan teha oma asjad ära, sest no tegelikult ma ju oskan seda kõike, tõsiselt.

Mõned materjalid tahaks veel I ja teiste käest tagasi saada ja võiks ka füüsika kohe ära teha. Iseasi, kuidas mul selle viitsimisega on muidugi.

Kõige ilusam asi, mida oodata sel nädalal, on vist aga neljapäevane koori esimene proov. Ma tõesti ootan seda kohe. Laulupeol tundsin sellest nii väga puudust, et enne polnud saanud harjutada. Ootan, ootan, ootan.

Tunne on jälle selline, et The Outsider on kõige õigem laul üldse. Ja süda igatseb raamtute järgi. Ometigi aga ma tean ju, et enne, kui asjad on tehtud ja valmis, ei suuda ma ennast vabaks lasta piisavalt, et võtta ette ja terve nädalavahetuse ainult lugeda. Samas, ilmad on ju just täpselt sellised. Peakski ehk Tartusse hoopis minema nagu A kutsus, sest tema järgi igatsen ma tõesti väga.

pfffff, pffffff, pfffff

Ikka endiselt ei ole veel kõik... :(

"We may rise and fall, but in the end we meet our fate together"

2008-08-11T21:40:00.000+03:00

This one had it coming
This one found a vein
This one was an accident, but never gave me pain
This one was my fathers and
This one you can't see
This one had me scared to death,
But I guess I should be glad I'm not dead!!
[Stone Sour - Made Of Scars]

Rääkisin alles hiljuti A'ga, et millegipärast on kogunenud äraütlemata palju drafte asjadest, mis on küll kirja saanud aga mitte kunagi avalikuks tehtud. Kummaline on see tõesõna, sest tegelikult said ju need asjad just sellepärast kirjutatud, et nad öeldud saaksid. Täna siis, võin aga päris käsi südamel öelda, et selle viimase aja mõttejõupõua põhjuseks on puhas väsimus. Minus lihtsalt ei ole seda jõudu, et end veel õhtul kirjutama ka sundida. Töö ja haigla ja uued inimesed. Oeh, väsitav. Kirjutada isegi jaksan aga siis on mõtted nii segi ja pahumpidi, et nende sortimisega oleks lõpmata palju tegemist ja lihtsalt löön käega...

Vara üles, kähku tööle, nii see rikkus majja toodi. Yeah, right!

Hommikud on nüüdsest siis äratusega 06:00 (või siis 06:15) ja kojutulek nati peale nelja. Aga kui ma päris aus olen, siis selline režiim on hulka mõnusam kui poolest päevast tööle, poolest õhtust koju. Aga ikkagi on tööinimene väga nüri olla. Kus te siis olete, kõik te head ja tublid mehed, kellele ei meeldi, et nende naised tööl käivad?!

Ei, aga tegelikult on asjad suht ok isegi. Raske ja harjumatu veel on aga ei midagi ületamatut, ma arvan. Liiga vara on veel kekata või lootusi hellitada, see tuleb ajaga.

Mh, jah!

Autokooli esimene tund on ka homme. Kuigi jah, kaua seal ju olla ei saa - Kiri Sõbrale algab liiga vara selleks, et saaks lõpuni olla. Üldse on järgmised kaks nädalat muusikarohked, Märkamisaeg on ju juba järgmisel nädalal. Kõikse toredam uudis aga viimaste päevade jooksul on see, et A tuleb koju!!! Ma olin selle seose nende kontsertide ja tema kojutuleku vahel juba täiesti unustanud kui siis täna äkki plahvatas - A tuleb koju! Miss Ya!

Ega mul tegelikult enam palju olegi... Taaskord on päevakorral Made Of Scars ja seda kuulates hing kohe puhkab, ka mõtted.

Väike nukrus poeb veel aeg-ajalt hinge aga ma hakkan vist leppima juba. Mõistmiseni, tundub küll üha enam, ei jõua ma vist aga iialgi. Liiga ebanormaalne lihtsalt.

vahel ju võib

2008-08-04T01:03:00.000+03:00

Rahuldust ja rõõmu
Kibestunud elu sõõmu
Pidu, pisaraid ja verd
See kõik mis ei tapa
Tuult mu purjedele annab
Nii ma seilan seitset merd
[Smilers - Seilan 7 Merd]

Täitsa uskumatu kui palju asju võib korraga tegelikult juhtuda. Juba mõnda aega olen mõelnud ennast kokku võtta ja korralikult kõik ära rääkida aga iga kord tuleb midagi ette. Nüüd siis...

Viimase nädala, paariga on tõesti palju juhtunud. Kust küll alustada, isegi algust on nüüdseks juba raske välja mõelda.

Norra Norra Norra

Tuleb välja, et halvad uudised levivad tõesti kulutule kiirusega. Tunni ajaga olid kõik asjast teadlikud. Kummastav kuidas inimesed suudavad ise oma elu keeruliseks elada. Vähemalt on see lohutuseks, et ma pole ainuke, kes seda oskab. Oi, eks see kahjurõõm ole ikka kõige suurem rõõm. Ei, tegelikult pole see ei naljakas ega ka parastamist väärt. Kahju oli lihtsalt, väga. Jutt siis sellest, kuidas K'le plaanitud hüvastijätupidu kahe telefonikõnega ära jäetud sai. Mõttetu, nii mõttetu. Kõigi plaanid nurja ja sõidud ära jätta. Pidime ju kalendri tegema R, R ja H'ga ning ikka korraliku pralle korraldama. C pidi tulema (kõigest 5 tundi bussisõitu) ja ehk oleks ka O suutnud ikkagi lõpuks ära moosida... Hea uudis on aga see, et kõik lahenes. Just niisama kiiresti kui keerulisekski muutus ja loodetavasti palju õnnelikumalt. Kurb on ainult, et keegi nõnda kallis nüüd minust nii kaugel on ja kes teab, millal teda jällekord näha saab. Igatsen juba praegu. Kallis, kallis, kallis oled!

Mootor "A"

Nagu see H ja R'i külaskäigu õhtugi, on nii mõnigi õhtu möödunud R ja A seltsis. A on ikka tõesti "mootor". Ei saa mina normaalsel ajal magama kui tema tuleb. Aga nii hea on sedasi. Muusika ja haiged videod, filmid (millest mina muidugi poole maha magan) ja vein, jutt ja "rõdutamine" - see kõik on liiga hea lihtsalt. Nüüd on vaja otsida mõni hea d'n'b üritus ka veel ja minna ning ennast välja rabeleda koos. Enne veel aga üle vaadata väga karmi pilguga oma enda muusikavalik arvutist, sest sealt on liiga palju puudu. Tegelikult mul lihtsalt ei ole sõnu selle kõige väljendamiseks. Hea on lihtsalt. Nii hea, hea, hea!

09:52 ja kõik!

EFTE'ga on nüüdseks ka siis ühel pool. Ise tulin ära ja hea meelega. Lõpuks läksid asjad seal ikka väga käest ära. Kui alguses oli probleem sellest, et tööpäev algas täpselt(!!!) 08:50 ja lõppes täpselt(!!!) 17:00, siis viimasel nädalal oli ka see probleemiks juba, et ma lõuna ajal kontoris olles enda asjadega tegelesin. "Kui sa nagunii kontoris oled, võid ju tööasju vaadata pigem..." No mida põrgut!!! Ei, mul on hea meel, et sealt tulema sain, ausalt. Ainus, millest kahju on, on mõned inimesed K ja S põhiliselt, nemad olid täitsa toredad. Aga edasi tuleb minna. Ja ma lähengi. Oluliselt targema ja kogenenumana. Selle eest aitäh!

Samas on mul ju ikka veel see brittide asi ja siis ehk veel üks asi, mille kohta teisipäeval kuuleb ja siis võib-olla ka see M'i räägitud asi. Ma juba täitsa ootan. Aga kui juba jutuks tuli...

Brittidega on nüüd siis mul ka omad vistsad kätte saadud. Tore täitsa, nüüd muidugi, kui sellele tagant järgi mõtlen. Reedel oli siis vaja nad lennujaamast limusiini peale panna ja hotelli sõidutada. Kerge ülesanne, kas pole?! Ei, ei, ei... Mull vähemalt küll mitte.

Olin varem juba R'i ja K'ga kokku rääkinud, et nad viivad mu ära sinna. Hea oli, et R mulle enne helistas ja ütles, et lend hilineb. Sai siis juhiga ka räägitud ja suurem paanika ning lennujaamas passimine ära hoitud. Ära klaaritud ka see, et minule saadetud valeinfo järgi oli ainult üks auto (millest tulenevalt siis ka kaks pudelit vähem šampust, aga see selleks). Tore oli muidugi ka see, et hiljaks ei jäänud mitte üks lennuk vaid kaks, mis tähendas, et maandus korraga kolme lennuki asemel viis ja kogu see rahvahulk, kes neid vastu võtma oli tulnud, ummistas kogu ooteala. Nii tore on sedasi seista rahvahulgas ja lehvitada oma lipakaga.

Mehed olid aga selle eest imekenad black tie ja puha. Armas, armas, armas.

Kui ma nad siis suure surmaga kõik ka kahte autosse ära jagatud sain, sain ka ise minema. Seda muidugi suure ehmatusega, sest oma suures jahmerdamises kodus, olin šampad maha unustanud. Õnneks, õnneks, õnneks oli Rein (minu otsatu armastus talle) endale kaks pudelit autosse varunud ja nendega sai ka see päästetud. Aga ega sellega veel kaugeltki meie hädad lõppenud. Ei, ei, ei. Reinule ju polnud ometi hotelli nime öeldud, kuhu ta grupi viima pidi. Kui ka see telefonitsi klaaritud sai, uskusin ma tõesti, et asjadega on ühel pool selleks korraks. Mis aga välja tuli!? Inglismaalt Lätti saadetud info oli vigadest totaalselt tulvil. Hotell oli ka vale!!! Uniquestay Tallinna asemel oli minul infoks kirjas Metropol. Ja kes sealt autoga mööda on sõitnud vast teab kui tore sinna võib olla limusiini sisse ajada. Oojaaa, ja see ei teinud Reinu just õnnelikumaks. Aga andeks sain ja lõpuks naersime veel koos selle üle temaga. Ikkagi, minu otsatu armastus ja heameel tema poole. Ja ka R'le ka K'le, kelleta ma päris kindlasti oleks hulluks läinud seal lennujaamas ja pärast mööda linna kärutades.

Selle reedeõhtuse juraga oli laupäevane laskmaminek lausa lillepidu. Loodame, et seda on ka homne (tänane vist tegelikult juba) ärasaatmine. Aga limusiinidega uuele katsele siis reedel. Vähemalt on mul hea tuttav nüüd juures... Samas aga pean ma valmis olema sellisteks juradeks, niiet võtan seda pigem koolina ja tänu sellele on mul nüüd ka täiesti uus vidin kodus, mis mu pangas käimised peaks lihtsamaks muutma oluliselt. Elame näeme.

Sinised sussid ja kollane pall.

Ikka endiselt täidab minu päevadest ühe tunni neljas palat Mustamäe haigla intensiivraviosakonnas. Kõik on parem juba. Natukese haaval, aga ikkagi.

UudisedUudisedUudised

Uudiseid veel niipalju, et minust on saanud taaskord kooliõpilane. Autokooliõpilane. 13. august on esimene tund. Siis oskan sellest juba rohkem muljetada. Olen endale juba kaks lisatundide õpetajat sebinud ja usutavasti nende abiga saan ka asja selgemaks kui ainult neid 40 kohustuslikku sõidutundi kasutades ja ka lisatunde kulub nii vast vähem. Ma nii, nii, nii ootan.

Homme on D sünnipäev. Teda pole ka liiga kaua juba näinud. Homme ehk õnnestub. Igatsen piiritult.

P.S. Youtube on ikka väga kasutajasõbralik. Uudisvideode all oli esimene Disturber - Inside the Fire. Me like!

Post Blue

2008-07-22T12:55:00.000+03:00

It’s in the water baby, it’s in the pills that pick you up
It’s in the water baby, it’s in the special way we fuck
It’s in the water baby, it’s in your family tree
It’s in the water baby, it’s between you and me
[Placebo - Post Blue]

Kas keegi palun seletaks mulle, kuidas see võimalik on!? Kuidas on võimalik, et see asi nii kapitaalselt (vabandage väljendamast) perse läks? Lihtsalt... Ma ei saa aru!

Kõndisin eile öösel kodu poole ja mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin. Nii kohutavalt solvav on selline asi. Ja täiesti ükskõik - täiesti. Valed, ainult valed, mitte midagi ei olnud tõsi. Ma tahaksin nii väga küsida. Ma tahaksin lihtsalt aru saada. Mõista vähimalgi määral aga ma ei saa, sest mitte ühtki natukenegi loogilist lahendust või seletust sellele ei paista. Kõik oleks nagu minu süü. Ja ometi ei tunne ma, et oleksin midagi teinud. Lihtsalt, valed ja julm ülelaskmine. Ei taha, ei oska, ei ole kunagi tähtis olnudki. Nii või? Ja siis olen mina see, kes on "nagunii juba edasi läinud". Hästi, kui Sa nii tahad, eilseni ei mõelnud mina küll veel nii... Kuidas, kuidas, KUIDAS Sa saad nii kuri ja julm olla?!

Eelnevast tulenevalt siis:
Päevapakkumine

Ära anda raamat. Philip Pullman His Dark Materials. Kõik kolm raamatut ühes köites. Ingliskeelne. Heas seisukorras. Hüljatud omaniku poolt. Pakkumine kehtib kuni sooviavalduste esitamise või tulesurmani.

Armas ja hea A, aitäh! Sa oled lihtsalt liiga... Aitäh!

As the ice comes down rivers start to bend

2008-07-19T00:39:00.000+03:00

And if you think that I've been losing my way
That's because I'm slightly blinded
And if you think that I don't make too much sense
That's because I'm broken minded
Don't keep it...
Inside
If you believe it
Don't keep it all inside
[Stiltskin - Inside]

Ootamine teeb vanaks.

Lõpuks ometi. Nii hea on, kui on nii palju aega, et siia ka jõuab midagi kirjutada. Nii palju, nii palju, nii palju on juhtunud vahepeal, et ma isegi ei tea kas jaksan või tahangi kõigest rääkida.

See, mis oli:

Eelmine nädalavahetus oli nagu oodata võiski väga väga väga meeleolukas. Neljapäevast alates juba. K sünnipäev siis. Ta on ikka nii armas, kõige armsam üldse. Ja kuigi seal nii vähe sain olla, oli see kõike seda jooksmist väärt. Enne seda veel K juurest läbi ja padavai sünnipäevale. Ikkagi jäi tunne, et tulin liiga vara ära. Aga no kes saaks loobuda sellest, kui nii kena noormees kui seda on E sind pea-aegu koju saadab. Jah, tore oli.

Kuigi ma reedel oleksin tuhat korda parema meelega kodus surnud läksin siiski ja nautisin kõike täiel rinnal. Tüübid olid toredad ja R oma headuses ületas kõik. Hea küll, Venus oli p***. Aga no seda ju oligi oodata. Tore oli aga koju jõuda viieks ja kiruda päikest, et ta nii vara tõusma peab.

Laupäev. Nii raske, nii raske, nii raske oli tõusta. Aga ma sain hakkama. Ja päris edukalt. Päev ole kiire ja elamusterohke nagu iga teinegi aga õhtu oli mõnus. Tore on ennast lõdvaks lasta ja mõtted enda asjadest kõrvale suruda. Õhtu parimaks osaks oli vist C kõne, et ta on Tallinnas. Ja tuligi pärast minu eelmise õhtu kõnet. Lihtsalt. Ja tuligi. Ta saab ikka veel sõnadetagi aru...

Pühapäev - terve nädala parim päev.
Hommik oli raske nagu arvata oligi aga päev ise... H ja V käisid Tallinnas. Kompressori pannkoogid ja klaas õlut. Plaanid NKK kokkutulekuks ja Patareiks. God I missed them. Aga tõesti oli nendega koos hea olla. Isegi kui seda oli ainult paariks tunniks.
Ja koju ja koristama (küll mitte lõplikult) ja ootama.
Baila, baila, baila.
Mõnes mõttes oleks küll tahtnud kahekesi olla, ei oleks pidanud rõdul sosistama, aga samas oli ka nii tore. P tuli ja R ja K. Eestima Mälumäng õunapirukatega. Oo jaa. Kolmest voodisse. Hommikul ärgates ma päris kindlasti veel kaine ei olnud. Vähemalt autos küll nii ei tundunud.

Ja kassile ei saanud ka head aega öelda. Aga ma tõesti usun, et ta sai endale hea kodu.

Siis, kui keegi teine ei näe...

Muidu on kõik ikka samamoodi. Ainult haigla on veel rusuvamaks muutunud. Et siis elu on lill, mida ainult vahel kastma peab. A sõnad...
Aga ma arvan, et õige pea saab sellest kõigest kurvast ainult mälestus ja asjad lähevad iseenesest paremaks. Peavad lihtsalt minema. Lihtsalt ootama peab natukene. Ja veetma aega nendega, kellest on abi... Aitäh A, A ja muidugi R. Teie kolm oletegi need tõesti head.

Muuseas, see lugu, mida me taga oleme ajanud on hoopis Puddle of Mudd - Psycho. www.mania.ee on hea koht :P

Aga tegelikult on minu viimase aja armastus Stiltskin. Iga päev ja korduvalt, korduvalt korduvalt, korduvalt. Ühele mu kallile tuttavale mania fännile peaks see kindlasti meeldima ;) Mis sa arvad Rita?

156

2008-07-10T00:22:00.000+03:00

Ma olen nüüd kaks korda juba selle nädala jooksul kinos käinud. Üks film oli hullem kui teine. Mõlema juures veetlesid mind pigem näitlejad kui sisu. Wanted siis James McAvoy ja Angelina Joliega ning Ironman Robert Downey Jr.'ga. Ja oligi nii nagu ma ootasin... Paar meeldivat stseeni ja Wantedi puhul ka päääääääris hää soundtrack. Aga nad täitsid oma eesmärki. Täielikult! Ma lihtsalt armastan suurelt ekraanilt filme vaadata. Pärnu all over again. Just love it.

Käisime R'ga istumas ka. Mõnus oli. Rääkisime nii palju, et lõpuks oligi tunne, et nüüd olen päris tühi. Rääkisime ja ta aitas lõpuks ometi mul omadega enam-vähem nulli jõuda. Ja selleks oli vaja ainult näiteid nagu veenide läbilõikamine ja juustuvõileivad. See võib kõlada kummaliselt aga just ainult seda oligi vaja. Seda ja Peep Vaini õpetussõnu... Muigama paneb.
Niisiis istusime, sõime ennast roppodavalt ümmarguseks ja jõudsime järeldusele, et see, mis meil on, on igaveseks. Ma ei püüa seda mitte ära sõnuda vaid lihtsalt olen õnnelik, et ma seda tõesti usun. Ja tema ongi vist ainuke, kelle puhul ma seda tõesti ka "usun". Armastan Sind, sa oled alati, alati, alati olemas.

Kui koju jõudsin, tuiskasin uksest sisse süümepiinadega, milliseid pole ammu tundnud - mu tibukallis oli nii kaua üksi olnud. Tõesõna, süümekad tahtsid ära tappa. Täna selle eest aga olin terve õhtu temaga ja seda kroonis ka nurrumaraton. Armas, armas, armas - nii armas. Tulge ja viige see nurrmootor kiiresti mu juurest ära, enne kui ma tõesti otsustan, et endalegi ühte sellist tahan.

Ja minu suur viha on ka nüüd lahtunud, mis ehk võib-olla mu viimasest postitusest välja natuke võis paista. Enam ma ei vihka inimesi, mitte kedagi neist. Ehk on süüdi Peep Vain aga ma vist lihtsalt tüdinesin ära. Samas võib asi ka selles olla, et mu unetundide arv on viimasel ajal kuidagi kahtlaselt väike olnud. Ja siin ma olen, selle asemel, et voodis uneleda, passin arvuti taga ja kirjutan blogi sissekannet. Tubli!

Head ööd ja armastust meie unedesse.

hate, pure hate

2008-07-03T22:20:00.003+03:00

ma ei julgegi üldse kirjutama hakata. esiteks on nii kuradi palju juhtunud ja teiseks vihkan ma praegu kõiki. päriselt ka. kõiki! kõige rohkem aga neid, keda üle kõige armastama peaks. minge pikalt ja pidevalt "*****" Te kõik! ma tean siis nüüd, et teile ei saa kunagi kindel olla - MITTE KUNAGI! ma vihkan teid, nii kohutavalt vihkan! ja mul on ükskõik, et ma ei ole poliitiliselt korrektne, mind ei huvita, kui Te ennast puudutatuna tunnete, sest nii, nagu teile ei lähe mina korda, ei huvita enam mind see, kuidas Teie ennast tunnete.

aga Sind ma armastan, Sind, mu väike ja armas.

Lühendid ja ajaviitejulmus

2008-06-30T16:02:00.000+03:00

Iialgi ei tohi väsida endale liiga tegemisest...

See on lihtsalt kummaline, kuidas ma vahel ennastki üllatada suudan. Eile näiteks... Ma kahtlen, et ma kunagi enda peale nii tige olen olnud kui siis. Ma lihtsalt suudan... jah, jah, jah suudan... blaah... never again ... NEVER!!!

Plekk-katuste hirm

Ja mul on nii suur kiusatus tibule nimi panna. Ma tean, et see on ju ainult kaheks nädalaks ja nagunii minu pandud nimi ei jääks, on ikkagi kuidagi kummaline elada koos kellegagi, kellel nime pole.

Kribuga olime tema vastu vist natuke kurjad. Kiskusime teda välja ja näperdasime. Hea, kui ta täna üldse välja julgeb oma nina pista. Armas on see pisike olevus ikkagi...

Paar tundi on veel tööl olla aga nii igatsen juba tema juurde. Hea küll, et pigem on see vist hirmust, et mis ta seal korda on saatnud, või vähemalt proovinud saata, aga ikkagi...

EKUK all over again!!!

Ja siin pole ka midagi targemat teha kui siia kirjutada... Mulle üldse kohe ei meeldi sedasi tööd teha. Või pigem töö tegemist mängida.

151

2008-06-25T00:03:00.001+03:00

Breathe the pressure
Come play my game I'll test ya
Psychosomatic addict insane
Breathe the pressure
Come play my game I'll test ya
Psychosomatic addict insane

Come play my game
Inhale, inhale, you're the victim
Come play my game
Exhale, exhale, exhale

[The Prodigy - Breathe]

Tegelikult peaks vist magama, et ennast homseks katsumuste reaks ette valmistada aga hoopis mõnusam on siin istuda ja ennast klaviatuuri tühjaks valada...

Nii kaua pole seda teinud juba, et ennast lihtsalt tühjaks räägin... "Kirvega kurejahile" lõppes halvasti. Ei, mitte selles mõttes, et oleks halb tulemus tulnud, üldse mingit tulemust ei tulnud, õppejõud ei ilmunud lihtsalt kohale. Jah, just nii. Ja ongi sügisel üks rohkem vaja teha. Aga pole parata, elame veel. Lisa-aasta sain ka. See on hea. Nüüd kaks korda nulldeklaratsioon teha ja peakski ühel pool asjaga olema. Ma loodan!

Orjus alaku!

Tööinimeseks hakkasin! Tõusen hommikuti poole kaheksast ja veedan tunde kontoris konutades kuni lõpuks koju saan. Detailidesse ma targu ei lasku, sest siis ei saaks mind enam arvatavasti pidama. Eks ikka see lille ja elu asi.

Vaba aeg kuulub haiglale. Vihkan endiselt seda kohta. Kõik haiseb seal steriilsuse järgi ja on anonüümne. Kõrvalpalatites on seis sama halb kui seal neljandas, selle vahega, et seal on esimeses voodis keegi, kellest veel kuidagi lahti ei tahaks lasta.
Avastasin, et olen oma pere üks positiivsemaid inimesi. Poleks uskunud. Ei usu siiani.

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi
Tantsuplatsil tallatakse hein...

Puhkasin. Olin ära. Oleksin vist siiani, kui homme poleks tööpäev. Otsuse minna, tegin täielikult hetke ajel ja olen õnnelik, et läksin. Sõitsin ja sõitsin ja sõitsin ja ootasin seda hetke, kui ükskord kohal olema ja kõik oligi nii hea ja palju paremgi veel kui ma ootasin. Koht on ikka täiesti sama veel, isegi voodi. Suurest joovastusest, vist, jäin esimesel õhtul kohe haigeks. 39 kraadini küündivale palavikule vaatamata sai käidud maailma parimas kohas söömas, joodud parima emmega (peale isikliku, muidugi) maailmas veini ja magatud, magatud, magatud.

Jaan tuli samuti - parimatega parimatest. Ei mingeid kohustusi hea olla, ei mingit kohustust valida sõnu, ei mingit koonerdamist millegagi. Massaaž - lihtsalt jumalik, uni pärast (peab mainima, et üle ootuste kallist) taksosõitu, mis mind päästis läbimärjaks saamisest - parem veel. Koju oli kahju tulla aga siin olla on hea.

150

2008-06-05T06:38:00.003+03:00

Kirvega kurejahile, aitäh!

Ainult nii seda nimetada saabki. Ma ei oska mitte midagi ja ma lähen eksamile. Ja kõige hullem on see, et olgugi, et seal lubatakse kasutada kokkuvõtet, ei usu ma, et sellest suurt kasu saab olema. Ja kuigi see on selleks korraks siis viimane, ei ole kohe grammigi sellist tunnet. Täpselt selline tunne on nagu see semester kestaks veel igavesti.

Ma ei tea kas see on magamatusest või millest, aga mul on täiesti ükskõik juba. Lihtsalt lähen ja vaatan, mis saab. Saab, siis saab...

Aitäh R, Sa oled kõikidest kõige parem.

Hommikul...

2008-06-02T23:02:00.003+03:00

Edasilükkamine on elu alus!

Mulle võiks auhinna anda asjade edasilükkamise eest. Ma olen lihtsalt meister selles. Kõik asjad lähevad edasilükkamise režiimile kui nad just kõrva ääres põletavalt ei karju. Isegi siis on võimalik nendega tegelikult veel natukene viivitada ja siis veel veidikene. Huvitav oleks teada kaua ma sellise käitumisega veel vastu pean, vaevalt, et väga kaua. Samas, ega otseselt tegemata pole siiani veel midagi jäänud, kõik saab lõppude lõpuks valmis, lihtsalt viivitusega. Täna näiteks. Istun juba teises kohvikus ja kell on alles 10:38. Ei, tegelikult oli plaan käia söömas ja siis kohvitassi taha õppima tulla aga näädsa, nad on siit neti ära korjanud, niiet ka kõige parema tahtmise juures ei saaks ma oma asju tehtud, sest materjalid on ju netis(!!!). Koju pole ka nagu suurt mõtet minna, sest ma jõuaksin just täpselt koju ja siis peaksin kohe minema hakkama. Proovipäevale siis.

Ma täitsa ootan tegelikult. Kuigi jah, see pole just mu unelmate koht aga siiski parem kui varasemad. Iseasi muidugi, kui ärkvel ma seal suudan püsida, sest miskipärast on minu keha otsustanud taaskord unest loobuda. Ikka kolm tundi, kaks tundi, neli tundi ja kaks tundi. Rohkem keeldub ta voodis püsima. Voodis ehk püsikski aga silmi kinni ei lase hoida. Tänane neli pool tundi on viimase paari nädala rekord. Päevasel ajal on kohvi nüüd siis minu parim sõber ja õhtuti mis iganes magada aitab. Selle kõrvalt võib aga elu suhteliselt ilusaks pidada.

078...

Vähemalt on nüüd see nädalavahetus möödas. Oeh, karm oli! Kuigi mulle meeldib sahmida ja ringi joosta, on kodus ikkagi parem. Ilmad olid ka just sellised, et oleks tahtnud palju parema meelega hoopis kuskil päikesevanne võtta ja natigi pruunimaks saada, kui et tegeleda ühe või teise pohmaka ravimisega. Väk! Samas on mul hästi kahju, et Nathaniga nii läks :( Aga vähemalt võib loota, et R temaga edasi suhtleb, mina küll suhtleks.

R'st rääkides... Panime nädalavahetusel oma reisiplaane ka paika ja üllatus-üllatus kuulus nende hulka ka London. Ei tea küll miks! Ma siiski kardan aga, et isegi väga oskusliku säästmise tulemusel ei saa see juhtuma enne järgmist aastanumbrit aga ei või kunagi teada. Lihtsalt nii tahaks ära siit. Vaatan ikka aeg-ajalt J pilte, mis ta Orkutisse üles paneb ja olen nii kade, et temaga koos sinna kaugele ei saanud minna. See on ju minu dream destination ometigi!

Ja asjade edasilükkamine muudkui toimib ja toimib. Kell on juba 11:06 ja tehtud ei ole ikka veel midagi...

Näeme jälle päikese heledamas joas.

148

2008-05-30T23:54:00.000+03:00

* Ma/mul:
1. Tahan üle mõistuse paljusid asju.
2. On just täpselt nii palju, kui mul praegu eksisteerimiseks vaja.
3. Vihkan võimalikult vähest.
4. Igatsen, väga.
5. Kahetsen tegemata asju.
6. Armastan rohkem kui vihkan.
8. Ei ole piisavalt reisinud.
9. Tantsin, kui on möödas väga mitmes joogiring.
10. Laulan kõvasti ja valesti aga alati kui võimalik.
11. Nutan võimalikult harva.
12. Kaotan oskamatult ja virina saatel.
13. Tekitan segadust nii enda kui teiste asjade hulgas. Eriti kui midagi otsin.
14. Peaks õppima, kuidas oma elu mitte keeruliseks elada.

* Kõige lemmikumad:
1. Päev: Pühapäev
2. Number: 8
3. Värv: Kas sellest saab üldse küsimust tekkida - sinine!
4. Lill: Gerbera
5. Kuu: Veebruar ja mai
6. Laul: See, mis sunnib südame lööke vahele jätma.
7. Söök: Enda tehtud või emme.
8. Jook: Vesi. Vahel harva ka midagi muud aga see oleneb juba tujust.
9. Riideese: Pontšo

* Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka?: No kes siis seda poleks kunagi teinud.
2. Hüppaksin benjit?: Ei, aitäh.
3. Liugleksin?: Läbi lainete, läbi elu...
4. Elaksin maal?: Vaevalt
5. Hüppaksin langevarjuga?: Ei, aitäh
6. Kõnniksin sütel?: Jah, kindlasti.
7. Tapaksin kellegi?: Jah.
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga?: Tehtud juba.
9. Laulaksin karaoket?: Kah tehtud.
10. Hakkaksin taimetoitlaseks?: Ei, mitte mingil juhul, liha on liiga hea.
11. Näitaksin punast tuld?: Muidugi.
12. Oleksin ellujääja?: Jah.
13. Paneksin kellegi nutma?: Olen pannud ja mul on väga kahju.
14. Lööksid last?: Ei, peab olema ka teine viis.
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega?: Done that.

* Elulised faktid:
1. Kodulinn: Pärnu.
2. Haridustase: Lõpetamata kõrg.
3. Juuste värv: Praegu on punased aga vist mitte kauaks.
4. Silmade värv: Kes neisse on pikemalt vaadanud ütlevad, et on rohelised.
5. Kinganumber: Oi, liiga suur.
6. Nahavärv: Ametlik termin oleks vist valge aga ma ikkagi eelistan mõelda et ma eestlase kohta suht tumeda nahaga.
7. Keskmine nimi: Ma nii tahaks, et mul see oleks.
8. Tuju: Alati saaks paremini.
9. Vasaku-/ paremakäeline: Parema.
10. Välismaal elanud?: Unistada ju võib.

* Veel:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: Jah...
2. Kus ma viimati käisin: Köögis või rõdul, ei mäleta.
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: Riinu
4. Viimati helistasin: Mingile taksojuhile, Arvo oli vist nimi.
5. Kas ma naeran tihti?: Mitte nii tihti kui sooviksin.
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu?: Ma loodan.
7. Kas ma olen sentimentaalne?: Jah, alati.
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat?: Eesti mõistes kuulsat või maailma mõistes? Eesti mõistes jah, maailma mõistes ... amm ... Mansonit nägin poole meetri kauguselt ja Malkot umbes kahe.
9. Kas ma olen sõbralik?: Piisavalt, ma arvan.
10. Eelarvamused: Oi, nii nii palju on neid.
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl?: Enda.
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: X-men, no tuli teine telekas.
13. Mida ma tegin eile südaööl?: Tööd.
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed?: Pigem lühikesed.
16. Kas kannan käevõrusid?: Ammu enam mitte.
17. Ostan: Liiga mõtlematult.
18. Hetkel kuulan: The Cult - Painted On My Heart

* Viimased:
1. Äratuntava häälega laulja: Brian Malko, Jon Bon Jovi, Serj Tankian, Axel Rose, Tanel Padar, Shakira, David Williams, Marilyn Manson... Neid on ju nii palju.
2. Suitsetan: Jah
3. Olen rahul praeguse eluga?: Alati saaks paremini.
4. Kas ma teesklesin haiget, et koolist puududa?: Ei, ma pidin ainult ütlema, et ei taha minna ja ei läinudki.
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: Lõhn
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: Ei plaanigi, lähen.
8. Kas ma tahan abielluda?: Jah.

147

2008-05-27T23:02:00.001+03:00

In this world there's real and make believe
And this seems real to me
[3 Doors Down - Let Me Go]

Vahel siis ka vist tiba teravam

Sain täna siis ühe sünnipäevakingi lõpuks lahti. Uskumatult hea tunde tekitas. Taaskord mõtlesin, et kui vähe on ikka selleks vaja, et üks äraütlemata hall argipäev tibagi rõõmsamaks muuta. Teine ootab nüüd veel kokkupanemist ja siis jälle lahtikangutamist (J õnnestus see lahti saada aga kokku enam mitte). H ikka oskab asju sebida...

Õppinud ma pole. Lihtsalt ei taha. Aga ju siis pole nii kiire sellega või ma lihtsalt lasen juba asjadel minna. Tegelikult tahaks ikka need asjad tehtud saada, mis vaja on ära teha aga mõned asjad võiks edasi ka lükata. Ah, vahet pole.

Täna tuli siis vaheltuseks ka meeldivaid uudiseid. Hommikul ka tavapäraseid aga hiljem tiba paremaid. Ma ei saa vaadata, kas see, mis ma unes nüüd juba kolm korda olen näind, ka asjale kaasa aitas või lihtsalt oli sariuni, sest dreammoods.com on lihtsalt otsustanud loobuda minu teenindamisest. Ma loodan siiski, et midagi head see tähendas, sest lõppes ju kõik hästi. Niiet pöidlad pihku!

Sellest on nüüd siis mõni aeg juba möödas kui K blogist lugesin, et ta Vikerraadio järjejuttu kuulab. Ahvipärdik nagu ma olen, pidin ka selle ilmtingimata järgi proovima. Mõnus! Leidsin oma lemmiku ka kohe üles. Hea küll, ma olin seda varem kuulnud ja ääri-veeri teadsin, millest juttu tuleb aga üksikasjad olid meelest läinud. "Henry Sugari imeline lugu", kui kedagi peaks huvitama kuulata või lugeda. Väga hea! Varsti võtan vist järgmise jutu sealt ette. Kuigi ma päris täpselt veel ei oska arvata, mis see olema saab. Ei tea, äkki hoopis lähen Ööülikooli või Müstilise Venemaa peale üle. Targem ikka ju kui lihtsalt tühja passida. Kuigi vist õppida oleks selle asemel hoopis mõtekam.

...

2008-05-21T00:13:00.000+03:00

Dva dupla doboš torta
Mahuna, to je dosta
To je dosta
[Kreisiraadio - Leto Svet]

Ma olen nii positiivne täna!

Ainuke normaalne Eurovisioni lugu on siiamaani olnud Iirimaa Kalkun, kellele saalitäis rahvast "buu-buu" karjus. Ok, Bosnia ja Hertzegovinia on ka suht norm. Nõme on see, et Juur ja Kivirähk mulisevad kõrva ääres ja kodurahu huvides poleks mul kuigi hea mõte sel teemal sõna võtta.

Homme on eksam ja ma pole materjali isegi läbi veel lugenud... Kõige lahedam kogu selle asja juures on aga see, et ma pole ainuke. L, M ja S ütlesid täpselt sama. Ju ma siis öösel vaatan ja uurin. Hommikul on jälle surm üles saada, seda muidugi juhul, kui voodisse üldse jõuangi, aga ju see on siis seda väärt.

Ok, Soome laul on usutavasti minu tänane kõrghetk. Rock on ikka minu teetass...

Homme õhtul on siis kodust vaja ära minna... Kes võtab? Olen tore ja korralik tütarlaps, palun öömaja üheks õhtuks, seniks kuni Champions League finaal on peetud ja mu mehad kaks kasti õlle sisse kaaninud ning magama ära läinud. Võin tuua veini. Kes huvitet, andke teada.

Stradivarius ja iluuisutaja on ka nüüd Eurovisioni laval nähtud. Et siis Venemaa. Sel korral ma nii ootasin et viiuli seest balleriinid välja hüppavad nagu fluffy bunnies aga ju ma pean siis jää ja iluuisutajaga lappima.

Minu otsereportaaž Eurovisioni poolfinaalist on väga kaootiline, ma tean, aga just nii ma neid asju näen. Ja kui välja jätta lastesaadete kõllid, kaheksa Norra tissi ja tobenaljakas Iiri kalkun siis polegi õhtu täiesti tühja läinud. Või noh, olgem ausad, on ikka küll aga ikka parem kui eksamiks õppida.

Oi, ma olen täna produktiivne. Küll öösel jõuab...

Pssssssssssssssssst!

___

37 minutes

2008-05-19T22:54:00.000+03:00

Or am I standing still?
Beneath the darkened sky
Or am I standing still?
With the scenery flying by
Or am I standing still?
Out of the corner of my eye
Was that you that passed me by?
[Jewel - Standing Still]

Igal kevadel on mingi selline aeg, mil ma igatsen tagasi Pärnusse. Ma ei teagi millest see tuleb täpselt, lihtsalt tahaks tagasi. Muru peale ja lehtlasse ja randa ja lõbustuspargi juurde pinkidele ja ... Kahtlane kuidagi. Nüüd on see siis jälle käes. Ärkasin hommikul ja soovisin südamest, et oleksin seal. Ehk on see kõik üle-eelmise nädalavahetuse järelkaja ja ehk igatsen pigem hoopis seda aga eriti tugevalt tundsin seda jälle kui C uksest minu suureks üllatuseks sisse astus. Nii hea on, et ta siin on. Ikka sama paha, ikka sama kuri, ikka sama õel, ikka sama kiuslik, ikka sama kallis.

Tegelikult peaks tubli olema. Nii palju on teha. Aga ma nii ei viitsi. Eks ma siis olen nüüd oma mitte viitsimise otsas kinni ja ei tee ikka mitte midagi. Vahet ju pole, et homme on SUHT tähtis päev ja ülehomme VEEL tähtsam. Vaatab siis, mis saama hakkab. Vähemalt on R alati olemas, kelle juurde halama minna. Luv ya baby!

Viie minuti pärast hakkan tubliks! Jajah, muidugi!

Muuseas, ma hakkasin mõtlema... Ohtlik, ma tean... Mulle meeldivad nii kurvad lood. Täna näiteks... No mis mõttes a-ha ja crying in the rain. Oleks siis, et tuju halb oleks. Ei ole. Lihtsalt terve päev oli mõte ainult selle loo juures. Väljakannatamatu. Babblings of a confused child. Nagu purjus oleks... Amm... EI!

Palavik võiks kõigepealt ainult ära minna, siis hakkan tõesti tubliks.

stars don't even matter

2008-05-18T00:30:00.000+03:00

And the stars fell out of the sky
And my tears rolled into the ocean
Now i'm looking for a reason why
You even set my world into motion
[Sam Sparro - Black and Gold]

Tanel suudab ikka ja jälle mu südame teistmoodi lööma panna. Tuleb vist ikka see 200.- pigistada kuskilt ja minna kontserdile. See on ikka see õige...

Tannu ja Sam on nii head, et mõte ei tööta õigesti. "'cause if you're not really here..."

Jah, ja 23 on täiesti reaalne ja enam tagasi ei saagi. 22 oli ikkagi parem minu meelest. Samas aga kui kõik juurdetulevad aastad saabuksid sellise üritusega nagu sel korral, võiks neid veel palju tulla.
Ma ei teagi mis oli parem, kas see, et kõik tulid või see, et kõik täie ette läks. Mõlemat vist tegelikult. Meeliülendav lausa või vähemalt. Millimallikad, hauakivi, isetehtud kaardid, Twister, lilled, põrand, öödisco, politsei... siiani ajab naerma...

Ja oleks siis, et kõik oleks ühe päevaga otsa saanud. Jumal tänatud, et mitte. Ja see teine päev... R ütles nii ilusasti, et nagu ajamasinas oleks käinud. Just nii oligi.

Ja nad kõik olid kohal, kõik, kes on tähtsad. Aitäh, aitäh, aitäh!

Psssssssst!

___

... liiga ...

2008-04-06T14:58:00.002+03:00

All God's children need travelling shoes
Drive your problems from here
All good people read good books
Now your conscience is clear
I hear you talk girl
Now your conscience is clear
[Tanita Tikaram - Twist in My Sobriety]

tegelikult ma õpin kogu selle aja füüsikalist keemiat...

mõte mul juba ammu uitab tegelikult ja siis tulevad pähe ka igasugused sellised mõtted, mis FK'ga kohe üldse mitte seotud ei ole. üks nendest on see, et ma ei mõista inimesi, kelle jaoks on sõprade jaoks sellised väljandid nagu "liiga tihti" või "liiga palju". arumaitaipa. mul on kolm sellist sõpra, kellega ma selles osas vist olen kõige sarnasem - mõlemad Riinud ja Orav. me räägime "liiga tihti" näeme igal võimalikul juhul ja oleme koosolles "liiga palju" koos. ma tean, sest helistasin just R'le ja suutsime mitte millestki "liiga kaua" rääkida ja leppida kokku, et järgmine kord kui näeme, oleme "liiga palju" koos.

usutavasti ma teen ülekohut kõigile oma meestele, et neid siia seltskonda ei liigita, aga neid näen ma niigi iga päev ja meil ei olegi enam vaja küsida "kuidas sul läheb?", sest seda on nagunii silmist ja olekust näha või sellest kuulda, kuidas K välisukse kinni tõmbab kui koju tuleb. see vist ongi see extended family, mille kohta mina kasutan sõna "sõber". nii palju on lihtsalt neid teisi inimesi, kes ka kõik on, aga kelle tegemised ei saaks mulle vast kunagi nii palju korda minema. muidugi satub aegajalt sinna "seltsi" ära ka teisi inimesi, kes sinna nagu esmapilgul ei kuulugi, aga kellest ka süda käsib hoolida. pikemas perspektiivis on aga nende käekäiku palju kergem kõrvalt emotsioonidega liialdamata vaadata. see on naljakas, kui hästi nende inimeste suhtes kehtib see "tooli" reegel, millega mina enda jaoks olen mõtestanud oma sõbrad ja tuttavad. isegi armastus mahub sellesse mudelisse. armastus tähtsate inimeste ja pere vastu.

milleni ma aga jõuda tahtsin oli see, et kas see "miski" (ärme siis lahterdame seda sõpruseks) siis tõesti on midaig nii erilist ja väärt säilitamist, kui mõnikord saab tema kohta kasutada selliseid omadusi nagu "liiga tihti", "liiga palju", "liiga kaua" jne. sest kui midagi on juba "liiga", siis on seda saanud küllastumiseni ja järelikult on ta oma aja ära elanud. siis ei aita enam see, et taandatakse ennast või midagi/kedagi teist mõneks ajaks. siis juba ongi asi hapu. ainus "liiga" vist, millest ma päris omade puhul aru saan on "liiga vähe"

142

2008-04-05T08:46:00.002+03:00

kes kurat see oli, kes oma tõrvatilga minu meepotti ära kaotas?!!! tule võta tagasi, ja anna enda meepütt vastu. mul suht ükskõik, kui see on väiksem kui minu enda oma, lihtsalt tahaks seda "easy-going" meeleolu tagasi ja seda, et ka siis, kui kõik on nii jamasti kui jamasti veel saab, suudan naerda ja asju edasi teha. ema küsib juba ammu, et kas ma naeratada ka veel kunagi kavatsen ning minu stampvastus on, et kevadel... no mida põrgut, see olen ju mina!!! mismõttes ma ei plaani isegi enne rõõmsameelseks hakata kui kevadel?! tegelikult on üldse tunne, et kui ühe mu klassiõe blogi pealkiri on et "aegajalt masendav" siis mina võiksin panna "ikka ja endiselt masendav". üleeile näiteks, vaatasin kõik oma tähtajad üle ja otsustasin, mis järjekorras asju teha tuleks. oleks siis, et ma nendega ka algust tegin - yeah right! tänaseks on siis jälle plaanid - hakkan tubliks!

ilusatest asjadest ka... taasavastasin enda jaoks midagi/kedagi, mis/kes ammu on ununenud ning mõtestasin vist oma meeleolu kõige paremini kirjeldava laulu ka ümber. ja kaua see siis võttis?! poolteist aastat - m.a.s.e.n.d.a.v! aga 3 doors down on sellele vaatamata nüüd taaskord selles tipus, kus ta olema ka peab, eriti nende kryptonite - armastan.

neljapäeval oli patarei, ootasin, ja minu äranägemise järgi oli see igati mõnus üritus, ehk ainult inimesi oleks võinud rohkem olla. ideid ja häid mõtteid jagub, huvitav kuhu nende teostus jääb...

tööd tahaks mõnes mõttes juurde, samas vähemaks, mine sa võta kinni, aga R'ga mööda linna ringi tuulata oli ka lõbus ja huvitav. nüüd pean veel oma pühapäevase mineku peale ka mõtlema ja ongi kõik, igav on see elu.

Otse Tartust

2008-03-28T09:43:00.003+02:00

Hommikul on hea
Päeval väga hea
Õhtuti on erakordselt hea
Võin poris tallata
Võib vihma kallata
Ikkagi on tralla-lalla-laa
[Jaan Tätte - Hümn]

"Oi, mulle meeldib hiilida!"

Mu lemmikus öeldi kord: "Live your life without regret, and You will survive". Ma nüüd ei teagi kuidas seda võtta aga avastasin, et kahetsen aeg-ajalt ikka liiga paljut. Oleks siis, et asju, mis tegemata, ei, ikka neid, mis tehtud. Ma tean ju küll, et kahetseda tuleb seda, mis tegemata jäänud ja lollusi üha uusi peale teha, ent ikkagi nääd tuleb see kahtluseuss kuskilt sisse ja ongi süütunne platsis ja kahetsus sinna takkajärgi. Eile näiteks oli nii kahju, et L'ga kokku ei saanud aga ma puht füüsiliselt ei jõudnud enam lõpuks. Siis oli kahju, et ma ei viitsinud lihtsalt "kodust" läbi tulla ja retsepti võtta, sest magama oli oi kui raske jääda öösel. Panga kontojääki vaadates oli aga vist kõige rohkem kahju - absoluutselt igasugune teotahe tänaseks nulliti selle mõnekümne sekundiga, mis ma oma seb'i kodulehel olin. Seda ma selle sõitmise juures kõige rokem vihkangi - ma lihtsalt lülitan selleks mõneks päevaks oma materiaalse mõtlemise lihtsalt välja.

Küpsetasin hommikul pannkooke ja vaatasin aknast, kuidas inimesed vastsmajast sisse-välja voorivad. Mõnus oli, täiesti sellline suve tunne tuli, kus midagi ei pea tegema, millegi eest vastutama. Ja siis jõudis millalgi reaalsus ka järgi mu mõtlemisele. Mul on ju Tallinnas rohkem asju teha kui kunagi varem on olnudki. Iseasi, kas sellest kõigest ka korraga midagi välja tuled aga teha tahaks need asjad ikkagi kõik ära, mis plaanis on. Ehk siis taaskord - tänasest hakkan tubliks!

Aga tegelikult mulle meeldis, et vahepeal oli talv. R ütles, et vanarahval olla ikka õigus, et ega tali taeva jää ja näädsa ongi nii. Mulle nii meeldis lumes sumbata ja keset tuisku seista nii, et mitte midagi ei näe. Ei saa küll öeld, et mulle meeldiks see, kui kallid mulle ütlevad, et sõidavad autoga, millel juba suverehvid all aga samas üsna lõbus oli vadata, kuidas muidu nii ülbed mehepojad oma autosid hangest välja kaevates kiunuvad nagu kutsikad. Jah, ma tean, ma olen kuri, aga on siis vaja just trepiette oma auto parkida, et rööbastesse kinni jääda!?

Lumi on ilus, lumi on hea ja kui selle lumega veel päike ka kaasa tuleb, on kõik kõige ilusam üldse maailmas.

Summer Sun

2008-03-20T22:03:00.000+02:00

Laua taga istuda, tantsida ja õppida korraga on ikka suhteliselt keeruline. VH1 kostitab mind Best Movie Songs edetabeliga (mistõttu polegi mul ka täna oma lugu, ma ju ei suudaks nende kõigi seast seda kõige õigemat valida, ealeski) ja klaas laual Coca Cola ZERO'ga, damn you J... Ei olegi nii kohutav õppida ja vastu pole otseselt see jama, mida ma, häbi küll tunnistada, taaskord pähe ajan ka hakanud. Olukorra teeb meeldivaks ka see, et L on siin samas ja koos on kõike seda palju parem teha.

Kooli ma jälle ei jõudnud... Noh, mis teha, jälle luban esmaspäevast tubliks hakata, ehk seekord ka õnnestub. Otsustasin, et võtan järgmise nädala plaaniks mat stati. Vaatame, kas ka õnnestub. Loodan küll südamest. Homme olen õhtu otsa rakkes, laupäeval terve päeva samamoodi. Pühapäev see-eest tõotab ainult mulle olla pühendatud, ehk siis õpime-õpime-õpime.

Igatsen lugeda asjadest, mis mind tõesti ka huvitavad. Igatsen seda Kellavärgiga Apelsini tunnet ja seda, kuidas mul kadusid kaks päeva ajatajust lihtsalt sellpärast, et veetsin need raamatut lugedes ja teed juues. Igatsen päikest ja merd ja seda, kuidas raamatulehtede vahelt liiva puistasin koju jõudes. Igatsen päikesest nõrkenuna voodisse variseda ja ikkagi tunda, et olen palju teinud. Igatsen suve...

09:58

2008-03-16T09:58:00.001+02:00

Easy like Sunday morning...

Minust on viimastel päevadel saanud hommikukohvi inimene. Kui midagi sellist üldse olla saab. Praegugi ampsan siin oma eileõhtust üllitist peale ja joon kohvi. Hommikud meie korteris on kuidagi idüllilised kuni keegi veel ärganud pole. Täna olen siis taaskord mina esimene. Viisin K õue ja jalutasin tiba. Hea oli, olgugi, et alles pühapäeva hommik ja kell kaheksa. Praegu on just täpselt see üksi olemise aeg hommikuti, mil paned oma eelmise nädala tegudest kokku selle, mis veel järgmisel vaja teha. Hirmus hakkab, mina seda teha ei taha.

Kohvi võiks kangema olla...

Minu suurtest plaanidsest, et "homme hakkan tubliks" ei ole siiani muud välja tulnud kui see otsus. Oh jah... Tean ju küll, et pean lihtsalt algust tegema, et mu aju ja keha on täiesti võimeksad asju ära tegema, kui neile ainult piisav hoog anda, et nad liikuma hakkaks. Samas ongi tegelikult ju see lubadus juba eos hukule määratud. Selles mõttes, et "homme" venib ju iga päev järjest kaugemale, "homme" ei jõuagi kunagi kätte. Mina pole siiani vähemalt suutnud veel homsesse elama kolida kuigi aeg-ajalt ehk olen seda soovinud. Täna peab vist proovima taktikat "peale hommikusi toimetusi hakkan tubliks", sest teha on tõesti palju ja ehki järgmine nädalavahetus tõotab tulla pikk, kahtlen ma sügavalt oma võimes see kõik õppimisele pühendada. Rääkimata sellest, et tegelikult on Suur Reede ju päev, millal tööd teha on patt. Nii hea vabandus laiskusele :)

Nüüd eeeelan Mustamäel, korter on...

Minu AÜ arve pole siiani veel laekunud. Jällekord venivad asjad, mille venimist ma ülekõige vihkan. Ei ole see Junki läinud, ega ka kuskile mujale, lihtsalt pole tulnud. Kõik teised arved tulevad sel kuul kuidagi üllatavalt täpselt aga nagu aamen kirikus peab üks neist venima ja venima ja venima. Teada ju, omaette elamise rõõmud - arvete ootamine, lootmine, et need on väikesed ning siis nende maksmine.

Kunsti, teeme kunsti!

Kõigele muule lisaks on mulle siis veel ka kevad pähe löönud. See lööb välja arulageda šoppamiskire näol. Mulle läheb praegu vist kõik kaubaks. Alates köögitarvikutest lõpetades talvesaabastega, täiesti õudne.

Erinevalt "normaalsetest" inimestest eelistan mina raha pangas hoida - ei kulu teine nii kiiresti siis. Ja pangad on ju kinni pühapäeviti, aga poed ei ole! Niisiis ma vist võtangi järgmiseks jalad selga ja kondan tiba mööda erinevaid keskusi ringi ning ostan manti, mida mul otseselt ju nagu vaja ei olegi aga ma lihtsalt tahan. See on nagu kunsti vorm, ausalt. Kunst, kuidas panna raha asjade alla, mida tegelikult üldse vaja ei ole aga mida poodi ka jätta ei saa.

Kuidas kokku sulab öö päevaga

2008-03-14T23:41:00.003+02:00

Kõik on korras, kõik on hea
Kõik on täpselt viimase peal
Just nii nagu olema peab
[T69 - Kõik On Korras]

Plaanitud õhtu R'ga läks pareminigi kui oleksin osanud oodata - nii tore oli. Väsimus, mis õhtu lõpuks minust võimust võttis oli nii suur. Tuleb siiski tunnistada, et olin natuke pettunud, kui R (see teine, siis) pidurdama hakkas ja otsustas minu ja R'ga väljatulemise asemel lihtsalt kodus magada. Hea küll, see viimane lause on isegi mulle pisut segane... Selle eest aga olid bändid viimase peal ja minu eesmärk leida keegi Patareile vähegi sobiv, kandis vilja. Ei, ei ma ei läinud sinna esialgu üldse sellise plaaniga aga kukkus välja lihtsalt nii... Ehk siis T69 ja KukeProtest olid minu lemmikud. Muuseas, T69 võitis kah! Paljust jäid ilma need, kes ennast kohale ei vedanud!

Õhtu tippude tipuks oli aga siiski ansambel Memoriaalansambel. Üks hitt teise otsa ning finaaliks valusaks tantsitud kael, käed, jalad ja küljed. Just loved it.

Samas oli aga ka päris kindlasti arusaadav lõpuks, kui ära ma ikka omadega olen. Nii ära, nii ära, nii ära. Kaheteistkümneks voodis ei ole ja juba on raske olla. Täna, luban, parandan selle vea ja olen hea lapsena ilusasti südaööks tekkide all.

"Malts kanelis"
Tänane päev on lihtsalt üle kõige! "Jahetasime" R'ga pool Kaubamaja läbi ja pärast, kui raha laiaks löödud, "rippusime" nagu omad joped kunagi ning plärastime maast ja ilmast. Ostud, mis tehtud said teeksid kõik kadedaks, kaasaarvatud meid endid ja seda kokandusväljakutset/eksperimenti/õnnestumist ei asenda mitte miski.

Nii paljust sai rääkida ja ehk ka mõned otsused tehtud, mis päris kindlasti teevad mõnegi inimese pahaseks/õnnetuks/pettunuks. Kahju sellest aga oh well... Vaatab siis kuidas selle minekuga saab.

Nüüd, kui see päris otsa hakkab saama, on mul nii äraütlemata hea meel, et need kaks päev on olnud, ses mõttes, et kaks päeva puhast õndsust järgemööda... Mul lihtsalt pole sõnu... Homme siis veel tööle ja edasi ainult töö, töö, töö, kool, kool, kool. Ma päriselt ka luban!

tsiklid ja liblikad

2008-03-13T18:01:00.002+02:00

In the shadow, of the moment
Is the truth, of light and dark
Try to touch
What lies between them
But you`ll never leave a mark

In the stillness, In the silence
When it`s finished, when it`s gone
Something echoes, something whispers
Tries to speak when you`re alone
[Rebecca Lavelle - The Sirens Song]

Alates ei tea mis ajast on minu kevadekuulutajateks olnud pigem tsiklid kui liblikad. Samamoodi algab minu meelest kogu aasta tegelikult hoopis kevadega, mitte aga esimese jaanuariga. Kui eelmisel kevadel oli minu esimeseks mõnus umbes 250 cc'ne Yamaha, siis seda aastat võib lugeda alustatuks klassikalise iluga. Ehk siis algas kevad üleeile ühe äraütlemata kauni ja mõnusat urrrrrri kuuldavalelaskva Harleyga.

Niipalju kui mina tean, on sellised sportrattad noorte ja äkiliste inimeste jaoks, Harleyd aga puhas klassiga ja rahu ise. Samas, kumiseb mul kõrvus täiesti selgelt "If U wanna look for trouble, seek a guy who rides a Harley..." Et siis ma nüüd ei teagi... Kui eelmine aasta juba läheb nende mässuliste ning üleelamisterohkete alla, hakkab küll hirm mõeldes, et nüüd siis peaks see päris "trouble" kätte jõudma...

Ah teada ju - sama, mis esimese liblika teooriagi.

Mis?

Tõdesin taaskord, et ei ole ikka kõik asjad minu jaoks ja et kui midagi end ükskord ammendab, siis seda lõplikult. Aga mis teha kui kuklas istub see "pead" ja siis teedki neid suurte inimeste asju, mida tehakse kohusetundest. Näiteks töölkäimine...

Sweet dreams are made of this...

Oootan siis, et J koju tuleks ja saaks välja minna. Või pigem, et ta mulle ajutiselt trantsporti võimaldaks ja tahes tahtmata kipuvad mõtted sellele, kui vähe ma R'ga ikka viimasel ajal kokku saame. Lausa katastroof! Kunagi ei jõudnud ma koolist õieti kojugi kui ta juba helistas ja oligi kuskile minek, või vastupidi. Täna saab siis parandatud see võlg. Pikad kaks päeva tõotavad tulla aga ma plaanin neid ka nautida.

Ja ikkagi! Mis sest, et mulle on siiani lubatud suuremaid privileegi, ma ei kavatse nendest lihtsalt "võrdsuse" eesmärgil loobuda. Ma ei olegi kellegagi võrdne, võrdsem olen - alati! Ja nii ongi.

two steps forward, two steps back...

2008-03-11T10:36:00.002+02:00

Vahel harva, kui mul köhimisest ja mõttetu akadeemilise jura lugemisest aega üle jääb, teen ma lõbusaid asju ka. Käin ja kolan mööda maakohti ringi, uurin hindu ja uusi võimalusi. Ja siis muul vabal ajal kirjutan koodi. Ei, tegelikult asi selles, et jäi tänamata üks inimene, kes tänu maailma lõppu ja tagasi väärt on. Et siis kallis M, aitäh, et viitsisid minuga poole hommikuni üleval passida ja siis varahommikust poole lõunani lihtsalt arvuti taga istuda ja minu kodutööd putitada. Kui tulemuse teada saan, saab ka lubatud kook olema!

Easy like Sunday morning

2008-03-09T09:06:00.003+02:00

Pühapäeva hommikul kell üheksa peaksid kõik lapsed tohtima veel voodis vedeleda ja kui mitte magada siis vähemalt teeselda, et magad. Peaksid tohtima teha silmad lahti ja vaadata, et kell on veel nii vara ning keerata kaissu magama tagasi. Äärmisel juhul tohib pühapäeval nii vara ärgata pannkoogiküpsetamise helide peale, mis köögist kostavad. Mitte aga tõusma ja ennast linnaminekuks valmis seadma. Ja kui te minu käest küsite, siis kõige kõige meeldivam neist eelmistest oleks ikkagi see kaissukeeramise asi. Vot!

3NT

2008-03-02T01:23:00.000+02:00

Skin against skin blood and bone
You're all by yourself but you're not alone
You wanted in now you're here
Driven by hate consumed by fear
[Drowning Pool - Bodies]

Ma otsustasin täna koju kõndides, et ei vihasta enam. Lihtsalt ei vihasta ja kõik. Naljakas on see ainult nendele, kes sellega enda aega sisustada armastavad. Sain täna paar korda päris kurjaks ja kui päev lõpuks päris otsa sai, ehk kui ma viimaks koju jõudsin, oli asjadest nii ükskõik, et rohkem enam vist ei saakski. Mis sest, et minu pärast käib meie ja meie kogemuse maine alla, mis sest, et ma kogu hingega püüan hea olla ja mitte halvasti öelda, mis sest, et ma tunnen nagu see kui ma katsun iga hinna eest õigesti teha, kõik mulle vastu vahtimist lendab. Inimesed ongi sellised. Nad valmistavadki sulle pettumuse just siis, kui seda kõige vähem vaja on. Aga elu on lihtsalt lill! Ja mul ei ole suurt millestki kahju. Kui, siis ainult sellest, et A-kallis pidi nägema, kuidas ma kurjaks sain. See kõik ei olnud üldse mitte Sinu pärast. Mul ei oleks üldse kahju kui (mis iganes ta nimi ka poleks) Sulle midagi oleks ostnud, lihtsalt, mis tunne Sul endal oleks kui nõnda läheks... Ma loodan et sa mõistad... Feel bad, really bad, et seda kõike nägema pidid.

Kas ma olen juba siin kunagi maininud, et mul on lihtsalt võrratu partner?! Jah, aitäh!!! Ta ei kisa kunagi, ta on hea ja arusaav, isegi siis, kui vastasedki juba küsivad, et miks ma ometigi nii teen... Ta on hea ja tore ja ma olen nii õnnelik et ta mul olemas on.

Miks küll on tarvis välja mõelda kahte lõiku ühendavaid lauseid?! Mina ei viitsi, praegu vähemalt mitte...

Nagu näha on minu rangetest "doctors orders"-itest väga palju välja tulnud, täna vähemalt, niiet ma mõtlen juba õudusega, mis homme/täna küll saama hakkab kui ma tubli pean olema. Hommikul ehk peksab mind süütunne üles aga edasi?! Killer nädal, mis muud. Esmaspäeval tööle, teisipäeval ja kolmapäeval ainult kool, neljap ja reede ka, saagu või sitem.

Ei, aga nüüd unele...

Mängige keegi minuga juba palli!!! :P

Pallimäng

2008-02-28T23:27:00.003+02:00

Nüüd siis mullegi...

Et siis veeretati mulle pall, mille mõtteks on, et pead võtma endale kõige lähemal asuva raamatu, kirjutama sealt esimese, viimase ja kuldse lause, mis jääb raamatut suvalises kohas avades vasaku käe pöidla alla.

Esiteks siis...
Lyra and his daemon moved through the darkening hall, taking care to keep one side, out of sight of the kitchen

Teiseks...
"The republic of heaven," said Lyra

Ja kolmandaks...
And they suspect it has something to do with other worlds.

Jutt on siis Philip Pullmani His Dark Materials'ist. Soovitan soojalt, muuseas.

Ja edasi annan mina selle asja ... amm ... Jamie ja Maris, teie kord.

131

2008-02-26T09:01:00.006+02:00

Kui ma väike olin, kartsin hirmsasti trammidega sõita. Ei mäletagi enam miks, lihtsalt hirmus oli. Samas on mul eredad mälestused roheliste fooliumkorkidega hapupiimapudelitest, doktori vorstist ning Sämis ja Karepal veedetud suvedest. Naljakaid asju mäletame... Huvitav, kas ülikooliaeg mulle ka nii eredalt meelde jääb? Ma tean, et nii mõnedki inimesed jäävad, aga aeg kui selline...

Trammidega on tänaseks nõnda, et ainult nendega ma hea meelega sõidakski. Nad logisevad kuidagi mõnusasti ja ei ole ebanormaalsetest autojuhtidest nii häiritud kui seda on trollid ja bussid. Nii kõrged ei tundu nad mulle ka enam kui varem ning ikka endiselt on neil need kiftid rombidega sarved. Ma vaimustun ikka imelikest asjadest. Doktori vorst on endiselt mu lemmikute hulgas nagu ka hapupiim. Sämisse ja Karepale pole ainult enam ammu saanud - niu.

Täna sõidan kaks peatust trammiga. Enne seda aga terve pika maa bussi ja trolliga. Aga õnneks on I-pod... Pikk päev tuleb aga ma ootan täitsa.

It's like trying to catch a falling star

2008-02-21T23:19:00.001+02:00

I hear a voice in my mind
I know her face by heart
Heaven and earth are moving in my soul
I don't know where to start
Tell me, tell me, the words to define
The way I feel about someone so fine
How do you talk to an angel
How do you hold her close to where you are
How do you talk to an angel
It's like trying to catch a falling star
[The Heights - How Do You Talk To An Angel]

Selle asja nimi on lihtsalt nostalgia, Jamie Walters on lihtsalt liiga armas :P

Kui ma tagasi mõtlen sellesse aega, kui Pärnus elasin ja absoluutselt arvuti ja internetiühenduseta hakkama sain, siis nüüdseks on seda nii raske ette kujutada. Kuidas küll on võimalik, et ma mingi nii tühise asjaga nii hirmsasti olen ära harjunud. Arumaeitaipa! Täiesti võimatu. Aga ju see nädal on mulle siis kooliks olnud selles vallas. Eriti kõvasti jääb täenäoliselt meelde see, et muusikat ja datat võiks aeg-ajalt ikka kuskile püsivamasse kohta kirjutada kui seda on ainult oma kallima kõvaketas. Ei kesta seal asjad igavesti. Aga noh, hea uudis on vast, et nüüdsest on mul siis 40 giga asemel 120, mitte et see mind enne väga takistanud oleks millegi tegemisel. M on lihtsalt parim, ma e iväsi kordamast! Kummardus sulle ja kalli ka kauba peale kui R ikka lubab, usutavasti lubab :)

Mis aga selle arvutita oleku juures kõige hullem on, on see, et ma olen sunnitud olema vaikuses. Raadio ei ole see, mis oma muusika, telekas veel vähem. Ma igatsen oma muusika järgi nii väga...

K on sel nädalal ära kaugel maal. Esmaspäeva hommikul kondasime temaga koos esimese bussi peale ja mina siis emme juurde on tööd lõpetama ning tema lennukile. Kahju täitsa temast tegelikult. Nii pika maa tagant toimivat suhet hoida... Raske raske, ma arvan vähemalt. Ja eks ta ole seda isegi tunnistanud. Olemegi siis mina ja J ja H. Ja kui ma parajasti endal kopse välja ei köhi on asjad täitsa ilusad.

Mind kisub täna kuidagi naeratama. Homme tõotab küll ebameeldivalt pikk päev tulla ja nädalavahetusest loodetavasti pikemgi, sest juba esmaspäeval on järjekordsed tähtajad ja no neid ma ei lase enda arvutipuudusel kihva keerata. Aga tegelikult ma juba ootan homset õhtut, tõotab huvitav tulla. Ei saa öelda, et see midagi uut oleks aga äkki ikkagi. Ehk ma lihtsalt püüan optimistlik olla, kasvõi niisama, lihtsalt. Ma nimelt üritan taaskord oma lemmikteooriat rakendada, seda "elu on lill" oma. Ei ma ei ütle, et midagi pahasti oleks, ei olegi, lihtsalt äkki nii saab paremaks :P Maksimalist minus lööb välja praegu vist.

Can I burn the mazes I grow...

2008-02-15T03:30:00.000+02:00

On my knees
Dim lighted room
Thoughts free flow try to consume
Myself in this
I'm not faithless
Just paranoid of getting lost or that I might lose
Ignorance is bliss cherish it
Pretty neighborhoods
You learn too much to hold
Believe it not
And fight the tears
With pretty smiles and lies
About the times
[Flyleaf - So I Thought]

Mkkmmm, ei ole! Ei ole minul "lihtsalt" sõbrad.

Tahaks hirmsasti alustada Ullivilli (vähemalt ma arvan, et see oli tema) msn'i nime ja personal messagega, et "Antivalentist - päevad tulevad ja lähevad, sõbrad jäävad". Sest see on nii õige. Mäletan, kuidas, kas mitte eelmisel aastal, temaga vaidlesin just sel samal teemal ja siis nii veendunult väitsin, et võib ju ikka üks päev olla, mil' sõprust kõigest kõrgemaks hinnatakse. Nüüdseks tean siis seda ka, et tegelikult on olemas ka eraldi sõpruse päev (vist oli millalgi augustis) ja need, kes tänast, või siis põhimõtteliselt eilset, sõpruse ülistamiseks kasutavad, panevad mööda. Kuigi jah, sõprade vastu on ju ka armastus, minul vähemalt. Seega pole seegi üdini vale... Aga jutu mõte on selles, et praeguseks olen ma ümber mõelnud ja Ulliga 100% nõus ning ei ole üldse nii kurb, et täna ainult mõne sõnumi sain...

Tegelikult oli tore! Kaheksast alates arvuti taga istumine võtab teatavasti nii silmanägemise kui ka selja ning kui mu kallis Kissa otsustas mulle veel näkku ka panema hakata, olin lõpuks tõesti seisus, et lendab läpakas kõige aknaraamidega. Jumal tänatud, et on, kus end kolm korda nädalas maha käia laadimas... Ja oleks siis, et ainult sinna. Ma lihtsalt armastan inimesi, kelle enda ümber olen aastatega suutnud koguda. K küll täna ei näinud, nagu ka H'd ega S'i ent ma tean, et nad on olemas... Poisid on mul ikka endiselt armsad (K saatis isegi kaardi mulle, lihtsalt nii... oeh...) ja R... Ise just-just reisilt tulnud, kaks päeva roppu vaeva näinud ja murust madalamaks tehtud, ent ikka leiab ta aega, et minu juurde tulla. Ja siis muidugi Riita ja Mihkel... I just love you!!! Ma oleks nii kahetsenud, kui poleks neile viiendaks rattaks läinud. Praegu ajab küll naerma aga kui R helistas, käis mõte ikka peast läbi küll, et ei lähe ma kuskile. Üks tüüpiline Chick Flick on nii 14'dasse veebruari kirjutatud lihtsalt, et rohkem enam ei saagi vist.

I make no sense anymore...

Tegelikult peaksin ma tööd tegema. Jah, mul on umbes-täpselt 10 tundi aega, et see projekt ära lõpetada ja siis hinnangut ootama jääda (ehk saab millalgi magada ka jälle). Siis võib-olla või pigem tõenäoliselt Reaali kinnaste järgi ja siis vist (tegelikult ma pole üldse kindel) MLLM'a või... Üldse kohe veel ei tea!

Mõistus tuleb ka millalgi, ma arvan või loodan vähemalt :)

Ah jaa...

Minu käest päriti täna aru selle sapi kohta, mille ma siia lubasin välja valada... Kui ma neid kolme peatust koju sõitsin, otsustasin lõplikult, et seda ei tulegi siia kunagi, sest see pole seda lihtsalt väärt. Just, nii lihtne ongi. Ja see on ma arvan et sapisem kui ükskõik mis muu ma oleks suutnud välja mõelda. Vot!

kolm peatust

2008-02-12T15:40:00.000+02:00

Power un-restrained dead on the mark
Is what we will deliver tonight
Deliver tonight
Pleasure fused with pain
This triumph of the soul
Will make you shiver tonight
Will Make you shiver tonight
Yeah
[Disturbed - Ten Thousand Fists]

Vahel ajab ikka nii naerma...

Today's fortune: You will always have good luck in your personal affairs

Nojah... Eks ma jään seda ootama siis. Praegu tundub küll vähe teisiti aga no eks ma olen siis lihtsalt oskamatu seda "head õnne" märkama.

Kummaline on istuda keset päeva suures toas nii, et laud on üle kuhjatud paberitest ja raamatutest ja keset seda kõike on viinapudel ja hunnik sidet. Aga ju see on siis palk selle eest, et läksin poolvigasena kontserdile. Tulemus - kiire käik traumapunkti ja soovitus viinakompressi teha. Et siis targemaks ei grammigi.

Tegelikult. Üks teadasaamine sellest kõigest tuli. Kui ma käe ja põlve ümber oskan sidet teha, siis jalg on minu jaoks ikka endiselt täielik müstika.

Huvitav, kas sellisest viinakompressist võib ka purju jääda???

"Mul pole köhasiirupit vaja, ma oskan ka ilma selleta köhida"

2008-02-11T22:53:00.000+02:00

Some deny and search for things that never come around.
Do I feel like a fool?
The places I have ran to all my life have disappeared
And I owe this all to you.

I'm feeling like I'm sinking
And nothing's there to catch me, keep me breathing.

What do I have to do?
Why can't this hurt be through?
I'm going head onto
Something I know I will fail.
Why can't this kiss be true?
Why won't you please let me through.
I don't understand why you always push me away.

Last thing I will like to do before it go away
Is cry there next to you. (Next to you)
Cry and talk about the good old days and where they've gone
And now how much I hate you.

What do I have to do?
Why can't this hurt be through?

I'm going head onto
Something I know I will fail.
Why can't this kiss be true?
Why won't you, please, let me through.
I don't understand why you always push me away.

I feel the blood drip of my body as it goes right there.
On the ground.
What am I now?

What am I now?
What am I now ?

What do I have to do?
Why can't this hurt be through?
I'm going head onto
Something I know I will fail.
Why can't this kiss be true?
Why won't you, please, let me through.
I don't understand why you always push me away.
[Korn - Kiss]

Minu blogist saab vist varsti juba lyrics.ee alamportaal aga see on lihtsalt nii täpselt "See". Ja sellest midagigi kärpida oleks lihtsalt patt. Suur üllatus on ju muidugi ka see, kelle lugu see on.

Mul polnudki midagi rohkemat tegelikult...

Could You paint me better off...

2008-02-01T21:20:00.000+02:00

If I fall along the way

Pick me up and dust me off
And if I get too tired to make it
Be my breath so I can walk
[Matchbox Twenty - Bent]

Selline nädal väsitab. Aga ma ei ole tüdinenud, lihtsalt väsinud. Nägin inimesi, kelle nägemine on alati oluline olnud, kuulasin uut asjadest, mis tegelikult on huvitavad, uskusin ja pettusin, kuulsin kurbi uudiseid ning nägin ümber ja üle. Ja see viimane vast ongi ainult mulle mõistmiseks. Palju jäi tegemata aga ma jõuan, nüüd ma tõesti tean, et jõuan.

Lumi on ilus. Nii ilus, aga kurb...

Miks meilt võetakse need, kes meile nii palju tähendavad?!

Jään Sind alati igatsema...
(K)

125

2008-01-31T03:08:00.000+02:00

And I'd sell my soul, my self-esteem
A dollar at a time for one chance, one kiss,
One taste of you my black madonna
[A Perfect Circle - Magdalena]

Ma tean, et ühe mu mitte kunagi ära saadetud kirja algus on "Ma olen jälle üleval..." Täna siis taas. Üritasin, ma tõesti üritasin. Numbritest sai kuskilumbestäpselt 358 peal küllalt ja malasenkehatükihaavallõdvaks tehnika vedas mind samuti alt. Ja oleks siis, et ma ei ole väsinud...

SUN

Naljakas, nii naljakas on, et kõrva hakkas just üürgama "oi hea, kui hea on neljapäev..." Tegelikult isegi muigama ei pane enam "saan endast kaineks, sinust..." Ah las jääb...

Ma lihtsalt armastan teisipäevi!

Kui ma neiu L käest küsisin, miks ta kirjutanud pole nii kaua, siis tema vastus, et kõik on lihtsalt nii ühtlaselt halvasti, pani mind mõtlema, et vist ei peaks ka oma hala kõike siia valama. Ei tohi ju tühja kõhuga poodi minna, vast ei tohiks siis ka vingus olemisega oma hingeelu tervele maailmale vaatamiseks/lugemiseks laiali laotada. Aga ju siis midagi ikka sunnib, kui ikka ja jälle oma halva tujuga siia maandun.

Tegelikult hea, et eile ei jõudnud, siis oleks vist päris kismaks ära kiskunud, sest peale pooleteisetunnist passimist ja siis kahetunnist passimist oli vaja veel kaks ja pool tundi head nägu teha ning sealjuures seesmiselt lihtsalt vihast pooleks minna. Praegugi ajab pulsi kõrgele ja silme eest mustaks kõik see, mis ma lihtsalt tahaks välja kisada ja millest nagunii mitte kunagi aru ei saadaks... Aga ma armastan seda maailma ja kõiki, kes selles elavad. Elu on lill!

Mõni ime siis, et koju tulles ja käte värisedes ube keetes oli tunne, et tahaks ainult magada ja kõik, kes julgevad 100 m raadiusse ilmuda põlema panna. Nii hea meel on, et K siis veel kodus polnud...

08:02

Olen ma öelnud, et mu emm on kõige parem?! Noh, igatahes on, sest kui magama minnes mõtlesin hommikul üldse mitte voodist välja ronida, siis peale tema äratuskõnet ma isegi tahtsin tõusta. Mainimata ei tohiks vist jätta asjaolu, et mul polnud täna ühtegi loengut ja et äratuskõne oli kell 08:02. Tõusingi, ja kui välja jätta fakt, et ma teleka ees uuesti magam jäin umbes pooleteise tunni pärast, võib täitsa öelda, et see oli isegi produktiivne ärkamine. Tehtud sain ka asju täna. Ja mis peamine, H, sa oleks pidanud mind oluliselt varem endaga kaasa vedama. Ma pole ennast ammu nii hästi tundnud, kui pärast seda tundi ja veerandit. Aitäh! Sina olidki täna minu päeva parim osa!

Lies, all lies

Ütlesin täna herr M'le, et nüüd siis on see, kui ma enam ei tee sellist nägu, et nüüd päriselt on ka nii... Aga ma vist valetasin, ma ei teagi. Palun kakaod, sest und ju nagunii ei ole...

See You at the bitter end

2008-01-23T22:59:00.000+02:00

A little bit of sunshine
A little bit of booze
A little bit of me
And a little bit of you
A little bit country
A little bit of blues
A little slice of heaven
And a little piece of you...
[Hellyeah - Alcohaulin' Ass]

Natuke veel, ainult natukene veel ja siis on kõik, vähemalt selleks korraks. Päris nii ei läinud nagu oleksin lootnud aga paremini ikka kui varemalt.

Ma loodan...

Kui see video ainult selline ei oleks...

... SESS ...

2008-01-17T04:30:00.000+02:00

The cure for everything is just around the corner
This dealer wears a nametag here to fill our order
[Adema - Better Living Through Chemistry]

Aga kus läheb piir, millal ma võin öelda, et enam ei jaksa!?

A life less frightening

2008-01-11T04:53:00.000+02:00

[0:24]
Aga tegelikult on mul suhteliselt ükskõik, mis homme saab...

Täna võttis see siis ainult südaööni aega, kui taaskord sellele järeldusele jõudsin. Ja ikka endiselt meeldivad mulle inimesed, kes viitsivad/tahavad/jaksavad kirjutada, sest ega ikka veel pole kadunud kuskile tunne, et mul ju mitte midagi suurt teha tegelikult ei ole ja mille muuga ma ikka enda aega sistustaksin siis, kui mitte teiste mõtetega... Ei, tegelikult on see lihtsalt nii hea võimalus leida see 15 minutit, et eemale saada sellest jamast, mis konspektist lugeda tuleb.

Kui matemaatiline statistika minu jaoks täna oma haripunkti saavutas, mõtlesin järsku, et igatsen aega, kui öösiti õppides akent lahti hoidsin nii, et vahel tuba nõnda külmaks läks, et pidin jopet ja kindaid kandma. Ja siis need akna peal tehtud suitsud, mis ma arvan, et toas tehes oleks sama välja teinud, sest enamus suitsu tuli ju nagunii tuppa. Oh jah, nostalgia...

Samas on see ju ainult hea märk, sest siis olin ma oluliselt tublim kui olen praegu. Oh, kui ma ometi samamoodi viitsiksin kui siis.

[4:48]
Enam ei ole ükskõik, kohe üldse mitte. Nüüd valitseb mu peas lihtsalt selline segadus, et hulluks tahaks minna. See ülesannete lahendamine ei olnud kohe üldse mitte hea idee. Oh jah...

Aga tegelikult polegi tubli olla nii jube. Lihtsalt teha tuleb, mis tarvis. IRW, tegelikult räägin ma seda praegu, kui ükski tulemus veel käes pole. Kui eksamihinded pärale hakkavad jõudma, vaatame mis juttu ma siis ajan, ehk kui palju minu enda arvates "tubli" olemisest ka kasu on olnud.

Ainult kolm tundi veel ülesannete lahendamiseks...

Homne tulgu ilus...

121

2008-01-09T05:59:00.000+02:00

If life's for the livid
Check me tomorrow
We'll see if I'm emperor
My devil's on sugared smacks
Down at the radio shack
We're turning shit into solid gold, solid gold

Dirty enough I got me a love
And it's so bad, it's so bad
Dirty it enough I got me a love
And it's so bad, it's so bad
"Matthew Good Band - Hello Time Bomb"

Nii tore, et on inimesi, kes ikka kirjutada ka mahti saavad. Mis ma muidu ikka endaga peale hakkaksin, ega teha pole ju ka kohe üldse mitte palju! IRW!

Tegelikult pole üldse naljakas, sest sess on ikka täie hooga pärale jõudnud ja minu "sel korral nagu polegi midagi teha väga" mõttest on alles jäänud ainult mingi hädine unistus. Ikka esmaspäev-kolmapäev-reede - noh, aga ju siis nii peabki. Mat-stati konspekti tahaks lihtsalt põlema panna - see on nii igav. Ära ma ei jaksa ennast kiruda! Samas on alati loota häid uudiseid analüütilise lainelt ja äkki mikro? Selles viimases ma küll väga kahtlen aga ehk siiski... Tegelikult tahaks selle nädala lihtsalt üle elada, et siis järgmisel päris lõplikult aru kaotada ja kui ehk tõesti veab, siis 21-sel füüsikaga kõigele punkti panna. Sellisel juhul oleks isegi üks nädal päris endale ning siis need viimased 16 nädalat...

R on siin! K't pole terve päeva näha olnud (üllatus-üllatus). J tuli ka korraks Tallinna, niiet sisuliselt olen juba oma mehed uuel aastal ka kõik ära näinud-kuulnud. Ei, tegelikult on üksi ka päris hea olla, saab asjad vähemalt paremini tehtud. Ma ei teagi, miks kõik nende kodusolekul venima hakkab. Tubliks pean hakkama!!! Naerukoht!

Minu ilusast plaanist aastavahetusest pikk ja piltidest küllastunud rep kirjutada ei tulnudki midagi välja. Selle asemel ilutseb orkutis nüüd tribute nendest kõige kallimatest, tänu kellele need kaks päeva nii võrratud välja kukkusid. Edaspidi ei tee ma ühtegi üritust teistmoodi. Sel viisil oli see lihtsalt liiga hea ja tore. Ja jah, E'l on õigus - õnnelikud inimesed on ilusad, isegi meigita.

Aga nüüd aitab, kell on kuus ja mul on veel tervelt kaks tundi aega ülesandeid lahendada, et KT'd mingilgi määral osata. Oeh, aga tegelikult on nii ükskõik sellest...

Safiir

2007-12-26T21:57:00.000+02:00

Like a sound you hear
That lingers in your ear
But you can't forget
From sundown to sunset
It's all in the air
You hear it everywhere
No matter what you do
It's gonna grab a hold on you
"Marlena Shaw - California Soul"

Kui tulin mõttele minna ja oma jõulukink teha nendele, kellel on nii vähe neid, kes neile kingiks ühe pisikese kondi viiksid või südamest pai teeksid, olin esialgu väga entusiastlik ja uskusin tõsimeeli, et teen igal juhul õigesti. Mida päev edasi aga, seda väiksemaks taandus mu kindlameelne usk selle plaani õnnestumisse. Ei, mitte sellepärast, et ma minemata jätaksin vaid sellepärast, kuidas see mulle mõjub. Olen ma ju kord loodud sellise härda südamega, et just loomad minu hinge haigeks teevad. Veel hommikul kahtlesin, kas mitte helistada ja öelda J'le, et ehk mõni teine kord. Aga kuna see tegelikult ju minu idee oli, kuidas ometi sain siis mina olla see, kes alt ära hüppab...

Kodulehelt saadud spikri järgi varustasime end kutsikatele mõeldud kotitäite krõbinate ja paari purgi konserviga ning järgmiseks istusimegi juba bussis nr. 57 ning ootasime kohalejõudmist. Pärast lühikest jalutuskäiku, mis nagu hiljem selgus, oleks võinud ka lühem olla, jõudsimegi pärale. Mina poleks küll osanud oodata, et seal nii palju rahvast on. Kui lõpuks oma esimese ohvri välja valisime, oli hoov jalutajaid ja nende kaaslasi nii täis, et esialgu ei osanud kuskile nagu minnagi. Kui lõpuks aga oma koha leidsime, rahunes ka meie kuts ning esimesest šokist üle saanud, nautisime meiegi seda tiri-tõmba-tiri-tõmba kogemust täiel rinnal.

Lõpuks jalutasime siis kahte koera ning tegime ka kiisudele pai. Mina sain õnnistatud ka ühe kriimuga, sest julgesin ühe kissa magusast unest ülesse ajada.

Oma hirmust aga, et olen kogemuse lõpuks päris katki, asja ei saanudki. Hea küll, natuke, aga ei midagi, mida üks kallistus ja rõõm kaheksakuuse kutsika silmis, kelle järgmisena rihma otsa sidusin, ei oleks ravinud. Kindlasti lähen sinna tagasi, kindlasti! Soovitan kõigile teistelegi, see on seda väärt. Kõik need koerad-kassid on lihtsalt väärt, et keegi neile pai teeks ja kui see ei ole piisavaks motivatsiooniks, siis endal hakkab ka parem, hakkab lihtsalt.

Päeva krooniks aga olid sini-sinised kõrvarõngad, mille ilusa klaastoosi seest leidsin. Imeilusheaarmas oled! Kõik ju teavad, et ma armastan sinist, väga kohe. Edaspidi aga, kui tahate teada täpselt millist, siis just sellist sinist, millised kõrvarõngad endale sain. Sellist sügavsinist aga puhast. Ja olgugi, et päev oli nii pikk ning silmadest on lahtipüsimise jaks poolenisti juba kadunud, ei taha magama minna. Ei taha, sest siis pean need kõrvast võtma...

119

2007-12-23T22:51:00.000+02:00

Sweet dreams are made of this
Who am I to disagree?
Travel the world and the seven seas
Everybody's looking for something
Some of them want to use you
Some of them want to get used by you
Some of them want to abuse you
Some of them want to be abused
"Marilyn Manson - Sweet Dreams"

Viimased kolm päeva on olnud lihtsalt nii kohutavad, et isegi üllatuseks saadud Mansoni pilet oli väikeseks lohutuseks. Aga ma õppisin palju. Õppisin, et võib-olla mõni omadus, mida sa oled nii kaua pidanud enda juures üheks parematest, on tegelikult see, mis kõige kurjemalt just kätte maksab. Õppisin, et ei ole kedagi peale iseenda, kellele saab lõpuni kindel olla ja et päris kindlasti peavad asjad muutuma, eelkõige minus.

Siiski on aga igal pilvel ka oma hõbeäär ning just selleks võib lugeda seda võrratut kontsertkogemust, mille osaliseks eile sain. Esiteks muidugi suurimad tänud neile inimestele, kes selle võimalikuks tegid. Kuidas küll on võimalik, et te nii imelised olete?! Aitäh!

Aga kuidas siis? O, L ja R olid meile jõudnud, olime lihtsalt "heas tujus" ning mina valmis neid juba raske südamega Saku Suurhalli saatma, kui kisas minu metskass. R! Ja kui see kõne lõppes, ei suutnud ma mõnda aega üldse rääkida. Mul oli oma pilet! Minu! Lõpuks käskis O mul lihtsalt 100g teha, et ma enam mööda tuba sihitult ringi ei jookseks ja suudaks rahulikuks jääda kuni mulle järgi tullakse. Ja 100 g aitaski.

Ja siis ma olingi seal... Minu ees oli lava ja laval esines mingi läila, mõttetu Soome pask, mille lõppemist ma ei jaksanud ära oodata. Peale seda veel umbes tunni jagu ootamist ning I püstihoidmist, et tal uuesti pilt eest ei läheks. Aga kui lõpuks Prodigy "Smack My Bitch Up" rahva päriselt käima lükkas oli selge, et nüüd see hakkab. Algaski. Ja hea oli. Minu jaoks oli tipphetkeks see, kui seisin täiesti lava keskel piirete ääres ja herr Manson oli otse minu ees, minust umbes poole meetri kaugusel. Ma olen rahul, nii rahul. Olgugi, et mu lemmiklood jäid sel korral mängimata, oli kontsert tõesti hea ja mina küll ei tundnud, et meile hinnaalandust oleks tehtud. Ka on kadunud hirm Korni ajal päris ette trügima minna. Mansoni ajal sain esimesse ritta, saan ka Kornil.

Õhtu jätkus aga umbes sama hästi, sest mul on tore pere. Ja alati ei peagi selleks pereks olema veresugulased. Istusime umbes viieni ja lihtsalt olime. Alkohol küll mõjus aga mitte halvasti, uni küll tuli aga mitte liiga karmilt. Ärgateski oli hea olla ning seda parandasid veel enam pannkoogid, mille R valmis meisterdas. Endalegi tahaks meest, kelle ametinimetus oleks kokk-kondiiter.

Tahaks juba jõule aga veele enam tahaks lund. Ja tahaks, et... Tahaks, tahaks, tahaks... Sel aastal palun, et jõulusoovid täituksid, kõigil.

118

2007-12-21T21:40:00.000+02:00

And you can't fight the tears that ain't coming
Or the moment of truth in your lies
When everything feels like the movies
You bleed just to know you're alive
"Goo Goo Dolls - Iris"

Täna on üle pika aja jälle päev, mil' ma annaks kõik, et Pärnus olla, et olla seal, kus on alati hea. Kui silmad kinni panen, näen vaimusilmas jälle korda, kui need kaks tundi täielikus vaikuses kõndida sain. Miks?! Sest päev oli sitt! Kohe tõesti halb, väga halb. Samas pole minu jaoks veel reede ju alanudki, elan ikka veel neljapäevases päevas, sest nagu M mulle ükskord ütles, kui magama pole läinud, pole ka uus päev alanud. Aga noh, samas, homne ei saa ju ometi hullem tulla. Laupäevad olgu head! Ma loodan ainult, et täna öösel magada saan ja see valu võiks ka ära minna...

Just be there, please...
'Cause I just can't ask you nomore

It’s in the way you sell every word and phrase

2007-12-13T15:44:00.000+02:00

If your body matches
What your eyes can do
"Finger Eleven - Paralyzer"

See isegi ei kvalifitseeru enam laiskuse alla! Ma ei kujuta ette mille alla... Teotahe on kuskile nii ära läinud, et ma ei oska isegi tema otsimist kuskilt alustada. Kirjutanud pole ka nii kaua, et ei oskagi nagu enam. Samas ei teagi mitu korda olen wordpadi lahti löönud ja alustanud. Alustanud, aga millega... Heal juhul kaks lõiku ja siis hakkab endalgi imelik, et nii mõttetutest asjadest jaurasin. Täpselt nagu nüüdki. Siiski on selles nagu oma kiuks, mis ei luba enam seda edasi lükata. Vaja on.

R küsis nädlavahetusel, et miks me kirjutanud pole, mina ja J siis. Esimese hooga nagu ei osanudki talle selle peale midagi öelda aga siis vastasin, et asjad, mis vahepeal juhtunud on, on kas sellised, millest kunagi kellelegi ei räägi, millest räägin ainult neile, kellele või kellest need on, või siis sellised, millest lihtsalt ei ole mõtet kirjutada. Põhimõtteliselt siis, et igav elu. Ma tegelikult üldse ei taha öelda, et ma ennast asjade vahel jagada ei suudaks, suudan ikka, aga lihtsalt see teotahe... Ainus, millega praegu vist sajaprotsendiliselt tegeleks, kui krt nii nõmedad ei oldaks, on Sin Only'ga, et siis aastavahetusega.

Rääkisime laupäeval kui tubli ma suutsin nooremana olla. Endal hakkas ka õudne kui mõtlesin, et põhikoolis olin ma esimene, kes hommikul uksest välja astus ja õhtul jõudsin varemalt poole üheksast koju. Selle kõrvalt veel puhas viieline ja päris kindlasti ei teinud ma järelandmisi ka väljaskäimise osas. Pähe mulle praegu ei mahu, kuidas see puht ajaliselt võimalik oli. Emm on mulle öelnud, et nägi mind ainult pühapäeva hommikuti ja seda ka magavana. Ebanormaalne! Või ei, tegelikult ei ole. Tahaks, et praegugi jaksaks/viitsiks/tahaks nii. Tegelikult see viimane polegi nii vale, tahangi, aga lihtsalt kuidagi laiskus on vististi mu üle nii võimust võtnud, et... Praegugi lebab laua peal füüsika ülesannete hunnik ja vaatamata sellele, et need on vaja ainult üle vaadata ja korrata, ei suuda ma sedagi teha. Ja mingit hirmu ei aja naha vahele ka see, et homme punkt kell kaksteist, pean neid kõiki laitmatult teadma. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab...

It's been good, baby...

Eilsega sai siis läbi! Täitsa kahju on tegelikult. Kuigi ma ei saa eitada, et ka mõningane kergendustunne puges hinge. Mõnes mõttes võinuks ju ka edasi rahmida aga mul lihtsalt ei ole selleks piisavalt palju anda hetkel. Ehk magistris jälle... Armastan teid kõiki endiselt ja olen õnnelik, et te mul olemas olete.

Olgugi, et läks lühidalt ja et oli meeldiv ja tore, olin koju jõudes ikkgai võimaline ainult magama. Ega see õhtune möödarääkiminegi head sellele kindlasti ei teinud, ent siiski oli vaja lihtsalt magada. Ja ma ei väsi kordamast, et on vist üks armastus, millest ma ealeski ei väsi, see on minu pooleldi pehme ja turtsakana okkaline kaldus pesa, milleta mina oma elu lihtsalt ette ei kujutaks...

Reedeses päevas elan ma ikkagist. Kirjutasin eile avaldust ning kuupäevaks otse loomulikult 14. detsember. I küsis, et kas juba niiväga tahan, et oleks reede. OOJAAAA! Reedel on kõik, reedel on jõulumott, reedel näeb R'i, reedel on ainult üks õhtu veel enne kui saan füüsikat õppima hakata ... IRW... Hea küll, see viimane ei olnud tõsiseltvõtetav aga reede on hea. Olgugi, et Tannu üürgab kõrva just parasjagu, et "nii hea, nii hea on neljapäev..."

Sõnn, mis muud

2007-11-22T19:28:00.000+02:00

Ma lihtsalt ei oska teisiti...

Lets101 Quizzes - Blog Quizzes

only smiles...

2007-11-16T12:58:00.000+02:00

VH1 on vahel ikka tasemel... :)

Levist väljas?! Ei, lihtsalt puhkus...

2007-11-15T02:43:00.000+02:00

Tundub, et olen kuidagi võlgu...

Taani, Taani, Taani!!!

Üldkokkuvõttes oli väga-väga-väga lahe. Kui esmaspäeval rääkisime, palus J, et kogu reisi kolme sõnaga kokku võtaksin ja ma vist ütlesin, et oli "väsitav", "hariv", "elamusterohke". Vähemalt nii näen ma seda nüüd.

Jõudsime esimesena kohale (jälle!), niiet saime valida kõige mugavamad magamiskohad ning paremad madratsid. Minu esimene lannukogemus oli ka mõnus. L'l oli õigus, kui ütles, et kui korra lendad, siis on hiljem mitu nädalat taevas lennukit nähes tunne, et tahaks veel.

Esimesel päeval chillisime niisama ja kolasime mööda nende kooli ringi. Kui nii DTUs kui ka TTÜs on põhimõtteliselt keemia eriala üliõpilasi sama palju, siis maju on neile eraldatud kümme korda rohkem. Et siis meie hädise nelja asemel on neil nelikümmend! Keemiatehnika labor on neil näiteks mitte "labor" vaid terve õppehoone, millel on oma pilootseadmete programm ja "tehas", mis üliõpilaste soovide alusel neile seadmeid treib. No mida võimalused!!! Meeldivaks üllatuseks oli ka see, et põhiasjad on ka meil olemas ja mõned isegi mõnusamad kasutada kui neil. Analüütikaks on neil aga täielikult oma maja, nagu ka orgaanikaks (selleks vist isegi kaks või kolm) ning siis veel kõikvõimalikud vajalikud korpused kõige muu jaoks, mille järgi iganes võib tahtmine tekkida. Öeldi ka seda, et õppejõudusid on neil üle viiesaja. Seda on palju! Oma kursuse- või lõputöö juhendaja leidmine ei pidavat mingi probleem olema. Aga samas on neil ka igal aastal tarvis mingi projekt esitada, nagu mina aru olen saanud.
Ja igas korpuses on neil mitu-mitu puhkeala ja igas koridoris on seina või ustega eraldatud lauad-toolid, mille taga saab õppida ja oma projekte arutada, rääkimata siis raamatukogust ja õues istumise võimalustest, mis ka igal sammul silma hakkavad.
Ja kunst on neil samasugune nagu meiegi koolis - mutrid ja poldid kokku keevitatud ja keset hoovi või seina peale püsti pandud.
Et jah, äratundmisrõõmu oli palju aga samas on meil ka palju, mille poole pürgida.

Järgmised kaks päeva kulgesid siis firmakülastuste tähe all. Haldor Topsøe, Vattenfall, NNE Pharmaplan, Radiometer ja Leo Pharma. Iga järgmine hightechim kui eelmine. Nendest kõigist rääkimine võtaks lõpmatuseni... Tore oli tõsti kogeda midagi nii uut ja huvitavat. Lahe oli vaadata suuri katlaid ja näha suurt-suurt lintvaakumfiltrit, lõpmatuid musti mägesid ning ahjusid, milles temperatuur on üle tuhande (või oli see kaks tuhat) kraadi ning mida sai vaadata väga lähedalt. Lahe oli sõita liftiga, milles korruste asemel oli mõõdupuuks kõrgus teatud tehase punktist või näha juhtimiskeskust, millest kõike seda suurt kaadervärki juhitakse ning katusel "lillekese/muna/tehase" pilte teha - kes mõistab see mõistab. Kardetust hoopis vähem tüütavaks osutus kuulata kaks ja pool tundi juttu projekteerimisest ning väga-väga lahedaks võimalus katsuda kõike selleks kasutatavat päris oma enda käega, ehk siis proovida kätt projekteerijana ja vaadata, milleste seadmetega täpselt ravimeid kokku segatakse ja kuidas neid kõiki omavahel tööle pannakse. Meditsiini oli üldse päris palju sel korral ning vaadata lähedalt üht miljonitesse eurodesse ulatuva hinnaga seadet ning kui muretult selle osi kokku pannakse oli minu jaoks vähemalt väga huvitav.

Muidugi mõista näidati meile ka linna. Kopenhaagen on ilus. Seal olles sain ideaalselt aru, mis mõeldakse selle all, kui öeldakse, et Tallinn on skulptuurivaenulik linn. Neil on seal iga viiesaja meetri tagant mõni kuju või mälestusmärk meie mõne hädise vastu. Ja veelkord peab ütlema, et seal on ilus, kohe väga ilus. Nii vähe kui me seda ka nägime, ikkagi oli hingematvalt ilus.

Võtsin kohe sinna minnes hoiaku, et lähen ainult kohtadesse, mida kodus ei ole ning pidasin ka sõna. Kallitele tõin ka paar pudinat kaasa, mis neile loodetavasti rõõmu teevad.

Ja siis ka see kohustuslik osa - õhtud. Oi fun! Alkoholi ojadena. Aga oleks saanud ka selleta. Taaskord oli laulu meeletus koguses ning ka üks päris lahe tants, mida taanlastel kuningapere tantsivat. Päris selgeks me seda ei saanud ent lahe oli seda õppida vähemalt. Kunagi tahaks selle ka päris selgeks saada. Lauluraamat on siiani väga sõber ja ka asjad, mis sinna sisse kirjutatud said... Igatsen juba praegu kõiki neid, kellega seal koos olime.

Põhimõtteliselt oli see viis päeva nagu pääs reaalsusest ning samas olid kogu selle aja ainult omas elemendis, või vähemalt selles, mida olen otsustanud õppida. Nii tore oli taaskord näha, et kui räägitakse keerulistest asjadest, siis midagi nagu oleks kuulnud aga samas tunnetasin igal sammul, et ega ma midagi ikka ei tea küll. Ja veelkord - see seltskond, lihtsalt võrratu!

[Home sweet hell!]
Margit

M on lihtsalt geenius! Ses mõttes, et vaevalt sai lennuk tagasisõiduks rattad õhku, kui ta selle pärli välja käis. Pähapäeval ei uurinud ma põhimõtteliselt, mis teha oleks vaja ent nüüd vist on asjad sealmaal, et tuleb taaskord oma seda iga semestri nimekirja koostama hakata. TO DO - vihkan seda juba. Aga samas teisiti ka ei saa. Homme siis hakkame R'ga pihta jälle. Alguse saavad meie maratonid. Olgu neist siis ka tolku! Nende 19 nimekirja punkti pärast loodan et on kasu, nende 19 tegemata asja pärast loodan, et on kasu, enda lõpetamise huvides loodan, et on kasu.

Homme hakkan tubliks!

Bend me, shape me, misdirect me - it's all the same to me

2007-11-05T19:36:00.000+02:00

[Tell me how does it feel to feel like this, just like I do]
Drowning Pool

Kui kell neli silmad lahti tegin ja enam magada lihtsalt ei suutnud, üritasin selle asemel kasulik olla. Ega sellestki suurt välja ei tulnud... Mingil hetkel ma lihtsalt ei näinud enam midagi. Ja ega isu ka väga ei olnud olla tubli ja produktiivne. Tervelt kaks rida sain kirjutatud oma reedesest rahalises mõttes "ülihästi" õnnestunud väljasõidust. Kuidagi piinlik oli isegi vaadata seda nimekirja, mille K-musi mulle saatis. Totaalne läbikukkumine! Aga no eks nii vist õpibki kõige paremini - loodetavasti. Praeguseks on aga enesetunne juba oluliselt parem. M, sul on vahel nii õigus. Nüüd siis on plaan enne kõik asjad koos läbi arutada ja siis see asi kokku vorpida. Igaks juhuks kiire kõne homme dekanaati ja peaks korras olema.

Rebaste ja Lõuna-Aafrika tähe all mu nädalavahetus siis mööduski. Rebased (need, kes kohale tulid) ja väljasõit olid iseenesest toredad. Kui muidugi välja arvata paar olukorda ja nende jobude hoolimatus, kes teisi inimesi üle lasevad. Egoboost missugune, kui täiesti tühja koha pealt sulle öeldakse, et oled kedagi inspireerinud või et sinu pärast just valitigi enda eriala. Seest tegi soojaks. Ja huvi... Me ajame vist ikka õiget asja.

L-A oli ka huvitav. Rääkimata sellest, et edu teeb inimesed ilusaks, oli ka muidu tore. Ma ei oskagi muud nagu öelda selle kohta. Ei ole vajagi. Aga selliseid asju teeks tihedamini.

Siiski pean tunnistama, et pingutasin eelmise nädala lõpuga vist üle ikkagi. Pühapäev oli surm, tänane hommik veel hullem. Aga ülehomme saab juba ära. Kaugele. Kõik halvad uudised ja kordaminemata asjad jätan siia maha. Taanis saab tore olema, peab saama.

Pakkida on vaja, raamatut tahan lugeda, olla tahan...

2007-11-05T18:54:00.000+02:00

Your Psyche is Blue

You are deeply emotional and very connected to everything (and everyone) around you.
By simply understanding other people, you are able to help them heal and let go.
While you are a very deep and thoughtful person, you do have a very silly, superficial side.

When you are too blue: the weight of the world's problems hangs over you

When you don't have enough blue: you lack perspective and understanding

What Color Is Your Psyche?

Ma lihtsalt ei suutnud...
Sinine, jälle :)

2007-11-01T14:37:00.001+02:00

I'd pay attention if i thought it was worth the time

2007-10-25T14:39:00.000+03:00

Kas tõesti on nii, et teise inimese üle on nii raske rõõmu tunda?! Ma saan aru, et alati tuleb mõelda ka kehvemate variantide peale ent kas on tarvis siis sedasi teise inimese õnne alla kiskuma hakata?! Muidugi olen ka ise rumal, et teistele kohe asju rääkima kukun aga ikkagi... Ma ei tea, tõesti ei tea. Kas siis sellest ei piisa, et ma isegi kahevahel olen?

Minge põrgu! Teie, kes te ei taha, et ma õnnelik olen!

Täna saame siis 2.

Või õigemini saime juba eelmisel nädalal aga tähistamiseks siis läheb alles täna. Aga mingit peotuju küll enam ei ole. Just nii see mulle mõjubki... Tahaksin öelda midagi ilusat ja head, kõik ju ongi selle ära teeninud, aga samas pole üldse jaksu head nägu teha ja pingutada, et kõik oleks ilus ja lilleline.

Aga elu on lill!

Ma tahan!
Ma jaksan!
Ma suudan!

Aitäh, J! Sa oled hea...

109

2007-10-25T10:32:00.000+03:00

Ei aga tegelikult ongi nii, et võid ju soovida parimat aga välja kukub ikka nii nagu alati. Ses' mõttes, et ükskõik kui hästi ma ka kirjutada ei püüaks, ikka on nii, et teen liiga. Jah, Lelly on vahel nõme, ma tean.

Ma ei teagi nüüd, kas tõesti tundub, et mul oli Tartus halb?! Et ma küll kirjutan "it did feel good there" aga tegelikult mõtlen vaid kahetsusega tagasi, et ikka läksin.

EI EI EI!

On veel nii palju asju, millest kirjutamine nii keeruline ja asjassepuutumatutele ebaoluline tundus, mis aga tegelikult kogu sellele kogemusele tema värvingu andsid. Või ehk on asi hoopis selles, mis alatoon kõlama jäi?! Ju vist. Igatahes, oma viga parandades pean nüüd siis ütlema, et päriselt andsid tema maigu eelmisele nädalavahetusele mitte need "saabuvad bussid" või ristmikud või kingaparandus, vaid hoopis näiteks see jutumaraton, mis kestis tõenäoliselt tunde ent tundus vaid minutitena ja ID-kaardi lugeja otsing ning see, kui hea meel mul tegelikult oli, et seda üksinda ei pidanud tegema. Windowshopping ei oleks saanud mingil moel vast parem olla ning need egoboostid ja ärapanemised...

Kontrollifriik minus ei anna alla, ikka veel... Aga ma ju püüan.

Kuigi ma seda ehk piisavalt selgelt välja ei öelnud, tundsin ennast tegelikult esimest korda väga pika aja jooksul tõeliselt puhkavat.

Just Sina tead kuidas ja millal ja miks...

Stumbling a little

2007-10-22T00:31:00.000+03:00

"Heade mõtete linn"

Ei teagi kui omapäraseks lugeda seda, kui ostad eelmüügist bussipileti istekohanumbriga 57 ja seda 60-kohalises bussis. Iseenesest huvitav kogemus. Vähemalt minu jaoks. Aga seda õnneks tagasiteel.

Et siis jah, Tartu. Lühikeseks jäi. Ei olekski vast mõtet seda kõike siia üksipulgi ülesse lugeda aga iseenesest olen õnnelik, et oma viimase minuti kõhklustele järele ei andnud ja ikka läksin.

Highlightidest siis niipalju, et ristmikud on Tartus oluliselt nõmedamad kui Tallinnas. Ei saa muidugi mainimata jätta ka seda põldu, kuhu silt "saabuvad bussid" on ajutiselt püsti pandud. Ja kingaparandus on sama kallis kui Tallinnas, vaat et kallimgi. Nägin/kogesin üht meeldivat ärapanemist ja enne seda veel kaotust lugematu_arv_kordi : 0. Windowshoppasin kuuekohalise eelarvega ning valisin lõhnu. Nägin lõpuks ometi ära tibatillukese ime, kellest ma kummalisel kombel nii meeletult puudust olen tundnud ja kelle järgi ma nüüd veel enam usutavasti hakkan igatsema. Tõdesin taaskord, et Eesti on väike ja et igatsen näha sõpru, kellest olude sunnil nii kaua olen pidanud eemal püsima. Rääkisin palju ja kuulasin vast rohkemgi. Sõdisin kokkamisõiguse pärast ning sain köögist selle eest ära saadetud (kodurahu huvides pean siiski ütlema, et ajutiselt). Uinusin kõige soojema tundega ning tundsin ka lõikavat külma, kui jõudsin arusaamisele, et olen lihtsalt tüütu. Nautisin Margaritat ning mõistsin, et liiga palju head asja ei ole pikas perspektiivis kuigi meeldivate tagajärgedega.

Hea oli ikkagi. It did feel good there.

Lõpuks siis koju sõites nautisin sügisest Eestimaad. Seda niipalju, kui piiratud aknaulatus lubas. Lõpetasin ka oma suureks meelehärmiks juba oluliselt enne Tallinna piiri Lohelaulu ning kirusin ennast maapõhja, et mõnda konspekti kodust kaasa ei võtnud või Tartust raamatut.

Water is my eye
Most faithful mirror
Fearless on my breath
Teardrop on the fire of a confession
Fearless on my breath
Most faithful mirror
Fearless on my breath

Teardrop on the fire
Fearless on my breath

"Teardrop"
Massive Attack

Happy

2007-10-20T21:16:00.000+03:00

***

Yes, it feels good here...

***

And again it's 4 am

2007-10-18T04:02:00.000+03:00

Jajah, ja tagasi

Täpselt nagu 11. klass. Winamp mängib Daniel Bedingfieldi ja mul on nina ees lahti füüsika konspekt. Kui käed ja süda nii hirmsasti ei väriseks, oleks vist täitsa inimese tunne. Ei olegi tegelikult nii raske öösel õppida. Arvasin, et esimese aastaga TTÜ's ja keskkooliga said need asjad läbi aga näed, ei ole ikka päris nii lihtne see asi.

Keskenduda on ainult raske. Iseasi ka muidugi, palju mulle loetust meelde jääb. Aga iseenesest ma ju olen andnud oma parima. Jah, ma tean, et nii räägivad need, kes kaotavad ja mitte need, kes kõigest läbi tulevad. Aga ma lihtsalt ei taha või ei hooli enam piisavalt, et närvitseda. Samas sellist "ah, mul ükskõik, mina lähen magama" tunnet mul ka ei ole. Õlad on jube kanged ainult. Aga ehk/võib-olla/loodetavasti on ehk homme lootust massaaži saada - palun! Seda muidugi juhul, kui ma bussis magama ei jää ja Tartust mööda ei sõida.

Ma ikka ei suuda. Vanast harjumusest otsin ikka sedasi keset ööd õppides neiu L'i nime oma msn online olevate kontaktide hulgast. E ongi täitsa olemas. And the world makes sense again. Nostalgia, ma ütlen.

"Give me 'til tomorrow then I'll be okay"
Daniel

Here by my side, a new colour to paint the world

2007-10-15T00:12:00.000+03:00

"Ma arvan, et ma tean liiga palju...
Aga vähem ei taha ka teada..."
Martin

Mul on üks kast, vähemalt ma arvan, et see on kast, sest reaalsuses seda ju olmas ei ole, mille sees ma hoian oma selliseid mõtteid, mida ma ei olegi pidanud kohe esimese soojaga välja prahvatama. Sellesse kasti on kogunenud palju selliseid tundeid, mis ei ole kellelegi teisele peale minu ja unenägusid, mis on liiga segased või sürrid, et nendest hommikul rääkida. Veel on seal asjad, mida ma kõrvalt olen näinud ja endale mental note' teinud, et "just nii tahan minagi kunagi käituda" või "mitte ealeski!". Täna hommikul sigines sinna aga esimest korda mõte "mis siis kui...?". Ja kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis jäigi see seal pidama.

Varem ma arvasin alati, et need mõtted, tunded, mälestused ja unenäod, mis ma sinna väiksesse mõttekasti, nimetagem seda siis nii, olen kogunud, on pandud sinna selleks, et need kunagi lõpuni tunda, mõelda või täide viia. Hommikul sai mulle aga selgeks, et see kast ongi tegelikult see, kus elavad päriselt asjad, mis jäävad alatiseks meelde ja suruvad mind edasi. Pigem siiski sunnivad mind ennast edasi suruma. Nad ei olegi mõeldud selleks, et neid edasi mõelda või teha, nad on kas õppimiseks või siis arusaamiseks. Mitte kellelegi teisele - ainult mulle.

This is what it looks like
This is what it feels like

Jah, ma tean...

This one came from looking, this one opened twice...

2007-09-29T22:03:00.000+03:00

"Kes tahab,
saab.
Kes püüab,
teeb.
Kes armastab,
elab."

Kahju on, et see läbi sai...

Veelkord päiksest, veelkord armastusest

Õue tahaks. Hommikul (või noh, päeval) mööda Kadriorgu kolades oli tunne nagu suvi oleks tagasi. Nii soe, nii mõnus, nii värske. Ja samas lehed. Jah, sügis on ja jääb mu lemmikuks. Tõenäoliselt alatiseks.

Miks ma küll varem pole sinna niimoodi sattunud? Oleks pidanud oluliselt varem võtma oma raamatu ja teki ja lihtsalt... Aga I'ga oli ka hea ja H-L'ga.

Want a bike, need a bike

Võimalikult võimsat, võimalikult kiiret. Ja trollid, trammid, bussid on minu jaoks tänasest jälgid. Ma ei saa lihtsalt aru, kas mulle on otsa ette kirjutatud, et mind võib lihtsalt torkima tulla või mida?! Ei ole tarvis minuga edasi rääkida, kui ma sulle ei vasta ja veel vähema on tarvis mulle siis oma joobnud rõvedaid käsi külge ajada!!! Ma vihkan number 4 trolli!

Nii minust saabki tüüpiline tibi, kelle jaoks on kõige olulisem mehe auto, sest pärast sellist kogemust, ei taha ma küll tükil ajal enam trolliga sõita

Heal me

2007-09-28T13:36:00.000+03:00

This is something I can’t hide
Can’t throw it away
This is something I can’t fake

Rohkem polegi ju sõnu vaja...

Mõni päev tundub teist lihtsalt parem

2007-09-20T16:47:00.000+03:00

Miks kõik füüsika õpetajad on ühesugused? Minul on olnud vähemalt. Kõik nad on olnud sellised, et ma kardan alati tundi minna, sest ei tea, kui piisavalt ma tähtsaid asju peast tean ja kui hästi ma toime tulen. Aga siis, kui olen millegagi toime tulnud, on ka nende kiitus või kasvõi heakskiitev muie juba rohkem, kui mõne teise õppejõu kiitus. Äkki on asi selles, et füüsika on minu jaoks raskem ju hiina keel, samas aga on ka neis kui inimestes midagi sarnast. Anyways... Suurvarik on nii lahe! Ta on neljas õpetaja minu elus, kellest ma loodan, et nad mõistavad, kui palju ma neile võlgu olen.